Tegelik autorikaitse peaks tegelema autori kaitsmisega ärikate eest, mitte kultuurihuviliste represseerimisega.

Avalikkus peaks mõistma, mida «võitlus piraatlusega» endast tegelikult kujutab. See on ühe ühiskonnagrupi (loe: vahendajate, liigkasuvõtjate, autorikaugete ärimeeste) alatu võitlus teise grupi vastu.

Teiseks grupiks on enamjaolt noored, head inimesed. Kodus muusika kuulajail ja filmide vaatajail on kõvasti vähem eeldust minna tänavale ja tappa narkoraha saamiseks, või sõita bemari roolis surnuks süütuid kodanikke.

Tõenäoliselt on nad ka inimesed, kellel on vähem huvi iga hinna eest kasumit jahtida, teiste väärikust ja emotsioone jalge alla tallates.

Keda kaitstakse?

Sõna «autor» on võetud kasutusele ilmaaegu. See ongi kõige suurem pettus, millest tuleks aru saada. Kui palju tulu saab keskmine lääne artist läbimüüdud plaadi pealt? Ligikaudu viis protsenti. Ülejäänu läheb tootjatele, hulgimüüjatele, maaletoojatele, edasimüüjatele ja lihtsalt müüjatele. Keda siis autorikaitse tegelikult kaitseb? Eks ikka ärimehi.

Uusim tehnoloogia (põhiliselt interneti kiirus) võimaldab õnneks luua otseside autori ja lõpptarbija vahel. Vahendajate osatähtsus on reaalsuses väga palju vähenenud: nad püüavad praegu oma kaduvast rahaallikast kramplikult kinni hoida. Riigipoolne toetus neile peegeldab korruptsiooni sügavust terves maailmas.

Ma olen vabalt nõus oma lemmikartistile maksma ka kolmkümmend protsenti selle viie asemel. Mitte aga ülejäänud raha mõnele mõttetule tegelasele, kelle ainus looming on papi kogumine.

«Piraatluse» sõna kasutamine on veelgi jahmatavam. Kummad on tegelikult piraadid: inimesed, kes armastavad kunsti ja muusikat, kuid ei jõua selle eest maksta (kunsti pealt kasu lõikamine pole tõelise looja ülim saavutus, vaid on ikkagi kaupmeeste välja mõeldud), või ärikad, kes muusikakuulajaid kohtusse kaebavad ja vangi saadavad.

Ei maksa unustada: palju tuntud artiste on avaldanud arvamust oma muusika vaba ringluse kasuks: mp3-de kuulamine tõstab tarbimise teadlikkust. Põhjusel, et koduarvutis on lemmikmuusiku failid, ei jäeta kontserdile minemata ja originaalplaati ostmata, kui selle jaoks raha jätkub.

Kordan: tarbija valik on nii teadlikum. Rämps pälvib vähem tähelepanu ja hea kraam saavutab hõlpsamalt aukoha. Sundida inimesi ostma veerand tuhat krooni maksvaid muusikaplaate, mis on tuttavad heal juhul reklaami kaudu, on kultuuriteadlikkuse ja kultuuri enese hävitamine.

Jääb veel üle oodata, millal lõpeb intellektuaalse omandi võrdlemine saiapätsi või telliskiviga. Siinkohal pole mõtet uuesti heietada tarkvarafilosoofiast (Microsoft versus vabavara jne). Pole ju raske mõista, et arvutiprogramm või digitaalne muusikafail on põhimõtteliselt erinev mis tahes materiaalsest kaubast.

Toon kaks näidet: 1) Kui ehitada ühe maja asemel kaks, võivad kuludki kerkida kaks korda suuremaks. Aga sada tuhat krooni maksvast arvutiprogrammist koopia tegemine nõuab viis minutit aega ja cd-tooriku hinna.

Materiaalse objekti varguse puhul jääb omanik sellest ilma. «Illegaalselt» faili kopeerides algne omanik sellest ilma ei jää. Seaduse poolt neid kahte võrdsustada on ülimalt ebaõiglane.

Mõistagi pole mu kirjutis suunatud nende vastu, kes tõeliselt autorite hüvangule mõtlevad. Tegelik autorikaitse peaks tegelema autori kaitsmisega ärikate eest, mitte kultuurihuviliste represseerimisega. Paraku tundub viimane ülekaalu saavutavat.

Kas kõik kaubaks?

Kõige haledamad on minu silmis need, kes eesti download´ijate karistamist õhutavad. Kutsun neid üles, kaasa arvatud Ilmar Härga, Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsiooni tegevdirektorit, sügavalt järele mõtlema, mille nimel nad tegelikult võitlevad.

Riigis, kus ametnikke illegaalse lisamiljardiga toidetakse ja päästeameti töötajad jäävad ilma vaktsiinitoetusest, on «autorikaitsest» rääkimine mõnitus omaette. Tuld ja tõrva neile, kes Raha meeskonnas Inimlikkuse väravasse palle löövad.

Jagada on ilus ja hea. Mitte kõike kaubaks teha. Eriti seda, mis endale pea tasuta kätte tulnud. Küsimus «autorikaitsest» on kaudne küsimus sellest, kas tõesti on maailmas kõik ostetav ja müüdav.