Kas kujutate ette maailma kiireimat meest Asafa Powelli 10 meetrit sekundis
puhuva taganttuulega sprintimas? Usun, et sellisel juhul oleks 100 meetri jooksu
maailmarekord praegustest kraadi võrra kangem.
Kuid iga spordisõber teab, et reaalsuses pole see võimalik – rekordi
püstitamiseks ei tohi puhuda tuul rohkem kui kaks meetrit sekundis.
Ometigi on kergejõustikus üks ala, kus sportlane saab loodusjõududest kasu
lõigata. Nii korraldatigi laupäeval Helsinborgis võistlus, kus meretuultele
avatud spordiplatsil märgiti heitesektor maha täpselt tuulesuunda arvestades, et
võimsad iilid kannaksid kahekilost ketast rekordilisele kaugusele.
Ürituse ebaõnnestumine valmistas rõõmu. Kuigi seekord oli sektoris koguni
kaheksa sportlast, pean ma Helsingborgi võistlusi tõelise spordi paroodiateks,
eriti siis, kui kohal kolm-neli võistlejat ning heiteringi ümber pole isegi
kaitsevõrku. Taolistes oludes heidetud 73 meetrist enam vaimustab mind
korralikul staadionil ja tihedas konkurentsis saavutatud 69 meetrine
kettakaar.
Kettaheitjatel oleks viimane aeg ebaloomulikest rekordijahtidest loobuda ning
kergejõustiku juhtuvatel härrastel sellelegi alale teatud tuulepiiranguid
kehtestada. Tahan näha, kuidas Kanter heidab maailmarekordi päris staadionil,
päris võistlusel – näiteks neljapäeval Tallinnas. |