Ühe lõppeva suve tulikuuma reede pärastlõunal «istutab» Niina Nikolajevna minu ja mu abikaasa oma ametiautosse, et sõita koos meiega nädalavahetuseks daatšasse. Niina – usalduse märgiks ja teades, kui raske on eestlastel meelde jätta isanimesid, ütleb ta «kutsuge mind lihtsalt Niinaks» – on Moskva kahemiljonilise elanikuga edelapiirkonna kõrge kultuuriametnik.

Niina värvika elu peatükke jõuame veel järgmisel kahel päeval kuulda, praegu püüame Tverskaja ning selle jätku, Leningradi maantee lõpututena näivatest ummikutest läbi murdes, Šeremetjevo lennuvälja tagust kõrvalteed kasutades daatša suunale end manööverdada.

See pole mõni tavakujutlusega seostuv autovool, vaid autodest koosnev emake-Volga ise, mis reedeti Moskva-lähistele ja pühapäeviti tagasi Moskvasse valgub. Moskvalaste daatšade vöönd ulatub kohati 120 kilomeetri raadiusse, nii et Niina võib pidada end eelistatute seltsi kuuluvaks. Ometi kulub meilgi sihtkohta jõudmiseks paar tundi (mis teeb keskmiseks kiiruseks 20 km tunnis) – ja meil on täna vedanud, leiab Niina.

«Daatša» sõna ise kütab eelarvamusi, eriti nende eestlaste seas, kes veel selgelt mäletavad nõukogude nomenklatuuri. Tõlkes tähendabki «daatša» nii suvilat kui ka pistist. Huvitav on teada, et 20. sajandi alguse autoriteetne Vladimir Dalj’i «Elava suurvene keele sõnaraamat» tunnebki «daatšat» üksnes hoolitsemise, kogumise, varumise tähenduses, viidates tõenäoliselt sellele, et «daatšad» olid linnavenelastele elutähtsad abimajandid.

Teel Niina «daatšasse» kohtame ka selliseid sibula- ja porgandipeenarde ning mõne kartulivaoga ümbritsetud «majake kanavarvastel» tüüpi osmikuid, nagu neid laiutab Ülemiste lennuvälja taga Tallinnaski, aga üldine pilt on hoopis midagi muud, kui eelnevalt kujutlusse manatud.

Muidugi eristub daatša-kultuur – aga tegemist on omaette allkultuuriga – selgelt eestlaste-lätlaste suvekodudest, nagu ka näiteks eristuvad eestlaste suvekodud selgelt soomlaste mökki-kultuurist. Olulisim erinevus seisneb selles, et kui eestlased otsivad oma suvekodust või üles putitatud esivanemate talust eraldatust, siis daatšad moodustavad kolooniaid, vähemalt Ikša kandis lausa linnakuid.

Eks Nõukogude ajal rajatud suvilakooperatiivid, millest Mähel, Randveres jm on välja kasvamas ühepereelamute võrgustik ning mida kopeerivad Tallinna valglasse siginevad Tiskred, ole sama mudeli edasiarendused. Kui mõtlen metropole ümbritsevale «ühekorruselisele Ameerikale» või näiteks Tallinn-Nõmme või Tartu Tähtvere ja Tammelinna tüüpi aedlinnakutele, siis avastan ometi midagi ühist kogu seesuguses asustusgeograafias.

Kui lasta end inspireerida Gaston Bachelardi «Ruumi poeetikast», siis küllap on maja – aga selleks on kõige viletsamgi «daatša» – «esmauniversum», emaüsa metafoor. «Maja hoiab inimest keset taeva ja elu torme. Ta on keha ja hing», kirjutab Bachelard ja kinnitab, et maja on veel osa loodusest, mida aga ei ole linn, kus inimesed elavad üksteise otsa kuhjatud karpides. Eestlase suvekodu, soomlase mökki, venelase daatša – eks kõik nad teeni Bachelardi mõistes keha ja hinge harmooniat, kas või puhkuse aegu või nädalavahetustel.

Aga oluline näib just kohavahetus ise, tee suvilasse, daatšasse. See, et tullakse ja minnakse, sest nii nagu suvekodu minetab oma staatuse, kui sellest saab ainus elupaik, nõnda erinevad paljude daatšade pensionäridest püsiasukad sinna nädalalõppudel voorivatest linlastest. Võim oli isegi selle vahelduse peale surunud, sest omal ajal ei lubatud suvilasse ahju ehitada. Nüüd on daatšades elektriküte, paljudeni ulatub ka gaasitrass.

Niina daatša karkassiks on vagunelamu, millele on juurde ehitatud terrass, saun ja veranda moodi külalistuba, peale aga kaks magamistuba rõduga – kokku kreemjasroosade plastmassist lauaimitatsioonidega vooderdatud keskmiselt uhke hoone. Krundi nurgas on kolm kaske, kolmel tasandil hästihoolitsetud muru, kaks munakividega ääristatud veesilma, paar õuna- ja ploomipuud, dekoratiivpõõsaid ja lilli. Ma ei märka aia kujunduses midagi, mis paistaks eht venelaslikuna, kus pillavus ja suurejoonelisus elab kõrvu segaduse või mahajäetusega, nagu seda mäletan Tšehhovi jutustustest.

Kui istume õhtul terrassile kaetud laua taha – venelaste ülevoolava külalislahkuse all vajuvad looka nii lauad kui ka külalised – otsime vastuseid küsimustele, mis saab jalule tõusnud ja oma suurust taas tunnetavast Venemaast, kuidas elada nii, et minevik ei lämmataks, kuidas jääda inimeseks keset võimu alandusi ja korruptsiooni, mis või kes päästab maailma…

Ühtäkki tundus, et just suveõhtud daatšas on seesugusteks eksistentsiaalseteks vestlusteks loodud. Kahekordse kõrgharidusega – keemik ja ajakirjanik – Niina mõtisklustes taban tüüpilist vene haritlase metafüüsikat, kirge ja otsekoheseid hinnanguid. Ja seda, kuidas venelane, kui ta sind usaldab, avab sulle oma elu otsekui peopesal.

Taas kord pean veenduma, kui kaugel üksteisest on propagandamüütidest ja stereotüüpidest kammitsetud ametlikud kuvandid riigist ja rahvast ning et tavaliste, väikeste inimeste mured ja rõõmud on kõikjal ühed ja samad.

Veel üks avastus ootab ees päikese loojudes taamal, kanali teisel kaldal lainetava Kesk-Vene kõrgustiku varju. Olen ju kuulnud, et üks vene haritlaste eripära on, et kõik nad loevad peast lehekülgede kaupa Jesseninit ja Bloki. Niina lisab sellele valiku enda kirjutatud ja sama igatsuslikult kõlavaid luuletusi.

Järgmisel päeval võtame ette jalutuskäigu lähedal asuvasse Ignatovo külla. Guljanie, jalutamine – see on vene rituaal, millest külalisel pole sünnis loobuda. Daatšade koloonia piirile, kolhoosiajast aimatavale põllule on kerkinud vene tõusikute, uusvenelaste (ko)lossid. Meie Tallinna-lähedase «lollideküla» kolemajad kahvatuvad sealsete monstrumehitiste ees. Mõndagi neist ümbritseb Kremli müüri matkiv tellistest tara, mille sees lisaks häärberile veel ka teenijate maja. Siin tajud kõige ehedamalt, mida tähendab fraas «kes maksab, tellib muusika». Arhitektide lakeilikkusel ei paista olevat piire. Ühe lossi keset ilmestab sibulkuppel, nii et ekslikult arvan selle kuuluvat kirikule.

Ignatovo küla – tüüpiline vene ridaküla – on seevastu otsekui mõnelt Valentin Serovi olustikumaalilt. Siiski märkan üht erinevust: siniseks värvitud pitsilise aknaäärisega palktared ei äärista külateed, vaid «istuvad» sügaval aia sees. Murenenud ja auklik – aga siiski asfaltkattega tee ise viib väikese eluõiguse eest võitleva kiriku juurde.

Selle katus on küll hiljuti vahetatud, kuid pühakojast endast õhkub troostitust: nagu peaks ta kannatama ja vaesust taluma koos rahvaga. Surnuaial kiriku kõrval lokkab paljudes raudaedadega ümbritsetud haudadel malts, mille vahelt turritavad paber- ja plastmasslilled. Hauaplaatidelt loen Venemaa demograafilist allakäiku: suurem osa eludest ei küüni kuuekümne aastanigi. Ka siin, Ignatovos.

Õhtul joome teed daatša verandal. Naabri-Nataša tuleb meid vaatama. Ja Niina sõbranna Julia toob oma aia õunu, kuigi ka Niina daatša mitšuurinlikel puudel – seda ta ütleb muidugi irooniaga – punerdavad õunad nagu jõuluehted. Venemaa daatšasuvi veel kestab.

Ühtäkki küsib mult Niina: «Te olete Eestist, Euroopast. Seletage mulle, miks Venemaal pole kunagi olnud niisugust katku, nagu see oli keskaja Euroopas?» Koju jõudes vaatan ajalooraamatust järele: ei pääsenud Venemaa Euroopa eest kuhugi ka keskajal.

1560. aastate lõpus Euroopat, sh Eestit laastanud katk jõuab Venemaalegi mõni aasta hiljem, nõudes sadade tuhandete inimeste elu. Sealsamas Moskva lähistel, kus praegu laiuvad daatšade kolooniad, võisid haigutada nelisada nelikümmend aastat varem augud, kuhu ühe krooniku kirjelduse järgi heideti kirstudeta laibad sadade kaupa üksteise otsa.

Surm ei tunne piire, aga ka elujanu otsib igalt poolt tuge. Võib-olla aitaks inimesi, rahvaid, riike üksteise parema mõistmiseni teadmine, et mis tahes katk jõuab varem või hiljem nendeni. Võõras on ikka meie peegelpilt, mida me ei taha tunnistada, sest see ei lase meil olla ise. Aga peame võõrani jõudma, teda mõistma, et valmis olla vastuseks, kui ta seisab meie väravas… Nii ma mõtlen Moskva lähedal daatšas istudes ja Kesk-Vene kõrgustiku lainetaval silmapiiril loojuvat päikest saates.