Teated sellest, et järjekordne võimupartei on minetanud oma populaarsuse, on jälle jõudnud Eesti avalikkuse ette. Miks küll nii? – küsivad ajakirjanikud, küsivad tavakodanikud, küsivad poliitikud.

Igaühel on tõenäoliselt oma seletus ja igaühel on kindlasti ka mingi isiklik põhjus, miks ta valitsevatest hästi või miks ta neist halvasti arvab. Jättes aga kõrvale igaühe isiklikud ja hetkel päevakajalised motiivid, peaks proovima veidi üldistada neid protsesse, mis Eesti avalikus ruumis toimuvad.

Milles siis tegelikult asi on? Miks populaarsus nii kergesti kaob ning miks seda nii raske saavutada ja hoida on? Mis asi see poliitiku populaarsus tegelikult on? Millel see baseerub ja püsib?

Vastus on tegelikult väga lihtne – poliitik on positiivselt populaarne siis, kui inimesed teda armastavad. Ja armastuseks on vaja seda, et inimesed (valijad) jagaksid selle poliitikuga samu väärtusi, oleksid uhked tema üle ja tunnustaksid tema tegusid ning et nad usaldaksid teda.

Kõige selle tulemusel tekib inimeste meeltes ja mõtetes kujutlus sellest või teisest poliitikust, parteist, riigitegelasest jne ning seda kujutlust nimetatakse imidžiks.

Loogika on siin lihtne: kui poliitikul on hea imidž, siis on ta populaarne ja teda toetatakse poliitilises tegevuses, kui imidž ei ole hea, siis toetus langeb.

Siit koorubki välja kurb tõsiasi, et Eesti poliitikutel vist pole hääd retsepti, kuidas saavutada ja hoida head imidžit.

Kindlasti on imagoteoreetikutel mitmeid häid nõuandeid ja ju neid on ka poliitikutele ühel või teisel eluetapil pakutud. Aga nii nagu inimestega ikka, et olulistel hetkedel lähevad targad õpetussõnad meelest.

Kui nüüd asja natuke lihtsustada, siis kuluks ehk ära üks tavaline kodune retsept sellest, kuidas saada populaarseks ning olla austatud ja armastatud poliitik Eesti riigis.

Esiteks asi, millest peaksid kõik poliitikud alustama oma populaarsusele vundamendi ehitamist: lugupidava suhtumise harjutamine. Inimesed ei hakka kunagi austama poliitikut, kes teisi inimesi ei austa.

See tähendab – esimene samm populaarseks saamisel on see, et tuleb inimestesse lugupidavalt suhtuda, ei tohi neid pidada rumalateks ja saamatuteks jne.

See on nii nagu hea lapse kasvatamiselgi – ei tule sest lapsest head nahka, kui lapsele pidevalt sisendatakse, et ta on paha ja loll. Nii on ka ühiskonnas. Ei ole tarku poliitikuid ja rumalat rahvast. Ja ka vastupidi mitte.

Teiseks tuleks treenida tundlikkust ühiskonna suhtes. Täna on Eesti riigis küll selline olukord, et empaatiavõimelisi poliitikuid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Ei saa olla hää riigijuht ja poliitik, kui sa ei tunne ja ei tunneta oma rahvas, oma inimesi. Kui sa ei saa aru nende tunnetest ja mõtetest. Kui sa ei jaga nendega samu väärtusi ja kui sul pole sarnast arusaamist ilmaasjadest.

Kolmandaks, tugevasti tuleks harjutada ka ausat ja tagasihoidlikku käitumist. Sealhulgas oma vigade tunnistamist ja vabandamist.

Kõik need seigad, mis viimasel ajal meediast läbi on lipsanud, kus ühel või teisel moel miski probleem või pisike pahandus päevakorrale on kerkinud, on lahendatud poolikult, kommunikatsiooni ja suhete aspektist lähtudes isegi väga halvasti, ja need loovad tegelikult olukorra, kus inimeste usaldus valitsejate vastu kahaneb, iga väikesegi juhtumiga, paraku. See ladestub kui vihmavesi tünni ja ühel õnnetul päeval võib ka üle ääre hakata ajama

Neljandaks tuleks harjutada inimsõbralikku ja lihtsat kõnepruuki ehk siis rääkida inimestega arusaadavalt ja selgelt, soovitavalt valdavalt dialoogi pidades. Ning tuleks vältida tühje sõnakõlkse. Sest nagu klassikaliselt öeldakse: verbum creat omnia.

Mistõttu tuleb eriti hoolikalt kontrollida, milliseid tähendusi ja mõisteid väljaöeldavate sõnadega luuakse. Ning paraku on nii, et väljaöeldud sõna ei saa enam tagasi kutsuda. Ka sõna on relv ja võib selle relva kasutaja vastu pöörduda, kui temaga rumalalt ümber käiakse.

Viiendaks peaks veidi vaeva nägema ja oma sisemusest üles otsima vastutustunde. Kõlab võib-olla liigagi paatoslikult, kuid vastutus oma riigi ja rahva ees selle mõiste kõige õilsamas tähenduses tundub justkui kadunud olevat.

Nii ongi retsept olemas. Tuleb vaid tarvitama hakata. Siia võiksid nüüd head kolleegid imagoteoreetikud veel ka professionaalsemaid tarkuseteri lisada ja muidugi peaksid poliitikud ka valehäbil minna laskma ja natuke arendama oma õppimisvalmidust, veidikenegi, sest ega üks hea ülikool üht tublit inimest veel ju liiga harituks tee.

Käesoleva retseptikese kirjutamisel tugineb autor oma üliõpilaste viimastel aastatel tehtud analüüsidele ja mõnede tarkade inimeste kirjutatud raamatutele, mis käsitlevad heade suhete loomist ja tõhusa kommunikatsiooni praktiseerimist erinevate inimeste ja organisatsioonide vahel.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.11