Polnud seal lihtsat midagi, mäed Pamiiris on suured ning soppe-uurdeid, kus Kõiv võis Kõivu eest peitu pugeda, pea sama palju kui tähti taevas. Kuni viimaks lõhna järgi üles leidis. Ja see, kelle ta leidis, polnud enam mitte päris tavaline Kõiv. Kivi tagant piilus juba näitekirjanik Kõiv. Meditsiiniline diagnoos kogu trianglile oli aga lihtsalt kõrgmäestikutõbi. Kriminaalne komfort Midagi samasugust koges ka lätlane Julius Skrastin, küll mitte Pamiiris, vaid Itaalia mägikuurordis San Martino di Castrozzas. Ühel kaunil hommikul seal Alpide vahel ärgates mõistis mees, et Skrastiniga olgu lõpp. Nimetatagu teda nüüdsest illusionist Castrozzaks. Täitnud ära suurmeistri normatiivi mustkunstis, viisid töökohustused teda ühest kuningakojast teise. Oma kõrgajal, 1920.–30. aastatel figureeris Euroopa kuulsaimate tsirkuste afiššidel just Castrozza nimi. Võru tuli mängu, kui tuli armastus. Nimelt kosis Catrozza Võrust endale naise. Selline eellugu, kuidas saada kellekski. Kuidas saada iseendaks. Minge mägedesse või vaadake Võru Teatriateljees Madis Kõivu esiknäidendit «Castrozza». Lugu on kriminaalne. Linna saabub võõras mees. Ilmselgelt on ta segaduses iseendast ja ümbritsevast. Külarahvas läheb ka ähmi täis, sest linnast tulnud vürsti kiri jutustab, kuidas üks tähtis riigiametnik just nende külas kaduma jäänud. Küla vastutab. Külarahvas võõrast pinnima, äkki too ongi ametniku mõrtsukas. Võõras muidugi ei jaga ööd ega mütsi. Ainuke, millest võõral kinni haarata, on taskust leitud paberinutsak. Castrozza, neljapäeval, seisab paberil. Neljapäeval ongi tsirkus platsis. Võõras läheb, külarahva ja sandarmite ees redus, otsejoones tsirkuse direktori jutule ja tutvustab ennast silmamoondaja Castrozzana. Direktoril hea meel kuulda, et tema polegi ainuke, keda maailm tunneb kui suurt illusionisti Castrozzat. Ja segadus ongi majas. Kellel vaja leida mõrtsuk, kellel iseennast. Lavastaja Taago Tubin päästab müsteeriumi valla. Võru kultuurimaja õdus tool imes nagu kaan ennast istmiku külge. Nii mugav, et isegi kui etenduse tempo kippus kohati siinkirjutaja jaoks ära vajuma, siis oli, mida nautida. Täielik komfort. Esimene vaatus kulges tõusvas tempos. Ott Sepa muhe ja teravmeelne tsirkuse direktor Castrozzana, ai kus meenutas Naksitrallide Kingpooli, lisas mängule olulist lusti. Soojenduseks tõmmati kübarast jänes. Kunstnik Mihkel Ehala tossuparaad, dünaamilised ja lihtsad konstruktsioonid olid õige atmosfääri loomiseks piisavad. Õhustikku hoidsid ka fuajees üles sätitud eksponaadid. Erki Kannuse valmistatud kõrvamoondajast pillid. Hea leid igatahes. Näitlejate vägi koosnes peamiselt harrastajatest. Väga veenev ja tasakaalukalt oli mängitud külavanema roll Meinhard Uigalt. Teise vaatuse sissejuhatuseks pani klounina võimsa soolo maha Tauri Trummal. Magnifico! Mesi Fellini mokale. Tagamets ja Trummal Proffidest olid laval lisaks Sepale veel Leino Rei ihukaitseülemana ja Tarmo Tagamets võõrana. Castrozzana? Tsirkusedirektori alter ego’na? Või vastupidi? Lynchi skeemid. Läheb aega, et need endale selgeks teha. Tagamets on aga võimas. Hingevoodreid väljapoole keerata mees mõistab. Siis keerab tagasi ka, nagu polekski midagi olnud. Woody Harrelsoni mäestikutõppe nakatamiseks piisaks talle saata Tagametsa pilt. Mäed oleks ülearused. Pärast vinget teise vaatuse algust, kus show võtab hüsteerilisedki pöörded, kisub lugu üheks üsna tumedaks küladraamaks. Karakterid saavad juba konkreetsemad jooned. Pinget ikka jagub, aga Castrozza müstilisus ja kogu maagia hakkas kaduma. Kahjuks. Lihtsameelse vaatajana oleks tahtnud ikka veel ja veel trikke, ärakadumisi ja maagiat. Jäi ainult lavalt lainetav toss ja hunnik teoreeme. Aga ega reaalsus, raibe, kaua ei kannata, kui temaga lolli mängitakse. Esietendus Võru Teatriateljee Madis Kõiv «Castrozza» Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin Osades: Tarmo Tagamets, Ott Sepp, Leino Rei, Meinhard Uiga, Agu Trolla, Maive Käos, Heli Teidla, Tauri Trummal jt 16.–18. augustil Võru kultuurimajas Kannel |
