Vabadussõja võidusamba ideekonkursi järjekordse võitja väljakuulutamine annab Eesti riigi juhtidele veel ühe võimaluse jalad kõhu alt välja võtta ja lõpuks ometi, pärast aastakümnetepikkust hoovõttu sammas ka püsti panna.

Samal teemal: Vabadussamba konkursi võitis 28 meetri kõrgune monument

Tõtt öelda on vabadussamba püstitamise venimine üks häbiväärsemaid seiku järgmisel aastal 90 aastat vanaks saavas Eesti riigis. Vabadussamba kavandite üle vaieldi juba enne sõda ja üks eelmine võidutöö valimisega lõppenud konkurss korraldati alles äsja, aastail 2001–2002, ent samba püstitamiseni pole siiski jõutud.

Ajal, mil Washingtonis on rajatud kommunismiohvrite mälestusmärk, kuhu andis oma panuse ka Eesti valitsus, on üha imelikum, et meil endil kodus pole mälestusmärki sündmusele, mis tõi kaasa Eesti iseseisvuse. Küll on Tallinnas vabaduse kell, mis sümboliseerib 1991. aasta sündmusi, kuid Eesti riik asutati siiski aastal 1918, mitte 1991.

Pigem on avalikkus olnud viimastel aastatel tunnistajaks sammastele, mis on maha võetud või teisaldatud. 2004. aastal võttis Juhan Partsi valitsus maha Lihula mälestusmärgi, 2007. aastal teisaldas Andrus Ansipi valitsus pronkssõduri Tõnismäelt ning praegu takistab vallavalitsus mälestuskivi avamist Vara vallas. Mälestusmärkide ümber on Eestis käinud suur sõnasõda, millesse on sekkunud ka Moskva ja laiem rahvusvaheline üldsus.

Erinevalt 1939.–1945. aasta sündmustest ei tohiks Vabadussõja meenutamine tekitada vastakaid tundeid ega võimaldada erinevaid tõlgendusviise. Punapropaganda katse kujutada Vabadussõda kodusõjana enam ei toimi, sest Tartu rahuleping sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa, mitte Eesti valitsuse ja kommunistide vahel. Kommunistide juhitud Eesti Töörahva Kommuun oli 1920. aasta rahulepingu ajaks ammu tegevuse lõpetanud.

Konkursi lõppemine annab Eestile võimaluse käituda riigina, kes väärtustab oma ajalugu. Vabadussamba avamine oleks väike, aga siiski oluline samm sel teel.