| Vabaduse hõngu oli tunda juba 80. aastate lõpus, õhk oli täis elektrit ja muidu flegmaatiline eestlane muutus äkki aktiivseks: ta ruttas ühelt kõnekoosolekult teisele, piketeeris tänavanurgal, kandis loosungit ja lehvitas lippu. See, mis helendas, helkis ja tuikas kaugete kinkude takka, oli saanud reaalsuseks - rahva sekka olid äkki ilmunud äratajad, julged mehed ja naised, kes läksid vastu riskile, kel oli aatemeelt ja ilusat idealismi, millega rahvast sütitada ja oma juurte üle mõtlema panna. Aeg oli küpseks saanud, käärimisprotsess alanud ja kätte oli jõudnud "...aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa läinud lõkendama." Kalev oli koju jõudmas, aga et teekond põrgust Eestimaale oli pikk ja Kalevipojal kätt kaljukammitsast raske lahti saada, siis läks mõlemal selle tulekuga veel aega. Aga tegu oli juba teoksil, vesi paisu tagant valla pääsenud ja seda polnud enam võimalik peatada. Küürutamine ja koogutamine oli kõiki ära tüüdanud, seljad aeti sirgu ja tulevikku vaadati lootusrikkalt. Tõe ja õiguse otsimine muutus äkki tähtsaks ning tavaline väikeinimene, senine kruvike ühiskonna suures hammasrattas, muutus aktiivseks poliitikuks. Tal oli midagi öelda ja ta sõnum oli selge - "...me ei taha olla, ei ole vaikiv, ununend lehekülg aegade raamatus..." (Anna Haava). Ja tõesti, see oli suur ärkamine, juba teistkordne eesti rahva ajaloos. Letargiast vabanemine toimus üsna kiiresti, kuigi tõkkeid ja raskusi tuli siingi ületada. Pool sajandit võõrvõimu oli eestlast põhjalikult muutnud: Mats, kes alati oli tubli mees, kes kedagi ei pelga, oli vahepeal muutunud kalkuleerivaks konformistiks, vahel koguni tuulenuusutajaks ja teda oli raske veenda selles, et "ükskord algab aega." Matsist oli saanud praktiline pragmaatik, ühepäevaperemees - kolhoosnik, tulevikuperspektiiv ei huvitanud teda eriti ja ta oli juba kogenud, kui mugav on mitte millegi eest vastutada. Kruvikese elu oli kerge: kroonu palgapäev oli kindel, pudel viina ja hapukurk enamasti saadaval, las ülemused vastutavad ja vaidlevad, kruvike asjasse ei sekku ja hoiab oma suu kinni. Mats tundis end vastutusest vabana ja muud vabadust ta ei tahtnudki. Aga rahvas, meie iseolemine ja oma riik? Selle küsimusega ta oma pead ei vaevanudki. On selge, et ärkamine ei tulnud iseenesest, oli vaja äratuskella, oli vaja eestvedajaid ja taganttõukajaid. Ja vaata imet! – neid meil oli. Vaatamata viiekümne aastasele vaimsele vaenamisele ja surutisele leidus Eestis veel mehi ja naisi, kes julgesid võtta vastutuse ja rahva ette astuda. Alustada tuli konkreetsetest asjadest: Molotov – Ribbentropi pakt, Tartu rahuleping, eesti keele staatus, sisserände piiramine, rahvastikuprobleemid, meie riiklik järjepidevus jt. Kõike tuli üksipulgi seletada ja selgitada, sest rahva ajalooline mälu oli räsida saanud, mankurtlus oli üldine nähtus ja ainult vanem põlvkond oli sellest vaba. Nemad veel mäletasid ja hoidsid tulukest tuha all hõõguvana. Rahvamassid läksid liikvele, poliitika huvitas äkki kõiki ja senikõigutamatud parteibossid (kes küll kõikusid koos parteiga) nägid, et enam pole võimalik sellest jõust mööda vaadata. Esimest korda tundsid nad end ebakindlalt, tundsid, et jalgealune on muutunud tuliseks. Rahvas aga sai hoogu juurde ja muutus järjest julgemaks. Ühised üritused mõjusid üleskutsuvalt ja rahvast kokku liitvalt, see oli täiesti uus tunne nagu esimene armastus. Koonduti ühe mütsi alla ja sinna mahtusid peaaegu kõik eestlased: üks siht meil kõigil ühine, kõik muu on üsna tühine! Öisel laulupeol laulsime oma hääled kähedaks ja loitsuõhtul üksteisel käest kinni hoides skandeerisime, et Eestimaa on meie kätes. Me uskusime sellesse, et see nii on. Introvertne ja individualistlik eestlane ei jäänud pealtvaatajaks sellele, mida teised teevad, vaid lõi ise kaasa, tundes, et ka temast oleneb midagi. Vabaduse aade terendas silme ees ja selle nimel oldi valmis sööma ka kartulikoori. Veel oli ühtsuse vaim tugev ja näis, et ühine müts sobis kõigile, näis, et rahvusühtsus, millest nii palju kirjutati 30. aastatel, oli jõudnud oma laineharjale. Ilus asi pole aga alati tõeline, reaalsus on palju hallim. Tekkisid liikumised ja ühendused, kohe tuli päevakorda ka probleem, kuidas nimetada uut ühendust: kas Rahvusrinne või Rahvarinne? Esialgne ettepanek oli, et õigem oleks Rahvusrinne, sest on ju tegu rahvusliku liikumisega. Siis aga astus välja üsna suur hulk inimesi, kes olid selle vastu: "Ei, seda ei või lubada! Meid ei mõisteta! Kuidas siis tõlkida Rahvusrinne vene keelde? Natsionalnõi front? See kõlab ju halvasti ja mida mõtleb meist Venemaa? Sõna "rahvus" võib Moskvat vihastada". Selle vaidlusega tekkis lühiajalisse ühtsusesse esimene mõra, ideelised vastuolud tulid järjest enam päevavalgele ja sisemised pinged muutusid teravamaks. 20. august 1991 oli ilus soe päikesepaisteline päev ja Vabaduse väljak oli rahvast tulvil. Oli palju lippe ja loosungeid, sinimustvalge oli juba paar aastat avalikult lehvinud ja selle väljatoomine ei olnud enam mingi julgustükk. Aga rahva huvi suurkogunemiste vastu oli ikka veel suur. Oli palju kõnesid ja neid oli huvitav kuulata, kuid tulid ka pettumused: Rahvarinde liider, kirjandusprofessor pidas lömitava kõne Moskva ees ja isamaaliselt meelestatud mehi ei lastud kõnepulti üldse. Muidugi oli see ebaõiglane ja näitas, et vasak ja parem pool ei mahu ühe mütsi alla, antagonismid lõid välja ka sellel kõnekoosolekul. Kuid kõige tähtsam - taasiseseisvumine - oli siiski ühiselt fikseeritud ja see sisendas lootust. Üldmuljena oli 20. august rõõmus päev, oli näha, et Eesti läheb edasi, juriidilised finessid, riiklik järjepidevus ja kodakondsuspoliitika üksikasjad ei tundunud sel hetkel kuigi tähtsatena, tavainimene lihtsalt ei süvenenud neisse probleemidesse, paljudele käis see ka üle mõistuse, rõõmu pakkus teadmine, et nüüd ollakse iseseisvad ja loodud on oma riik. Suures eufoorias jäeti mõnikord tähelepanuta, et tegu on ju TAASiseseisvumisega ja et mingit uut riiki ei loodud. Ikka ja jälle tuli meelde tuletada meie riigi tegelikku sünnipäeva 24. veebruaril 1918. Vabadus kui magus mõte tõstis rahva enesetunnet ja koos lauldi, et eestlane olla on uhke ja hää. Samal ajal Vene väed olid siinsamas ja nende äraminek polnud sugugi kindel. Toompea jalamil Vene mereväestaabi ees käidi piketeerimas, kõnesid pidamas ja niisugune uus nähtus - rahvadiplomaatia - oli kindlasti üks vahend, mis sundis Vene sõjaväge siit 1994. aastal lahkuma. 15 aastat on möödunud taasiseseisvumisest ja seda 20. augusti päeva on meie vasakpoolsed jõud püüdnud igati glorifitseerida ja üle tähtsustada. Kas on hea, kui ühel lapsel on kaks sünnipäeva? Kohe tekib segadus: millal siis see õige on? Kindlasti peab 20. august leidma oma koha ajalooõpikutes, ja seal ta ka on!, aga punaseks kalendripühaks ta siiski ei sobi. 24. veebruar on tähtsam, ta on palju vanem ja austagem siis hallpead. Milleks seda talvepäeva alandada ja tema tähtsust vähendada? Eesti riik sündis siis, 88 aastat tagasi ja mitte hiljem. Tagantjäreletarkus ei tee meid kuigivõrd targemaks, aga kui mõelda esialgsetele soovidele saavutada nn. liiduleping ja mõningane autonoomia, siis paratamatult tekib küsimus: kuidas siis ikkagi oli võimalik, et me saavutasime rohkem, kui algul tahtsime? Vabadus oleks nagu meile sülle kukkunud! Kas oli see tõesti taeva tahtmine? Ja verd me ei valanudki. Saime kalli asja odavalt kätte. Ma arvan siiski, et saabunud priius ei olnud taeva kingitus, vaid meile soodsate asjaolude kokkulangemine ja meie tookordsete juhtivate poliitikute oskus ja osavus asjade käiku seada meile vajalikus suunas. Seega - tähtede seis oli meile antud momendil soodne ja taevased jõud toetasid maapealsete tegemisi. Tähtedes on alati midagi head kirjas: liidulepingust oli meile vähe, kui juba midagi nõuda, siis täie rauaga. "Ei vabadust saa taevaväega, ei anna tsaar, ei hiiglane...", ütleb teine laul, internatsionaalne ja võitlev. Ja tõesti, meie tublid mehed-naised, kes suutsid erimeelsused ületada, tagusid rauda, kuni see oli tuline - ja vabadus tuligi. Koosmeel on suur jõud ja tähendab palju, oleks seda vaid rohkem ja jätkuks seda pikemaks ajaks, siis võiksime tulevikule optimistlikumalt vastu minna. 1991. aasta sügis - talv oli eriline: eesti rahvas oli tagasi saanud oma riigi, ta oli vahepeal tundma õppinud oma maa ajalugu, paljud uued mõisted (kontinuiteet, naturalisatsioon, restitutsioon jt.) olid selgeks saanud ja ta orienteerus ajas ja ruumis paremini. Rahvas hakkas tundma, mida tähendab olla oma riigi kodanik ja uue, Eesti passi saamine rõõmustas ta südant. Need olid esimese armastuse mesinädalad, mis kestsid Eesti krooni saabumiseni 1992. aasta juunikuus. Vabaduse tulek oli ilus, ülev ja õilis, selle eest ei pidanud omast taskust midagi maksma ja kõik olid sellega rahul. Nüüd aga - rahareform -, ja kuigi krooni oli juba kannatamatusega oodatud, valmistas see suurele osale rahvast pettumuse: paljude pangaarved ja sukasääresäästud muutusid peaaegu nulliks, elu läks kalliks ja algas kiire kihistumine. Uute majanduslike tingimustega tuli kohaneda kõigil, aga see oli üsna valus ja paljud inimesed jäid ühiskonna masinavärgi vahele ega suutnudki kohaneda. Väljaöeldud põhimõte "Aita enda ise, siis aitab sind ka Jumal" ei meeldinud suurele osale rahvast. Kuigi see põhimõte oli ju õige ja kutsus rahvast üles tegudele uues olukorras ja uutes tingimustes, oli stagnatsioon jätnud jälje ka inimeste hinge ja nende arusaamistesse - kätteõpitud abitus ja passiivne lootmine ainult ühiskonna abile oli pidur, mis takistas edasiminekut. Needsamad inimesed, kes alles äsja olid vabadusaadet ülistanud ja toetanud, muutsid meelt: nende rahakotti oli kõvasti puudutatud ja see oli juba täiesti isiklik asi - vabadus oli küll hea ja ilus, aga siiski abstraktne fenomen, RAHA aga väga konkreetne ja isiklik. Algas hädakisa ja suur soigumine, mis oli vesi vasakjõudude veskile - "rahva sõbrad" asusid vaeste ja vaevatute kaitsele, ehkki neil nendega suurt asja ei olnud. Osa rahvast laskis end mesijuttudest pimestada ja allus manipuleerimisele. Kiired muutused ja pöördelised sündmused ühiskonnas toovad sageli kaasa suuri segadusi: nii mõnigi kaotas pea ega osanud vabadusega midagi peale hakata. Mida üldse tähendab vabadus? Kas võin nüüd saalipõranda parketile sülitada, kui tahan? Kas võin hoolimatult tallata linna haljasala? Kas võin ministrihärrale öelda, et ta on loll? Midagi ju minuga ei juhtu. Demokraatia. See on kõikelubatavuse eskalatsioon: ütlen seda, mida sülg suhu toob, keegi ei saa mind keelata. Jah, priius on tõesti kallis anne: teen, mida tahan, lähen, kuhu tahan ja ärgu olgu kellelgi sellega pistmist. Niisugune arrogants on nähtus nimega privat - tõmban oma mereäärsele krundile okastraadi ümber ega lase kedagi läbi. Kuidas siis ikkagi vabadust defineerida? On ta tõepoolest tunnetatud paratamatus, nagu seda omal ajal punateaduses õpetati. Ah, kas maksab nii keerulise küsimusega pead vaevata! Parem mine välja värske õhu kätte, astu kõrgele künkale või mäele ja hüüa: ...kui siit pilvepiirilt alla vaatan
üle õitsva Eestimaa,
rõõmulalu siis maailma saadan,
hüüan pikse häälega:
ilus oled, isamaa! Vabadus annab sulle tiivad, vabadus paneb südame kiiremini tuksuma, vabadus annab su elule uue hingamise, nagu öeldakse tänapäeva moodsas kõnepruugis.
Vabadus peaks meenutama, et meil on ka kohustused oma maa ja riigi ees. See väike maatükk siin Läänemere kaldal, 45000 km' on meie hall, kodu ja kalm. Siin me oleme ja siia tahame jääda. Me ei peaks põdema oma maa väiksuse pärast, väike just ongi armas. Aga seda vaikest kõigutavad tuuled ja tormid rohkem kui suurt: väike peab kogu aeg oma eksistentsi tõestama, ta peab tõestama suurele maailmale, et ta pole ei kaamel ega kaelkirjak, vaid ühemiljoniline rahvas soome-ugri hõimude seas. See pidev valvelolek ja aksioomi tõestamine on raske koorem rahva psüühikale. Eestlane, vaba inimene vabal maal, tunneb end siiski hiirena urus. Nii kui nina välja pistab, on kass kappa peale panemas. Hiire piiksumine on nii vaikne, et seda ei kuule keegi, peale kassi muidugi. O. Loorits kirjutas juba 30. aastatel eestlasest kui metsarahvast ja tema elukontseptsioonist "ela ise ja lase ka teistel elada". Eestlane on alati teistel elada lasknud, aga teised eestlast küll mitte. Suurel on suured ambitsioonid, ta on harjunud laiutama ja väikese iseolemine on talle pinnuks silmas. Seda ohtu ei tohi me kunagi alahinnata. Suure ja väikese vahekorra probleem jääb meile veskikivina kaela alatiseks ja oleks lühinägelik seda mitte näha. Samal ajal, kui väikerahvas näeb vaeva ja muret oma rahvuse püsimajäämise pärast, ei tule suurrahval pähegi sellele mõelda. Hiinlane näeb probleemi pigem selles, et neid liiga palju on. Ta ei arutlegi rahvusküsimuse üle, sest see pole talle tähtis. 15 aastat tagasi võtsime vahepeal unustatud sõna "rahvus" uuesti kasutusele, toetasime ja tunnustasime rahvuslikku liikumist. Vabadusepüüe oli eestlase jaoks ka rahvuslik liikumine. Nüüd, aastal 2006 näeme, et ka siin on midagi muutunud: rahvusest ei taheta hästi kõnelda, sõna ise on saanud peaaegu tabuks ja seda välditakse. Kes julgeb end praegu nimetada rahvuslaseks? Väga vähesed. Ja neile vähestele vaadatakse viltu ja neisse suhtutaksse kui mingisugustesse äärmuslastesse, kui pahadesse poistesse, kes püstitavad ausambaid ja kangekaelselt kaitsevad neid, kui asi kurjaks läheb. Mis äärmusega siin tegu on? Kas Eestis on mingi äärmus üldse võimalik? Ei ole, arvan ma. Nii väikese rahvaarvu juures ei saa küll äärmustest kõnelda, selleks ei jätku lihtsalt potentsi ega tagalat. Kui mõni mees on julgem, otsekohesem, avatum ja tegusam kui teised tema ümber, siis pole see äärmus. See mees ei taha kavalaid kõnesid ega keerdkäike, ta ei silmakirjatse ega püüa kõigile meeldida, ta läheb ja ütleb otse, ütleb seda, mida mõtleb, ta ei keeruta ja on lihtne - ta veenab meid rohkem kui mõni elokventsiga silmapaistev kunstkõneleja. Seoses rahvuse küsimusega tuleb muidugi vaadata ka laia maailma. Toimub ju globaliseerumine, üleilmastumine ja paistab, et see protsess on pöördumatu ja toimib meie tahtest sõltumata. Kas sel juhul saame üldse rääkida rahvusriigist ja rahvustest? Võib-olla peaksime end juba aegsasti harjutama mõttega, et varsti oleme kõik üks Multikultiland, üks segapuder ja et väikesed on sulandunud suurde. Aga oleks siiski huvitav teada, kellesse, kes on see suur, kes meid assimileerib ja millist keelt see tulevikuland kõneleb? Kas me suudame üleilmastumisele vastu panna ja kas me seda üldse tahame? Nagu juba öeldud, ma ei usu, et Eestis mingid äärmused võiksid tegutseda. Asi on lihtsam - veel leidub inimesi, kes julgevad oma isamaa-armastust väljendada ja teevad seda siirast südamest. Armastus oma isamaa vastu on enesestmõistetav tunne ja on hämmastav, et ometi leidub praeguses Eestis inimesi, kes oskavad muuta selge mõtte segaseks. Alles hiljaaegu kirjutas Aino Pervik Eesti Päevalehes "meelisegavast paatosest" A. Kivika romaanis "Nimed marmortahvlil" ja "kõrgpatriootilistest ettekujutustest" V. Linna "Tundmatus sõduris" (?!). Kirjaniku arvates on patriotism üks väga halb nähtus, parem kui seda poleks. Tuleb välja, et A. Kivika realistlik ja objektiivne romaan Vabadussõjast on "Kunksmoori" autori meeled nii segaseks ajanud, et ta leiab sealt paatost, mida teoses tegelikult polegi. Küll aga võiks siin paatost olla, teema ise väärib seda. Kas ilma idealismi ja paatoseta oleks Vabadussõda võidetud? Sovetiaegade ajupesu on ikka nii põhjalik olnud, et osa meie kirjarahvast kannatab ikka veel allergiahoogude all, kui isamaa ja patriotismi teemad kõne alla tulevad. Kirjanikuproua etteheited Kivikale ja Linnale on nii vigaselt vildakad, et panevad tema analüüsimisvõime kahtluse alla. Oleks hea teada saada, kas keegi peale A. Perviku on nimetatud teostest "meelisegavat paatost" ja "kõrgpatriootilist ettekujutust" leidnud? Mina küll mitte. 15 aastat iseolemist on meile mõndagi näidanud. On selgemaks saanud, kes on kes?, keda poliitikutest võib usaldada, keda mitte, kes viib Eestit edasi, kes on rahul status quo'ga. Meil ju tunnevad kõik kõiki ja see kergendab orienteerumist poliitika koridorides. 15 aasta jooksul on nn. tavainimene üsna sõnakaks muutunud, ta ei ole ükskõikne oma maa ja rahva saatuse suhtes. Eriti kehtib see vanema põlvkonna kohta. Neil on aega vähe järele jäänud, nad tahavad siitilmast lahkuda teadmisega, et Eesti läheb ikka edasi, et ta on kindlal teel ja et rahvus püsib. Selleks on vaja meie riiklust kindlustada ja tugevdada. See on järjepidev töö, mis ei saa kunagi valmis. Kaasa aitama peaksid kõik, kuid eelkõige need, kellel selleks suuremad võimalused on, kelle võimuses on mingi relv, hoob või meedia. Peamine on muidugi sõnarelv kui kõige vahedam. Seda relva aga ei tahetagi nii väga kasutada või lihtsalt ei osata - ei teata vist, kust otsast see pauk tuleb. Nii palju on uusi nimesid meie kirjanduspõllul, nagu seeni peale vihma tuleb neid juurde, raamatuid ilmub palju, kultuurkapital jagab toetusi: oh tulge ja kirjutage vaid, rikastage meie kultuuri! Ja nad tulevadki, neil on ambitsioonid ja nad on üsna ülbed ning endast kõrges arvamuses. Aga mida ei ole, on sisu. Lugeja ootab kirjandusest enamat: süzeed, karakterit, probleemi - sisu. On ilkumist ja irooniat meie ühiskonna ja riigi kohta, kirjutaja ise jääb kõrvalvaatajaks, selle asemel et oma sõnarelvaga tulla ja aidata, kus viga on laita. Kolme erineva nime all kirjutav sulerüütel nokitseb oma homoasjanduses, aga mured ja hädad, millega meie riigil ja rahval tuleb iga päev rinda pista, ei ole talle tähtsad. Mõned kirjatsurad on kill ägedad jumalavastased ja hümnipõlgajad, aga ega neistki tolku ole - üks tuuletallamine kõik. Kirjutakse tühjast-tähjast, oma naba umber keerlevast, aga mitte peamisest - oma maast ja rahvast. Peaegu klassikaks on saanud küsimus: kas siis sellist riiki tahtsimegi? Nii küsivad need, kes milleski pettunud on. Muidugi võib nende pettumusest aru saada, sest kõik ei läinud nii, nagu üks või teine 15 aastat tagasi oma ettekujutuses asja nägi. Üldiselt oodati ju paradiisi saabumist ja naiivne ootaja arvas, et kohe peale 20. augustit
1991 astume paradiisi roosiaia väravast sisse. Seda aga ei toimunud. Ei mõistetud, et kõik eelnev oli alles proloog järgnevale, seda oleks pidanud ette nägema. Vabaduse tulek ei tähendanud ju lõplikku võitu, võitlus alles algab, algab ülesehitus, tulevad probleemid ja vastuolud - kõik raskused on veel ees. Seda aga ei tahetud tunnistada. Rahvas oli üksmeelne siis, kui võõrväe tankid olid tänavatel, kui aga väline oht möödus, lagunes ka ühinemissoov. Lõid välja erimeelsused, tekkisid uued fraktsioonid ja poliitika muutus palju keerulisemaks kui enne, sisemine võimuvõitlus lõhestas ühiskonda. Küsimus "kas süs...?" näitab, kui palju oli eestlastes veel sinisilmsust tuleviku suhtes. Karmi reaalsust ei tahetud näha, vabaduse loit helkis kõrgel ja nagu ikka - armastus teeb pimedaks. Vahepealsed aastad on toonud selgust, on toimunud üldine kainenemine ja kõigile vaadatakse realistlikumalt. Aga ikkagi esitakse sama küsimust aeg-ajalt uuesti. Seda ei ole mõtet teha: iga rahvas väärib oma riiki ja oleks hea, kui igaüks oma kivi ühisesse kindlusmüüri laoks. Olgem siis ehitajad, ehitage Eesti koda ja kaunistagem seda kolme koduvärviga, nagu laul ütleb. Vabadust kalliks pidades tahaks siiski küsida: kui vabad me tegelikult oleme? Kas hiire kombel piiksudes ja oma urus kassi eest pidevalt hirmul olles oleme vabad? Vana Vahuri õpetussõnad oma pojale Tambetile: "Poeg, varja vabadust, vabadus on magusam kui mesi, aga ta sulab sama kiiresti kui mesi..." on küll tähendusrikkad, aga siiski ei tahaks ma varjata seda, mis on auga kätte võidetud. Me ei ole ju midagi varastanud, me saime tagasi selle, mis meile kuulus, selle, mis meilt rööviti 66 aastat tagasi. Milleks siis seda varjata? Ometi on Vahuri sõnades oma iva - ärge mängige maha seda, mis on raskustega saavutatud, vaevaga kätte võidetud. Hoidke seda, ka vabadust on vaja hoida ja kaitsta. Kui me seda ei tee, võib ta ühel päeval tõesti ära sulada nii, et mälestustki järele ei jää. Kui pole ohutunnet, on asi halb. Kergemeel ja ühepäevapoliitika võib viia ohutunde kadumiseni, ka liigne optimism ja sinisilmsus aitab sellele kaasa: me oleme Euroopa Liidus, me kuulumue NATO¬sse, mis meil enam karta on? On küll karta - kõik muutub ja ühel päeval võib-olla polegi enam ei Euroopa Liitu ega ka NATO-t, nad lihtsalt haihtusid kuhugi. Vene luurelennukid on korduvalt meie õhuruumi rikkunud, aga NATO ei reageerinudki, kuulus §5, mis ütleb, et kallalekippumine ühele liikmseriigile tähendab kallaletungi kogu ühendusele, jai tähelepanuta. Karu katsetab, testib ja mängib meiega, NATO vaatab pealt ega mõtlegi sekkuda - kas tasub tühjast tüli teha? Oleme oma otsustamisõigustest üht-teist vabatahtlikult ära andnud, teisiti polnud võimalik Euroopa Liiduga liituda, alternatiivi meil ei olnud. Aga meie vabaduse määr on seega ka vähenenud, kohati on see üsna paberlik ja formaalne. Me peame kogu aeg kalkuleerima, vaatama vasakule ja paremale, et oma rehkendustega kuidagi välja tulla. Mõni Eesti asjast mitte teadev välismaalane arvab, et me maksime vabaduse eest liiga kõrget hinda. Ei olnud nii, vabadus on nii kallis, et tal polegi hinda. Seeparast peame teda hoidma nagu silmatera igasuguste ohtude eest. Kas meie rahvas on selleks valmis? See küsimus on nii raske ja valuline, et vajaks omaette pikemat peatükki. Praegusel hetkel näen probleemi üldpildis sellisena, et kodumaa kutsele järgneb kõhklusteta vaid väike osa meie ühiskonnast: kaitseliitlased, põhikooli haridusega poisid ja üldse isamaaliselt meelestatud jõud. Nende vaim on valmis ja nad lähevad ning paljud neist hukkuvad, nad toovad auga oma panuse isamaa altarile. Aga teised? Need teised poevad põõsasse või istuvad lennukisse ja lendavad kuhugi kaugele Egiptimaale, kus on soe ja igavene suvi. Ja neid teisi on palju: kõik meie äriringkonnad ja suurem osa meie kultuuritegelastest ja kirjarahvast. Kosmopoliite ja vaenujõududega flirtijaid on nende hulgas palju, maailm on lahti ja ühe väikese maatüki - pärast ei hakka neist keegi oma nahka turule viima. Mis sellest, et sellel maatükil ollakse sündinud ja kasvanud - "ubi bene, ibi patria". Ärimehi ma ei lubaks üldse riigitüüri juurde, nemad ajaksid laevukese kohe kummuli. Meie ühiskond kihistub ja mida teravamaks kontrastid muutuvad, seda halvem meile. Vasak- ja paremskaala on juba välja kujunenud ja, kuhu inimene ennast liigitab, on äratuntav juba lõhna järgi. Tarvitseb vaid juttu juhtida mõnele tähtsamale teemale (keeleseadus, pensionid, kodakondsus, migratsioon jt.), kui on kohe selge, kes kuhu kuulub. Muidugi on ka neid, kes oma suhtumist ja seisukohti ei ilmuta, igaks juhuks, vaatame veel..., nad jälgivad hoolega, kuhupoole vaekauss kaldub. Ka meie rahvuseepos jagab samasugust elutarkust: ...esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad. See on üsna halb õpetus, need keskmised ei lähe vaenlast võitma, vaid hoiavad oma nahka ja tulevad koju tagasi, kuigi kaotajatena. Kangelasi nende seas ei ole. "Keskmiste" mõtteviis on meie maale ja rahvale kahjulik. Nii palju on kriitilisi küsimusi ja teravaid probleeme, mille puhul tuleks kindel seisukoht võtta, aga "keskmine" ei tee seda. Ta salatseb, vigurdab, on osav demagoogiameister ja hoiab oma seisukoha enda teada. Seepärast on temaga raske koostööd teha, ta ei ole usaldusväärne. Kumb on siis parem, kas vasak või parem? Sama hästi võiksime ka küsida: kumb käsi või jalg on parem? Eks nad ole vajalikud riistad mõlemad, kui üks nendest ei tööta, oleme kohe suures hädas. Kui tahan end vasak- paremskaalal paika panna, olen kimbatuses - kuidagi ei leia seda õiget kohta. Kui kõne all on keeleseadus, siis pooldan selle karmistamist, mitte aga järelandmisi. Kui jutt on vene koolidest, siis arvan, et viimane aeg üle minna eestikeelsele õppele, oleme juba liiga kaua suuremeelsust ilmutanud. Kui teemaks on kodakondsuspoliitika, siis pooldan ka selle puhul suuremat rangust ja karmimaid nõudeid. Niisiis - olen tubli parempoolne. Kui astun sisse polikliiniku uksest, et end arsti juurde kirja panna ja selgub, et pean kaks kuud ootama, siis olen täis püha viha meie tervishoiusüsteemi peale ja ütlen, et enne oli parem. Tervishoiuasjandus on väga kehvaks läinud ega ole tavainimesele enam kättesaadav. See teeb nördinuks, paneb kiruma ja minu ilmavaade on nüüd täiesti vasakpoolne. Niisiis: vasak-parem, vasak-parem, ikka taktis astu, vasak-parem, vasak-parem, kes saab meie vastu! Kord on vasak peal ja parem all, kord vastupidi ja kõik sõltub küsimusest ning meie suhtumisest sellesse, ilmavaade järeldub siit. Ei, siin ei ole loogikaviga - lapsuke sünnib küll selge silmavaatega, aga ilmavaadet tal veel ei ole. Maailmavaade, kontseptsioonid jne. - kõik see kujuneb hiljem ja võib elu jooksul muutuda. Midagi lõplikku ja absoluutset siin ei ole, nii on ka lugu vasak-paremaga. Et asi püsiks tasakaalus, peavad nad mõlemad olema. Alles koos saavad nad taktis astuda ja siis on marsisamm õige ja kindel. Me räägime palju postmodernislikust ühiskonnast, liberalismist ja demokraatiast, sageli oleme suuresõnalised ja enesele märkamatult muutume nende mõistete apologeetideks. On ju nii kena olla liberaalne ja demokraatlik! See kõlab uhkelt! Me oleme tolerantsed ja lubame kõike, sest meil on demokraatia ja vabadus. Me ei julge enam midagi keelata, sest me väriseme kartuses olla süüdistatud kellegi-millegi ahistamises. Me tahame näida nii suuremeelsed ja mõistlikud. Oleme Toompeale valinud 101 persooni, keegi neist ei taha jätta isanda muljet, kuid igaüks neist tahaks näida rahva sõbrana, sest rahva sõbra oreool on kasulik. Suur vabaduseihalus on viinud meid kõikelubatavuseni. Me lubame homoparaade ja muid perverssusi, lubame öist alkoholimüüki ja linna haljasaladel tallamist ja päevitamist, lubame kõike... Oleme tolerantsed kurjategijate ja prostituutide suhtes, vaatame neid kui vaeseid kannatajaid sotsiaalse ebavõrdsuse tõttu ja anname neile andeks, mõnikord määrame ka üsna kerge karistuse. Nii nagu revolutsioon õgis hiljem oma lapsi, nii ka meie oma tobeda tolerantsiga õõnestame seda, mida oleme saavutanud. Mitte kõik Läänest tulnu ei ole hea, pole vaja kõike järele ahvida, selgroogu ja isemõtlemist oleks rohkem vaja. Ma olen sallimatu igasuguste pahede suhtes, mis kahjustavad meie rahvast ja maad. Siin ei ole vaja mingit tolerantsi! Vabaduse fenomen ei ole selles süüdi, et paljud asjad pahasti on. Pigem on asi selles, et ei teata, mida vabadusega peale hakata, kuidas seda rakendada. Kui palju me vajame käske, keelde ja reegleid? Muidugi me vajame neid. Neid käske ja keelde on kindlasti rohkem kui kümme, aga nad olgu lihtsad, ühemõttelised ja kindlad. Niisama selged kui piibliõpetuse omad. Kui lisada kümnele käsule veel mõned juurde
11. Ära löö litsi!
12. Ära viska viina!
13. Ära võta vihata oma ämma!,
siis oleks asi veelgi selgem ja inimene teaks, mis on pahe. Praegu ta seda ei tea, ta ei erista head halvast ega musta valgest. Meie praegune ühiskond kardab keelamist, arvates, et siis liigume politseiriigi poole. Milline kõver arusaamine! Just keeld paneb asja paika, inimene aktsepteerib seda paremini kui ebamäärast udust juttu. Ja mis saab olla politsei vastu? Mida tugevam ja tegusam on meie politsei, seda parem kõigile. Vaid kurjategijatel on pöhjust politseid karta. Meie ühiskond vajab keeldusid, ka vabadust on vaja reglementeerida. Minnalaskmine ja isevoolutee viib tupikusse, niigi on asjad lõdvaks lastud ja pole ime, kui mõne aja pärast rahvas karmi kätt hakkab nõudma. Ka tavainimene tahab, et kord majas oleks. Vabadus ei ole laiutamiseks, see nõuab enesetsensuuri ja oma piiride tajumist. 15 aastat on möödunud ruttu ja koos ajaga oleme muutunud ka ise. Oleme targemaks saanud ja tõdenud, et paradiisi ootus oli üsna lapsik. Tuli uus aeg ja tõi kaasa uued probleemid. Nendega oli vaja kohaneda ja see võttis omajagu aega. Vahepeal oli virisemist ja nutulaulu liiga palju, kõike taheti kohe saada, siin ja praegu. Unustati ära kartulikoored ja see, et riik ise vajas tuge ja mõistmist, unustati, et kõike tuli otsast alata. Kui ma oleksin oraator, seisaksin suure rahvahulga ees ja väljendaksin mõtet, et eesti rahvas pole kunagi varem nii jõukalt elanud kui praegu, siis vilistatakse mind kindlasti välja ja lähema põõsa taga saaksin kere peale. Keegi ei usuks mu juttu. Aga küsigem - millal siis oli parem? Seda paremat aega ei ole kunagi olnud. Muidugi oli parem siis, kui oldi noor, kondid kerged ega valutanud veel, minevikuihalus noorpõlve aegade vastu on arusaadav tunne. Aga aeg oli siis palju kurjem. Näen sageli oma lähedases sõprusringis inimesi, kes poole sajandi jooksul olid alandlikud kruvikesed, rohust madalamad, vaiksed ja vagad. Nende suust ei tulnud detsibelligi ühiskonnakriitikat, kuigi mõnikord oleks seda olnud võimalik teha. Nüüd on nad suured suupruukijad, kartmatud mehed-naised, kes millegagi rahul ei ole. Nemad ongi need, keda pidevalt vaevab küsimus: kas me niisugust riiki tahtsimegi? Nad vaatavad elule mustaprilliliselt ega tahagi positiivset näha. Ka mina olen sageli rahulolematu, nii paljud asjad on halvasti, nii paljud küsimused vajavad lahendamist, aga ma püüan siiski näha puude tagant metsa ja mõista peamist, seda, mis on kaugemas perspektiivis meile tähtis. Tähtis on meie riigi, rahva ja keele püsimajäämine siin tuulte tallermaal. Kõik, kes sellele kaasa aitavad, on teretulnud. Aitajate hulka saavad kuuluda aga ainult need, kelle jaoks sõna "eestlane" on tõesti uhke ja hää, mitte tühipaljas sõnakõlks, vaid sügava tähendusega möiste. Kuidagi ei meeldi mulle käibeväljend "ugri-mugri", mis kõlab halvasti. Oma juuri peame tundma ja suhtuma sugulasrahvastesse respektiga. Kaldun kahjuks arvama, et üldiselt on eestlase rahvustunne leige ja nõrk. Sellest on juba palju varem kirjutanud nii Joh. Aavik kui ka O. Loorits. Mõlemad tundsid sellepärast muret. Aeg ei ole olukorda parandanud. Praegune üleilmastumise protsess süvendab asja veelgi ja ikka väikerahva kahjuks. Ei tahaks sellele mõelda, ei taha mõelda ka sellele, et Mihkel Veske sõnad "...kui kord kaob su keelekõla, ära siis sinagi tõuse ja ela" kunagi tõeks saavad. Minu sugupõlv seda kindlasti ei näe, aga me ei saaks rahu ka manalas olles, teades, et asi niimoodi on. Kuidas aga suhtub probleemi noor generatsioon - selles on küsimus. Oma riigi ja rahva head nime peame hoidma au sees, see on meie esmane kohus. Kui oled õige eesti mees, siis ära mine välismaale panka röövima ega pätti tegema. Väikest maad on kerge haavata ja iga plekk jääb külge. Meil pole kombeks rääkida moraalist - see on üks vanaaegne nähtus, juba ammu unustatud -, aga just siia kivi alla kõik maetud ongi. Kui moraalist ei räägita ega kirjutata, tähendab - seda pole vaja. Kõikelubatavus ja tolerants, millest juba juttu oli, on viinud ühiskonna kombelõtvuseni ja meedia võimendab seda. Patoloogia ja hälbed tahetakse teha normiks, psühholoogiliselt valmistakse inimese vaimu selleks ette ja selleks, et inimene üldsegi millelegi reageeriks, on vaja järjest tugevamaid ärritajaid. Inimese valulävi on juba nii kõrgele aetud ja tema nahk nii paksuks muutunud, et ta sageli ei hooligi enda ümber toimuvast. Jälgides arenguprotsesse Eestis ja meie venemeelsete poliitikute tegevust, võime öelda, et "hääletu alistumine" (Magnus Ilmjärv) on juba toimunud. Sel juhul muutub mõttetuks kõik eespool öeldu, muutub mõttetuks meie usk sellesse, et oleme vabad ja et meil õnnestus 15 aastat tagasi oma riik taastada. Vabadus ongi ära sulanud, vaikselt ja hiilivalt, rahvas, kellel on rohkem mõttes oma isiklikud huvid kui riiklus ja selle edasikestmine, on küll kõike pealt näinud, aga mitte sellele reageerinud. Kuhu on jäänud vox populi? Tuleb välja, et tema hääl ei olegi jumala hääl. Ta on andnud oma hääle populistidele 500-kroonise pistise ja sokolaaditahvli eest, ta on müünud oma hinge õige odavalt läätseleeme eest ja on hääletult alistunud Moskva diktaadile. Oleme selle mängu peaaegu kaotanud, mida on küll raske tunnistada, aga tõde on ikka valus. Kas saaks veel midagi teha, kas saaks veel asja parandada? Kui vaatan ringi, siis näen, et veel on Eestis mehi, kes... Aga need kõik on aatemehed ja rahvas ei hinda neid vääriliselt, nende reiting on madal. Eelistatakse praktilisi pragmaatikuid ja seaduseväänajaid, kellel on mängus vaid oma ärihuvid. Kas rahvas on loll, et ta niisugused tegelased end juhtima valib? Jah, kahjuks pole ta küllalt tark ja on kergesti manipuleeritav. Selles ongi kogu häda. Vabaduse illusioon istub meie teadvuses ja üldiselt usutakse, et ta on olemas. Teadjam inimene nii tõsiusklik ei ole, tema hinge närib skepsis ja teadmine, et võõras võim ikka veel dikteerib meile, mida me tohime teha, mida mitte. Millal see jant ükskord lõpeb - tahaks ta teada. Ta tahaks, et meie riik käituks riigina ja kodanik kodanikuna. Ta ei salli tuulelippe ega tuulenuusutamist, tühikargamine ja tulletallamine ei meeldi talle ka. Aga kui hääletu alistumine on juba toimunud, siis polegi midagi tallata. Siis on asi lõplik ja Fööniks ei tõuse tuhast enam kunagi. Siis oleme oma võimalused maha mänginud ja rahva sõpradest on saanud uue võimu sulased. Muidugi, kui neid üldse lubatakse teenijarahva hulka. Vabaduse mõiste on nii ülev ja suursugune, et tumemeelseid mõtteid ei tahaks siia kõrvale seada. 15 aastat oleme oma ühiskonda ehitanud, oleme raskemast üle saanud ja sinimustvalge lehvib Toompea tornis. Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus on meie tugevaim argument, aga ta on seda eelkõige meie endi jaoks, võõrale pole see kuigi tähtis, ta ei pruugi asjast üldse aru saada. Ikka ja jälle peame talle ennast tõestama ja oma eksistentsi põhjendama. See kõik on tüütu ja nõuab kannatust. Meilt nõutakse viisakust ja vaoshoitust, suuremeelsust ja (mõttetuse) mõistmist. Kui kaua veel? Me oleme olnud liigagi suuremeelsed ja seetõttu lubanud halval asjal veel halvemaks minna. Meie vaoshoitus on meid muutnud halliks hiireks, kes ei otsusta midagi. Isegi üht pronkssoldatit ei saa me paigast nihutatud, mistõttu kogu jutt vabadusest muutub naeruväärseks. Me tahame olla vaba rahvas vabal maal, aga me ei ole seda. Meie rahvastikuprobleem ei ole niipea lahendatav, vahekord 68% ja 32% (kui praegust statistikat uskuda) teeb küsimuse raskeks. 32% on liiga palju,
kriitiliseks piiriks loetakse 20%. Jah, siis võiksime paremini toime tulla. Oma suuremeelsuses oleme poputanud neid, kes eelistasid Eestimaad. Nüüd näeme, et oleme põues soojendanud madu: ta on salakaval ja vaenulik, salvab igal juhul ja räägib silmakirjalikult rahvaste sõprusest. Üht väikest rüki arvestatakse alles siis, kui tema seadused on ranged ja põhjalikud, liberaalsusega siin kelkida ei maksaks. Meie praegused tendentsid aga liiguvad vastassuunas ja kardavad keelamist seal, kus see vajalik oleks. Sellega on riigi positsioone tunduvalt nõrgendatud. Vaoshoitust nõutakse ka oma tunnetes isamaa vastu. Ühesõnaga - ärge näidake oma tundeid välja, armastage oma maad vähem (?!).Mõned aastad tagasi oli mul võimalik lugeda 17-aastase koolipoisi võistluskirjandit, mis oli pühendatud Eesti Vabariigi 84. aastapäevale. Teemale "Õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!" oli õpilane lähenenud süvitsi: ta nägi probleeme, tundis tõsist muret oma maa ja rahva saatuse pärast. Töö oli kirjutatud isamaalises vaimus, oli näha, et noormees on aateinimene, julges hinnata idealistlikku elukäsitlust tähtsamaks igasugusest pragmatismist. Ta ütles otsesõnu välja, et armastab oma isamaad. Mulle meeldis see töö, oleksin hinnanud seda viiega. Kahtlemata oli koolipoiss kirjutanud hea töö ja oleks olnud ootuspärane, et see oleks äramärkimist leidnud. Kuid ei, hoopis vastupidi, hindaja leidis, et kirjand on liiga isamaaline. See ikka ei sobi, et üks noor inimene kirjutab avameelselt ja avalikult, et ta armastab oma isamaad. Isamaa-aramastusest ei ole üldse viisakas kõnelda, tark inimene ei tee seda. Niisugune oli hindaja(te) arusaam. Heaks hinnati töid, milles kirjutati noorte narkomaaniast ja kuritegevusest. Kõik see hämmastab ja paneb mõtlema üsna pessimistlikus võtmes: kas tõesti hiilib ligi üks tont, kes kuulutab isamaa-armastuse tühiseks ja tabuks. Kas võime siis üldse öelda, et "...mu isamaa on minu arm..." või laulda "...mu isamaa, mu õnn ja rõõm..." Kas needki tekstid pole viimati liiga isamaalised? Koolipoisi siirus oli ehtne ja aus, isamaa ei olnud temale mingi salanaine, vaid kõrgem paleus. Siin ei saa olla midagi liiga palju, ei ole võimalik oma maad liiga palju armastada. Suunitlus vältida isamaa-armastuse temaatikat on ohtlik mitmes mõttes. Veel kasvu- ja kujunemiseas noor inimene võib sellised tagasilööke kogedes sattuda ideelisse segadusse, võib kaotada orientatsiooni, muutuda umbusklikus kõige suhtes või võtta koguni omaks negativistlik eluhoiak. Kahjuks ei toimu praeguses koolis mingisugust patriootilist kasvatustööd, õpilase vaimu kujundamine on jäetud juhuse hooleks. Kool ei kasvata aatelisust. Palju saaks ära teha, kui kooli kirjandusprogramm oleks vähegi mõistlikum. Aga siin on olnud palju hüplemist. Kunagine printsiip "lähemalt kaugemale" ei kehti enam. Eesti kirjanduse osa on vähendatud igasuguse välismaise arvel. Olgu lisatud siia katkend nimetatud kirjandi lõpuosast: "Ma ei taha olla väike kruvike ühiskonna hammasrattas, kellest-millest midagi ei olene. Ma olen valmis vastutama ja tahan mõjutada Eesti tulevikku positiivses suunas. Kui ma olen hea kodanik Eesti riigile, kui ma järgin eespool öeldud mõtteid ja kui ma julgen kaitsta tõde ja õigust, siis olen ma mõjutanud Eesti tulevikku. Et seda kõike teostada, vajan ka mina aega. Sind, minu 84-aastane sünni ja kodumaa, tahan ma surmani kalliks pidada ja loota, et
meil' tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrges!
Aeg annab arutust!" Jääb üle vaid soovida - julgegem ikka isamaast kirjutada. See kirjand annab lootust ja süvendab optimismi. Kui leidub nõnda mõtlevaid noori, võime oma tulevikule kindlad olla. Aga - kui palju meil niisuguseid aatelisi noori üldse on? Kui mõelda tagasi aastale 1991, siis oli see kirjanduliku terminoloogia järgi rahvuslik-romantiline tormi ja tungi periood. Augustikuu on lõikusekuu ja 20. augustiks oli vili küpseks saanud, oli paras aeg seda lõigata. Rahvas juubeldas ja elas toimuvale täie rinnaga kaasa. Üksmeel oli võimalik ja parem-vasak ühendasid käed, koosmeeles tehti tähtis otsus. See päev on alatiseks meelde jäänud, Vabaduse väljakult koju minnes oli samm kerge ja tiivad nagu oleksid külge kasvanud. Teadmine, et meie riik on tagasi tulnud, mõjus ülevalt ja sisendas soovi laulda ja hõisata, sest "lauluaeg on käes ja priiuse lootus meil helisemas väes...". Me uskusime, et revolutsiooni on võimalik ka lauldes teha. Sõna ja laul koos olid meie relvaks tookord. Me uskusime vabaduse tulekusse ja õigluse võidusse ning selle püha aupaiste kinnitas usku veelgi. Me tahtsime ühiskonda ja tulevast elu näha sellisena, nagu see oli meie kujutluses. Me tahtsime ka loorberitel puhata, sest ühelt koosolekult teisele jooksmine ja kivimürakate Toompeale tassimine oli meid väsitanud. Me puhkasimegi, aga me ei tohiks istuma jääda. Aeg nõuab uusi tegusid ja veel pole kadunud kõik. On vaja õppida ajaloost ja tehtud vigadest, on vaja enesekriitikat ja tervet talupojatarkust. On vaja usku eesti rahva tulevikku ja tema võimalustesse. Mida tugevam on meie usk, seda kindlamalt läheme teel kauguste poole ja meie lipukirjaks on per aspera ad astra. Tähed aitavad meid ja valgustavad teekonda, millel pole lõppu. Usk annab meile jõudu ja me võime veelkord kinnitada, et Eestimaa on meie kätes. Hoiame temast siis kõvasti kinni ega lase maha kukkuda. Eestlane, kelle põues tuksub missioonitunnetus, läheb läbi tulest, veest - Eesti eest, Eesti eest! 15 aastat on meile andnud unikaalse kogemuse, mis võiks olla teejuhiks tulevikku. See tee ei ole asfalttee, sun on paiju kive ja kände, kuid need ärgu heidutagu meid, ületagem need ja astugem pika sammuga edasi. Kaitseme Eesti kohta siin päikese all ja vajaduse korral astume ühiselt vaenuväe vastu. Muidugi, kaine kaalutleja kahtleb kõiges - kas ikka tasub, kas on mõtet? -, aga eestlane, kellesse on programmeeritud isamaa-armastuse säde, ei mõtle sun pikalt: ta süttib ise ja sütitab ka teisi, nad lähevad koos ja võidavad. 20. august 1991 on juba minevik, aga siiski meile lähedal. Teismelistest vanem sugupõlv mäletab, kuidas kõik oli, sest ta elas ise kõigele kaasa ja oli toimuvas osaleja, kaasteeline tuhandete seas, kes tahtis olla oma rahvaga koos. Paatost siis ei häbenetud. Miks peaksime tegema seda praegu? Paatost ja lootust vajab rahvas alati, andkem seda talle. Kui peiu ütleb neiule need kolm kaunist sõna, siis on ta pateetiline. Kui ta aga neid sõnu öelda ei julge või ei taha, siis pole ta miski peiu, vaid üks odratolgus, kelle poole ei tasu vaadatagi. Ma loodan, et eesti mehemeel pole mitte surnud veel ja et meie paremad ajad on alles ees. 20. august 1991 kohustab ja innustab meid selleks. Ma tahan ka homme näha Eestimaad. Kalev ei ole veel koju jõudnud, aga ükskord tuleb ta kindlasti. HEAD SUHTED
ÜTLES JÜRI ULUOTS:
"VÄHEM SUHTEID VENEGA
ON ME MAALE KASUKS.
LÄVI VÄHEM TEMAGA,
SIIS ME RAHVAS ASUKS
SIIN, KUS KINDEL PIND,
TEADES, MIS ON SELLE HIND."
ÜTLES DIPLOMAAT:
"MAAILM ON ÜMAR JA GLOBAALNE,
ME EESTI AGA MARGINAALNE.
NÜÜD LÕPETAGE SEE TRANSVAAL,
LAS JÄÄDA INTERNATSIONAAL."
ÜTLES ARIMEES SERGEI REBANE:
"HEAD PARTNERID ME OLEME,
TRANSIIDIST ME JU ELAME.
ME ELU OLEKS KÕRGEM SORT,
KUI MEILE KUULUKS KA TRANSPORT."
ÜTLES RIIGIKOGULANE:
"TARGEM ANNAB JÄRELE,
RÕÕMU MEIE PERELE
ALANDLIKKUS IKKA TOOB,
KODURAHU MEILE LOOB."
ÜTLES MATS MAALT:
"VÄHEM SUHTEID NAABRIGA
TEEKS MEIL HEAD KÜLLAGA.
ÄRA SITTA LIIGUTA, LÄHEB SEE JU HAISEMA." KARTULI KIITUSEKS
VIISTEIST AASTAT TAGASI
OLI LUGU SEDASI:
TÄNAVAILE TULI RAHVAS
LIPPE LEHVITAMA, VAHVAS
MEELES HÕISATI:
OLEN VALMIS NÄLGIMA,
KUI VAID VABADUST ME SAAKS!
OLI TÄNAVAIL KA NOORI
VALMIS SÖÖMA TUHLIKOORI.
OMA TUBA, OMA LUBA
PEAGI JÕUDIS KÄTTE JUBA,
OLI RÕOMU, OLI NALJU
RAHVAST KÕIKJAL OLI PALJU
ÜRITUSTEST OSA VÕTMAS
KOKKUTULEMISEL' TÕTMAS.
NÜÜD ON AJAD MÖÖDA LÄINUD,
ÜHT-TEIST OLEME KÕIK NÄINUD,
RIIK JA RAHVAS IKKA SAMA,
AGA NÄE, TAL ON SEST KAMA,
VIRINAT JA PIRINAT,
NUTULAULU SIRINAT
ON KÕIK KOHAD TÄIS.
POLIITIK SÜNGEL ILMEL KÄIS
RAHVAL' JUTLUST PIDAMAS,
PESSIMISMI SÜSTIMAS.
LAIALI ON LÄINUD NOORED,
UNUSTATUD KÕIK NEED KOORED,
LUBADUSED EI PEA PAIKA,
ISEENNAST PAREM AITA,
TÖÖD SA TEE JA VAEVA NÄE –
PARADIIS SIIS VARSTI KÄES
MINA AGA HOOLEGA
SÖÖN KARTULEID KOOS KOOREGA.
ÜLESKUTSE
ELU EHITAGEM,
VÄGE MEHITAGEM
EESTI MEESTEGA.
KODU KAUNISTAGEM,
PERET VÄÄRTUSTAGEM
EESTI NAISTEGA.
HOMSEST UNISTAGEM,
RAHVAST SUURENDAGEM
EESTI LASTEGA.
|
kõik galeriid
