Nagu mälestus juba olnud muusikast
16.08.2004 00:01
Evi Arujärv, muusikakriitik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Kontserdisari «Upbeat» on alates 1999. aastast
tutvustanud Rootsi, Norra ja Baltimaade noori muusikuid, kes ei kuulu lausa (või
veel) muusikaelu koorekihti, aga suudavad üllatada taseme ja isikupäraga.
Selline on ka viis aastat tegutsev ja eesti publikule varasemast tuttav norra
trio Poing, mis nüüd astus publiku ette festivali «Klaaspärlimäng» külalisena.
Poingi repertuaar valmib enamasti tellimusena või improvisatsioonina. Enamasti segunevad selles ettearvamatul viisil etnod˛ässi võtted, unelev ambientlik atmosfäär ja akadeemilise «uue muusika» virtuoosne mängutehnika ning kõlateadlikkus. Seekord oli kava üsna lühike – väike pretensioonitu suvekontsert. Kolm meest ja kolm pilli Norralanna Maja Solveig Kjelstrup Ratkje lugu «No Title Tango and Milonga» (2004) ei pakkunud alguses ˛anrilist äratundmisrõõmu, vaid mängitas pikalt üksikuid muusikalisi ˛este – motiive ja kõlasid. Järskude tempomuutustega, kord palavikuline, kord unelev, oli see kohati üsna lähedane argentiinlase Astor Piazzolla töödele. Ka rootsi rahvaviisi «Keegi pole kallim» töötluses peitis meloodia end alguses, kasvades tasapisi välja pehmetest improvisatsioonimustritest. Põnevamaid ja keerukamaid kontserdil kõlanud teostest oli islandlase Aki Asgeirssoni «453271» (2002) – tiheda minimalistliku rütmimustriga, kulminatsioonis d˛ässilikku vabamängu suubuv teos. Ainult kolm meest ja kolm pilli – akordion, kontrabass ja saksofon – panid Niguliste võlvide all vibreerima elektroonilistes värvides orkestraalse kõlapildi. Delikaatne retrohõng Lõpupalaks kõlanud norra rahvaviisi koraalilik töötlus kõlas Poingilt, nagu oleks seda ükskõik missuguses Põhjamaa riigis vanal koduorelil mängitud. Repertuaar repertuaariks. Poingi maagia ongi ilmselgelt peidus ansamblis eneses. On tunda, kuidas ka tellitud töödes esitab vaikimisi nõudmisi trio eriline kõlapilt ja improvisatsiooniline käekiri: erinevate kõlastiilide matkimise oskus, varieerimisvabadus, meisterlikul pillikasutusel põhinev kõlafantaasia. Hoolimata sõrmeosavusest ja «internatsionaalsest» haardest ei ole Poing agressiivselt avangardne. Tema kõlamaailmas on värskust, mis ei mõju provokatsioonina. See on ühtaegu humoristlik ja nostalgiline, virtuoosne ja soe-sentimentaalne, unenäoline ja täpselt kalkuleeriv. Üle kõige laotub mingi hell, delikaatne retrohõng. Nagu mälestus mingist juba olnud muusikast. Midagi tabamatult põhjamaist.
UPBEAT
Ensemble Poing (Norra)
Kavas Aki Asgeirsson, Astor Piazzolla, Sachiyo Tsurumi, Maja Solveig
Kjelstrup Ratkje, rahvaviisiseaded
11. augustil Niguliste kirikus
|
Tee koduleheks
