Nad istusid köögilaua ääres ja jõid teed. Kalle oli just tulnud koos Margusega ühelt sünnipäevapeolt. See peeti uhiuues mängutoas. Linna suurimas. Omaniku noorim tütar oligi sünnipäevalaps. Pakuti suurt torti ning esinema oli kutsutud ansambel Verepulm. Suur osa lapsi hakkas küll nende esinemise peale nutma, sest bänd kasutas üsna tõetruud meikappi – laulja kujutas zombie’t, kellele kirves selga löödud. Margusele aga oli asi vist meeldinud, igatahes nutma ta ei hakanud. Koju jõudes avastas Kalle, et Margus oli mängutoast mitu mänguasja kaasa võtnud. Need peame kindlasti tagasi viima, oli ta pojale öelnud. «Ei-ei,» kinnitas Margus, «need on minu omad, ei tohi.» Kui Margus magama oli jäänud, palus Kalle Eeval tassile teele jääda.«Ma olen omadega üsna läbi,» tunnistas ta endalegi ootamatu otsekohesusega. «Ma ise ka imestan, et sedasi ütlen. Tahaksin sedasi mitte mõelda.» Talle tundus, et Eeva nihutas ennast kergelt tema poole. «Ma kardan, et tema põhiline probleem on lahusolek emast.» Kalle mõtles kibedusega Ingarale. Miks oli ta nii kergesti naise nõudmistega nõusse jäänud? Samas teadis ta ka vastust: Ingara jõudis temast lihtsalt ette. Naine oli esimesena ausalt tunnistanud, et ei suuda lapse kasvatamisele keskenduda, et tema meelest saaks Kalle sellega imehästi hakkama, ta olla juba ammu täheldanud Kalles pedagoogilisi jooni. Perekonnaseaduse vastu Ingara eksida ei tahtnud, ta oli valmis maksma elatist – mõistlikul määral muidugi. Kallele tundus imelik hakata last Ingara kukile tagasi ajama. Talle meenusid telesarjad, kus vanemad võitlesid veriselt õiguse eest oma lapsi kasvatada. Kalle ei tahtnud hakata võitlema õiguse eest oma last mitte kasvatada, temaga võimalikult vähe kokku puutuda. Ingara oli kaval, mõtles ta puuriva vihaga, mängis mu südametunnistusele, faktile, et mul hakkab poisist kahju. «Ma kardan, et sellest ei tule midagi välja,» vastas Kalle Eevale. «Ingaral on teised väljakutsed.» «Jah,» muigas Eeva. «Ta on sul suursugune, võitleb kortsudega. Afišeerides ühtlasi oma lastelembust.» «Mida-mida?» ei uskunud Kalle oma kõrvu. «Noh, ma pean silmas neid lugusid Belly-nimelisest tüdrukust, kes käib vanematega Nepaalis vaimsust kogumas ning Slovakkias suusatamas.» Eeva pugistas naerda. Kalle kuulis sellest esimest korda. Kuid hetkel polnud tal mahti mõelda Ingara karjäärile lastekirjanikuna. «Mõtle sellele,» ütles Eeva. «Kas sa eelistaksid praegust olukorda sellele, et pead rinda pistma emaga, kes püüab sind lapsest võimalikult palju eemal hoida?» «Ma saan aru, ma saan aru,» tõttas Kalle. «Aga mul nagu polekski enam oma elu. Töö ja Margus, töö ja Margus. Vanasti käisin vähemalt õhtuti kinos või sõpradega väljas. Nüüd kohtun ainult nende sõpradega, kellel on endal ka lapsed. Ma panen Margust siiamaani valesti riidesse. Külmal päeval liiga õhukeselt, palaval päeval liiga paksult. Ma tunnen, et talle ei meeldi minuga.» «Võib-olla tajub ta, et sa oled temast väsinud.» Selline asi Kallele ei meeldinud. «Sul on kerge kritiseerida,» torkas ta. «Nojah,» taandus Eeva pehmelt. «Ma ei oska kahjuks kommenteerida.» Kalle vaatas Eevat. Imelik, miks tal lapsi pole, mõtles ta. Eeva justkui aimas seda küsimust kortsust Kalle laubal, sest ta jätkas: «Keegi pole tahtnud ennast minuga pikemalt siduda.» Miks, mõtles Kalle, miks? Seda küsimust Eeva vist enam ei aimanud, sest ta tõstis tassi mõtlikult huultele. Olgu, ta on selline paksuke, mõtles Kalle, kindlasti mitte selline esimese klassi iludus. Enamasti jättis ta Kallelegi ilmetu mulje, tundus, et tema juuksed hõrenevad. Kuid mõnikord, mõnel üksikul hetkel, kui ta näiteks muigas… Kalle tõusis ja suudles Eevat. Naine põrkus eemale, tema ehmatus läbistas lainena tervet kööki. Hetkeks hüpatas kogu maailm Kalle silmade ees. Siis proovis ta uuesti. Tõkked kukkusid kolinal kokku. Nad avastasid ennast elutoa diivanilt, klammerdunud teineteisesse nagu kaks uppujat, kes leidnud oma õlekõrred. Korraga liikus elutoa uks ning selle tagant tuli nähtavale Margus. Ta hoidis vasaku käega ukselinki, teine hõõrus rusikasse surutult uneliivast silma. «Ma tahan pissile,» kurtis poiss. «Kohe-kohe,» sosistas Kalle Eeva leemendavas süles, küünarnukk surumas naise reit. «Mine, mine vetsu ukse juurde, ma kohe tulen.» Margus kadus ukselt ning kohmitsedes haaras Kalle pükste järele. Mõni hetk hiljem seisis Eeva pliidi ees, keetes uuesti teed, seljas Kalle T-särk. Kalle nägi paari veenilaiendit. Jah, Ingaraga teda võrrelda ei anna, mõtles Kalle kurvalt. Kuid siis tajus ta korraga, et mitte võrdlus Ingaraga ei muutnud teda kurvaks, vaid võrdlus Ilmaääre Aivega. Ning sellega koos vajus ta turjale teadmine, et küsimus polnud mitte Eevas, vaid tõsiasjas, et mitte keegi, mitte miski ei kannatanud seda võrdlust välja. Midagi polnud teha, Aive asemel kiikas köögilävelt hall masendus. Eeva justkui tajus Kalle meeleolu ning küsis nii rahulikult, kui ta suutis: «Mis siis edasi?» Jah, tõesti, mis nüüd siis edasi? mõtles Kalle rusutult, aimates ometi, miks hall masendus lävelt edasi otsustas astuda. Järgmises osas ilmnevad kahe tuntud inimese kooselus esimesed praod, kusjuures veel ei taju kumbki pool, et praost võib saada kuristik. |
