Esmalt käänulisest künkast üles, mööda ilusast Paunküla veehoidlast, et seejärel taas kõrgemale suunduda, ning olemegi sattunud kohta, kus 21. sajand jääb selja taha. Siin võib unustada mobiiltelefonid ja kõiksugused muud tänapäeva tehnoloogiad. Tere tulemast Kiruvere muinaslaagrisse! On tunne, justkui oleksime ajas tuhandeid aastaid tagasi läinud, sest nähtu on sõnulseletamatu: Harjumaal Kõue vallas Kiruvere järve ja Paunküla veehoidla vahel asuv territoorium näeb välja tõeliselt ajastutruu. Ja siseneda sinna võib rahakotti kergendamata. Esimest korda Kiruveres toimuv muinaslaager on külaliste vastuvõtuks valmis.Elustatavaks perioodiks muinaslaagris on aastad 850–1150 ning geograafiliseks keskpunktiks Muinas-Eesti. Isemajandav muinasküla Muinaslaagri territoorium on jagatud mitmeks osaks. On võitlustanner, kus saab näha, kuidas sõdalased muistse kombe kohaselt arveid klaarivad. On võistlusorg, kus külalised saavad proovida oma osavust oda ja kirve viskamisel. On ka armutunnel, kus paarid saavad isekeskis jalutada ja kudrutada. Osalejaid on muinaslaagrisse tulnud ka väljastpoolt Eestit. Lätist koos perega kohale sõitnud ja laagriplatsil abikaasa valmistatud ehteid müüv Gundega Drava sõnab, et oli Eesti laagrit vaimusilmas hoopis teisiti ette kujutanud. «Meil Lätis on muinaslaagrid nagu festivalid, piletiga,» sõnab naine. «Siin on aga palju intiimsem ja kommertsi on vähem, mulle väga meeldib.» Muinaslaagri üks põhikorraldajatest Toomas Mägi sõnab, et niisuguse muinaslaagri kaugemaks eesmärgiks oleks kunagi luua täiesti ise ennast ülalpidav muinasküla. «Esiteks oleks see väga heaks praktikabaasiks Eesti Kunstiakadeemia, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tallinna Ülikooli üliõpilastele, teisalt aga lihtsalt huvi ja õppe eesmärgil toimiv küla,» lausub ta. Poisipõlveunistus täitus Muinaslaagri sõjapealik Lennart Mänd, kes tavaelus on Eesti Kunstiakadeemia disaini teaduskonna dekaan, läheb aga laagrist kõneldes põlema. Ja see on ka arusaadav, sest plaanid tulevikuks on tõesti uhked. Juba eemalt õhkub temast midagi tõelisele sõjapealikule igiomast – hallid patsis juuksed ning terav pilk vaid võimendavad arvamust. Igast sõjapealiku sõnast ja ˛estist võib välja lugeda, et mees on kogu hinge ja ihuga pühendunud muinaslaagri tegemistesse. «Tahaks jah, et kunagi tekiks siia päris elav ajalookeskus,» lausub Mänd. «Kui asi hoo sisse saab, tahaks osalejaid kutsuda ka Skandinaaviast.» Männi sõnul on Eestis niisugust muinas-reenactment’i (taasetendamist – toim) tehtud umbes 10 aastat. Ta lisab, et kõigepealt hakkasid sellega tegelema Ajaloo Instituudi inimesed. «Ise olen unistanud millestki niisugusest juba poisipõlves,» muheleb sõjapealik. Laagriplatsil toimuv teeb aga silmad ette igasugusele Hollywoodi märulifilmile. Muistses laadis kahevõitlused ja muinaslaagri suurkogu Kärajate mänguline vaidlus-võitlus panevad mitmelgi korral publiku ohkama ning peast haarama, kui muistsete sõdalaste mõõgad ja kiivrid üksteist leiavad. |
