Türgi energiapoliitikast rääkides tekib kaks põhiküsimust. Esiteks, kas Türgi tahab tõesti saada

Euroopa Liidule energiakoridorina alternatiiviks energiat poliitrelvana kasutava Venemaa vastu? Teiseks, kas Türgi soovib olla üksnes energiakoridor või ehitab nafta- ja gaasijuhtmeid pigem sisetarbimise huvides?

Euroliidu ajakirjanike hiljutine käik Ceyhani, Vahemere rannikule Lõuna-Türgis, kus lõpeb Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhe (BTC), ning energiakonverents Istanbulis juuni algul otsis nendele küsimustele vastuseid.

Türgi edasine käitumine on oluline ka Eestile, kes täielikult sõltub Vene gaasist ja kes on ühinenud ELis energiatarnete mitmekesistamise soovijatega.

Türgi kõikumisest Venemaa ja ELi vahel said ajakirjanikud esimest korda aimu juba Ceyhanis, kui Türgi naftajuhtmeid haldava riigifirma BOTAS direktor Salih Paaoï‚™lu ei soovinud Venemaaga seotud plaanidest eriti rääkida, mööndes vaid, et Venemaa ja Euroopa Liidu suhted on keeruline küsimus. Küll aga loodab ta, et Bakuu–Thbilisi–Ceyhani naftajuhe annab Türgile lisaboonuseid pürgimisel ELi.

BTC on üks Türgi paljulubavaimatest projektidest. Naftajuhtme võimsus on 50 miljonit tonni aastas ning see peaks vastu pidama 40 aastat.

Ceyhani terminal tähistas just oma tegevuse esimest aastapäeva – 4. juunil 2006 lahkus sealt esimene tanker naftaga. Loomulikult annaks Ceyhani juhe ELile teatava kindluse suhetes Venemaaga, sest selle juhtme nafta tuleb Aserbaidžaanist.

Kuid Türgit ei saa vaadelda pelgalt Venemaa alternatiivina. Lisaks käigus olevale BTC-le on käigus või plaanides Samsuni–Ceyhani naftajuhe (see nafta tuleks Venemaalt), Bakuu–Thbilisi–Erzurumi (BTE) maagaasijuhe, Türgi-Kreeka-Itaalia maagaasijuhe, Nabucco (Türgi, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Austria) maagaasijuhe, Egiptuse maagaasiprojekt ning Iraagi, Türkmenistani ja Kasahstani maagaasiprojekt.

Tasub meenutada, et Ceyhani terminal valmiski 1974. aastal esmalt Iraagi toornafta transportimiseks, kuid praeguseks on võimalus transportida naftat Iraagist sealse ebastabiilsuse tõttu välistatud.

Selliste maade kaasamine muudab Türgi geopoliitilised võimalused keerulisemaks, samas muutub keerulisemaks ka Euroopa Liidu positsioon. Ei ole ka teada, kas kõik loetletud projektid teostuvad, nii jagavad türklased Nabucco saatuse kohta üpris uduseid selgitusi .

Türgi riigiminister, ELi läbirääkimisi juhtiv Ali Babacan ei tee saladust Türgi geopoliitilisest tähtsusest: 71,8 protsenti maailma gaasivarudest ja 72,7 protsenti naftavarudest asub Türgi lähinaabruses.

«Türgi mängib tähtsat rolli ELi energiajulgeoleku kindlustamisel,» ütles Babacan 5. juunil Istanbulis peetud kõnes. Samas peab ta oluliseks Türgi huve, nimetades Samsuni–Ceyhani projekti selgelt möödaminemisprojektiks, mis peaks vähendama Bosporust läbivate tankerite hulka.

Istanbuli kaudu liikuva nafta ja naftatoodete hulk on kasvanud 1996. aasta 60 miljonilt tonnilt 150 miljonile tonnile 2005. aastal. Tankereid võib näha igaüks, kes Istanbulis mereäärses kohvikus istet võtnud.

Loomulikult oleks õnnetus suur, kui tankeritega peaks Istanbulis midagi juhtuma. Probleem peaks olema eestlastele arusaadav: oleme ju viimastel aastatel näinud tankeriõnnetusi Läänemerel.

Nii Babacan kui ka Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Olli Rehn rõhutavad, et Türgil ja ELil on teineteise koostööst vaid võita. Sama kordab üle ka Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Andris Piebalgs.

Ometi jagub Türgi ja ELi vahel ka erimeelsusi. EL on esitanud Türgile kutse astuda Euroopa energiaühendusse. See eelmisel aastal loodud ühendus laiendab ELi energiaõigustikku Lääne-Balkani maadele ning Türgi on praegu selles vaatleja.

Ent Türgi ei taha ühendusse enne, kui liitumiskõnelustel pole ELiga läbi arutatud energeetikapeatükk (miks peaks vastu võtma õigustiku, mille üle pole veel läbi räägitud).

Pealegi viitab Türgi energeetikaminister Mehmet Hilmi Güler üleminekuperioodi vajalikkusele. «Enne on vaja investeerida kodusesse energeetikainfrastruktuuri,» ütleb ta, meenutades, et Türgi pole üksnes energiakoridor, vaid ka energia jaotaja kodustele klientidele.

Türgi maagaasi tarbivate provintside arv on hüppeliselt kasvanud: mõne aasta eest kasutasid maagaasi vaid Istanbuli ümbritsevad piirkonnad, praegu peaaegu kogu Türgi.

Seega püüab Türgi ikkagi istuda kahel toolil. Euroopa Liit soovib Türgit näha oma kindla partnerina, kuid Türgi ei taha anda Venemaale signaali, et EL ja Türgi oleksid energeetikapoliitikas justkui ühel pool.

Energeetikainfot analüüsiva Plattsi analüütik John Roberts ütleb otse, et Euroopa Liit tahab näha ühtselt reguleeritud energeetikapiirkonna teket niipalju, kui see on võimalik, ja seepärast ollakse Brüsselis väga huvitatud ka Ankara kaasamisest.

Sama kehtib ka Gruusia ja Aserbaidžaani kohta ning sealt juba edasi on EL huvitatud juurdepääsust ka Kaspia mere gaasile.

Kuidas aga avaldab see mõju Türgi-Vene suhetele, küsib Roberts. Pealegi ei ole tema arvates energeetikapoliitiline tulevik selge, sest ühelegi kol-mest – Türgile, Venemaale ega ELile – ei saa ennustada stabiilset tulevikku.

Roberts tõstatab uute projektide puhul ka küsimuse, kuidas panna erafirmad investeerima energiaprojektidesse, mis olemuselt peaksid olema kasulikud hoopis tarbijaile.

Roberts rõhutab siiski erinevaid vaateid energiajulgeolekule. Euroopa Liit ja Türgi näevad energeetikapoliitikas vastastikust sõltuvust (interdependence), Moskva aga näeb selles vaid kontrolli. See ongi vahest suurim erinevus Türgi ELi- ja Vene-poliitika vahel.

Silmas peab pidama sedagi, et ega ka EL ise ajanud oma energeetikapoliitikat Venemaa suhtes vankumatu ühisrinde-

na – eredaim näide selle kohta on muidugi Vene-Saksa gaasijuhe läbi Läänemere.

Türgi välisministeeriumi energiaküsimuste koordinaator ja nõunik, suursaadik Mithat Balkan toob sisse ka USA, kelle toetus BTC projektile on olnud elulise tähtsusega.

Tõepoolest, nii meenutab näiteks president Jimmy Carteri rahvusliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski oma viimases raamatus «Second Chance: Three Presidents and the Crisis of American Superpower», kuidas ta omal ajal käis veenmas Aserbaidžaani toonast presidenti Heydar Alijevit BTC kasulikkuses. Nüüd kannab Ceyhani terminaal Heydar Alijevi nime.

USA on olnud Türgi suur toetaja ka viimase pürgimustel Euroopa Liitu. Ka ELi kunagine Taga-Kaukaasia eriesindaja Heikki Talvitie on küsinud, kas oleks parem võtta gaasi- ja naftajuhtmetega varustatud Türgi liitu või peaksid need juhtmed asuma väljaspool ELi.

Loomulikult on nii mitmegi ELi liikmesmaa avalik arvamus Türgi liitu võtmise vastu, mis sellest, et needsamad riigid sooviksid jätkata Türgi juhtmeist voolava energia tarbimist.

Korraldajad loodavad, et 5. juunil Istanbulis peetud suur ELi-Türgi energiakonverents pani ELi ja Türgi energiasuhted uuele alusele. Kuid tundub siiski, et Euroopa Liidul tuleb veel kõvasti vaeva näha, saamaks Türgi enda poolele.

Segavaid asjaolusid on lihtsalt liiga palju – Türgi enda suurus, Venemaa, keeruline olukord Lähis-Idas ja Taga-Kaukaasias ning muidugi last but not least Euroopa liikmesriikide enda avalik arvamus Türgi suhtes. Kuid energia tarbimine lähiaastail üha kasvab...

Kas soovitad fotot teistele lugejatele?   Hinne: 5