Korduvalt on poliitikud ja mittepoliitikud ärgitanud eestlasi Euroopa-diskussioonile. Tõsisem mõttevahetus sünnib visalt. Aga vajame seda tingimata. Meie ei ole enam kõrvalseisjad. Möödunud kuul alustasime kolmandat aastat Euroopa Liidus.

Mind on ikka võlunud ELi ambitsioonikus. Tahetakse leida ja ellu rakendada ei midagi vähemat kui ühiselumudelit, mis tagaks eri riikide ning rahvaste toimiva majandusliku ja poliitilise koostöö. Probleemid on vältimatud.

Juba enne viimast suurlaienemist oli selge, et EL vajab reforme. Euroopa põhiseaduse leping oli üks üritus vastata muutuva aja väljakutsetele. Vanaviisi jätkates ei jaksa EL saavutada oma auahneid eesmärke.

Uuenduste vajadust ei eita ükski liikmesriik. Samal ajal näeme, kui raske on panna 25 riiki kokku leppima, kust reformidega alustada, mismoodi neid läbi viia ja kas eelistada radikaalsemat muudatust või leppida mõne lahjema lahendusega.

Kakofoonia kostab liikmesriikide pealinnadest. Ei paista ka Eesti välisministeeriumil olevat Euroopa tuleviku küsimustes selget sihti silme eest.

Kurnav upitamine

Euroopa Liitu on algusest peale õilistanud maailmaparanduslik tarve. Teise maailmasõja võitjad ja kaotajad asusid ühiselt vankrit vedama, et tõmmata lõplik kriips alla Vana Maailma sõdu täis minevikule.

Peagi võeti endale teinegi kohustus – külvata üleaedsete umbrohupõllule demokraatiaseemneid. Probleemseid riike sunnitakse ühinemisega ennast ümber kujundama. Mida suuremat territooriumi ja arvukamalt elanikke EL hõlmab, seda enam on inimesi, kelle elu läheb paremaks. Seda mõjukamaks aga laieneb piirkond, kus demokraatia on ühiskonnakorralduse alus.

Ma liialdaksin, kui väidaksin, et kaunile visioonile on sein ette kerkinud. Siiski vaadakem tõele näkku. Ida-Euroopa upitamine on osutunud Läänele oodatust keerulisemaks ja tulemuski pole päris see, millega üheksakümnendate keskel arvestati.

Prantslased ja hollandlased lükkasid mullu põhiseaduslepingu tagasi. Ei-ütlemise tingis sisepoliitiline rahulolematus. Ja too süvenev nõutus, mida järjest amorfsemaks muutuv union on «vanas» Euroopas tekitanud.

Selgeks on saamas ärritav tõsiasi. Uute liikmesriikide mahajäämus ei väljendu ainult sisemajanduse kogutoodangus. Palju tõsisem probleem on minevikutaak.

Ükski kaheksast pole suutnud teha lõpparvet eelmise ajaga, lahti saada totalitarismi kultiveeritud künismist, põhimõtete relatiivsusest, konjunktuursest retoorikast.

Paljud idapoliitikud ja nende valijad kahtlevad demokraatliku alternatiivi tõhususes ja ihalevad tugevat kätt.

Nii pole imestada, et vanade olijate pealinnadest on hakanud üha sagedamini kostma õhkamisi: kui lihtne ja mugav oli asju ajada ja toime tulla, kui meid oli ELis üheksa või kaksteist või viisteist.

ELi teisenemine

Sellegipoolest ei leia vastukaja üleskutsed aeglustada laienemistempot ja tegeleda rohkem sellega, et uued muutuksid vanadele ja vanad uutele vastuvõetavamaks. Valitseb pigem seisukoht, et sisseastumise künnist tuleb järjekordselt madaldada.

Vastasel juhul, nii kardavad paljud, kaotab EL kontrolli võimalike kandidaatide üle ja me ei tea, kelle-mille mõju alla võivad nad sattuda ja missuguseid pahategusid tegema hakata.

ELil on mitu tulevikuvarianti. Siiski ei valita ainult hea ja veel parema vahel. Siingi toimib korrelatsioon. Mida suuremaks EL kasvab, seda lõdvemaks muutuvad vastastikused seosed liitunud riikide vahel.

Poolt miljardit ja enam elanikku koondav ühisturg on marjamaa neile, kelle ainuhuvi siin ilmas on kergitada majandustulemusi. Aga edukalt toimivaks riikide ühenduseks ei anna toda monstrumit enam kujundada. Permanentne paisumine toob kaasa vältimatu tagasilöögi. EL teiseneb mitmetasandiliseks, mitmekiiruseliseks, mitme ebavõrdse jõukeskusega konglomeraadiks.

Eesti huvides ei ole, et EL muutuks integreerumisvõimetuks kolossiks, mida pole võimalik enam demokraatlikul viisil hallata ega tulemuslikult tegutsemas hoida. Või et EL sulguks endasse, lööks naabrite ees ukse kinni ja stagneeruks.

Eesti huvides on, et meie otsustajad mõistaksid: see mall, mille järgi on laienemine siiamaani toimunud, on ennast ammendanud. Euroopa Liit vajab, et mitu senist põhimõtet ja käitumisnormi kriitiliselt ümber hinnataks.