Ivari Padar: riigi põhimõttelised valikud
16.05.2008 00:01
Ivari Padar, Rahandusminister,Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
|
| |
|
 |
Ivari Padar |
|
|
|
|
Eesti majandus- ja eelarvepoliitika on jõudnud olukorda, kus me peame endalt küsima, kas samamoodi jätkates oleme jätkusuutlikud ning kas suudame endale ja oma lastele luua heaoluriigi, kus on õitsev majandus, haritud ja õnnelikud kodanikud.
Majanduse võtmeküsimuseks on Eesti majanduse ümberkujundamine teadmistemahukaks, kõrget lisandväärtust andvaks majanduseks, mis oleks võimalikult väikese energiakulutusega. Selle eelduseks aga on hea ja kättesaadav haridus igal tasemel ning euroopalik infrastruktuur.
Samas peame praegu ka mõistma, et seda pole võimalik teha, kui ei tehta põhimõttelisi valikuid edasise suhtes. Need valikud puudutavad eelkõige riigi tegutsemist ja riigieelarvet.
Lihtsalt ja selgelt öeldes: praegu on teada, et viimasel viiel ülikiirel majanduskasvu aastal ülepaisutatud riigieelarvet ja seal sisalduvaid tegevusi pole võimalik rahastada normaalse majanduskasvu tingimustes. Raha ei jätku.
Seega on meie ees kolm valikut. Esiteks kärpida riigi kulusid ehk vaadata üle kõik seni tehtud otsused koos teatud poliitikate lõpetamisega. Teiseks: suurendada tulusid, et seniseid poliitikaid jätkuvalt ellu viia. Kolmandaks: lubada eelarve puudujääki ehk praktiliselt maksta seniste poliitikate jätkamise eest laenuga.
Kokkuhoid on võimalik ainult teatud piirini ning Euroopa ühe madalama maksukoormusega riigina võib tulevikku suunatud strateegiliste otsuste tegemine rahapuudusel läbi kukkuda. Mart Laari äsja Postimehes pakutud lennukas tulevikuvisioon on arukas, kuid seda pole võimalik ellu viia praegu olemasoleva rahaga. See on fakt.
Suurte sõnade asemel vajame riigile uut eelarvemudelit, mis põhineb tulevikuvisioonil – eelarvestrateegial, mis seab selged eesmärgid, kuhu tahetakse jõuda. Kindlasti tuleb loobuda peost suhu elamisest ehk sellest, et kulutame ära kõik, mis maksumaksja meie eelarvesse toob.
Selleks et eelarvestrateegiast oleks kasu ning see toetaks meie majandust, peame lähtuma keskpika tasakaalu põhimõttest. Sellisel juhul ei pea me muutma oma eelarvet vastavalt meie väikeses majandusruumis toimuvatele ülikiiretele muutustele, vaid me jälgime enda püstitatud eesmärke ning vajadusel muudame oma strateegiat, mitte ei tee aasta jooksul mitu korda riigieelarvet ringi.
Sellisele põhimõttele saab üle minna siis, kui me oleme tervendanud oma praeguse eelarve. Teinud inventuuri oma tuludes ning kuludes ja viinud neis sisse korrektuurid kui vaja. Teisisõnu, viinud oma eelarvekulud vastavusse -tuludega, milleks on vaja 2009. aasta eelarvet kavandades muuta vähemalt 4–10 miljardi ulatuses kehtivaid seadusi või siis vaadata tõsiselt üle riigi tulubaas.
Kindlasti ei ole praeguse probleemi lahendamine võimalik ainult avaliku sektori palgakulude kokkuhoiuga. Muidugi peame jälgima, et avaliku sektori palgasüsteemid oleksid mõistlikud. Selle analüüsiga rahandusministeerium ka tegeleb ning pilt muutub järjest selgemaks. Aga me ei tohi unustada, et palgakuludeks (koos maksudega) on riigieelarves ainult 10 miljardit krooni, mis on praktiliselt võrdne järgmiste aastate praeguse puudujäägiga.
Populistlik on rääkida ainult palgakasvu pidurdamisest avalikus sektoris, unustades ära, et suurem osa sellest rahast läheb meie igapäevase turvalisuse tagajatele ning teistele igapäevaelus meile otseselt vajalikele inimestele palga maksmiseks.
Mõnes ministeeriumis on juba praegu personalinappuse tõttu probleeme euroraha ära kasutamisega. Kui sealt ametnikke koondada, siis riskime kümneid miljoneid palgakulu kokku hoides kaotada sadades miljonites mõõdetavaid investeeringuid.
Avaliku sektori palgakulude vähendamine on vajalik, kuid ainult sellega piirdudes tegeleme ilukirurgiaga ning jätame riigi rahanduse tegelikest hädadest terveks ravimata.
Eesti vajab praegu suuri investeeringuid haridussüsteemi, lasteaedadesse, teedesse, haiglatesse, kultuuri- ja spordiobjektidesse, muinsuskaitsesse ning lõpuks ka vanglatesse.
Kõik need investeeringud on kokku hiiglaslik summa, mis on nüüd uue riigieelarve valguses suures osas teadmata tulevikku lükatud. Investeeringute pealt kokkuhoid ei ole tegelikult kokkuhoid. Pigem on tegemist tulevikus kulusid suurendava ja tulusid vähendava tegevusega. Julgen öelda, et praeguse eelarve struktuuri ning iga-aastase tasakaalus eelarvepoliitika juures on neid investeeringuid võimalik teha alles siis, kui meie majanduskasv jõuab 10% piirimaile. Selline majanduskasv jääb lähiaastatel aga kindlasti ainult unistuseks.
Sellega on suuremad kokkuhoiukohad riigieelarves ammendunud. Eelarvesüsteem ei ole aga ikka tasakaalus. Sadu tuhandeid inimesi puudutavate seadusemuudatuste asemel võib suurendada nende maksukohustust, kes näitavad oma elustiiliga üles priiskamist ja hoolimatust. Riigi eelarve tervendamise käigus ei saa me mööda vaadata maksukoormuse tõstmisest jätkusuutlikule tasemele.
Üle tuleb vaadata kõik võimalikud tuluallikad, samuti tuleb leida uusi tuluallikaid, olgu siis selleks luksusautode maks või ökoloogiliselt mõttes raiskava tegevuse maksustamine. Meie eelarve on liigses sõltuvuses kaudsetest maksudest, mis seovad eelarvetulud ülisuurde sõltuvusse tarbimise muutumisest ja tekitavad prognoosimatuid eelarve üle- ja puudujääke. Meil tuleb suurendada otseste maksude osakaalu riigieelarves.
Praeguses olukorras on vastutustundetu venitada ja petta ennast lootusega, et ehk juhtub ime ning majandusseisak asendub juba järgmises kvartalis kiire majanduskasvuga. Valitsus peab eelarve terveks ravima ja tasakaalustama juba 29. maiks, kui tuleb kinnitada uus riigi eelarvestrateegia. Tasakaalustatud otsuseid ootavad nii Eesti inimesed kui meie majandus. |
|
|
|
|
