Juhtkiri: raha ja mõistus
16.05.2008 00:01
Mida teha, kui abi on puudu ja raha on üle?
|
|
|
|
Kui räägitakse Eestis valitsevatest sotsiaalprobleemidest, siis tavaliselt jõutakse lõpuks ikka tõdemuseni, et küll aga teeks ja toetaks, aga näe, raha ei ole. Kuni viimase ajani kõlas see üsna usutavalt, ainult vahepeal jõudsalt tõusuteel liikunud majandus võis rahapuuduse taha peitunute argumente nõrgendada.
Ilmselt oleks eile heaks kiidetud negatiivse lisaeelarve taustal saadud veel mõnda aega sama põhjenduse najal elada, kui tänases Postimehes avalikkuse ette jõudev kahte puudega last kasvatava ema lugu asjade kaugemaleulatuvaid põhjusi päevavalgele ei tooks.
Loost selgub, et rahast üksi ei piisa. Et olemasolevad summad abivajajani jõuaksid, on lisaks rahale ka mõistust vaja. Täpsemalt läbimõeldud plaani, kuidas paberil olev raha bürokraatliku masinavärgi kaudu niimoodi liikuma peaks, et sellest ka midagi kasu oleks.
Esmapilgul tundub lugu üsna absurdimaiguline.
Liikumispuudega lapsed vajavad käima hakkamise soodustamiseks järjepidevalt füsioterapeudi abi. Eesti liikumispuudega inimeste liidu esindaja Külli Urbi hinnangul märgatavalt suuremas mahus, kui seda praegu võimaldatakse.
Riik on rehabilitatsiooniteenusteks eraldanud ka raha, eelmisel aastal kokku ligi 90 miljonit krooni – kuid tervelt kolmandik sellest rahast jäi lihtsalt kasutamata. Seega nõudlus teenuse järele on, raha on, ja ülegi, aga abivajajat ei aita ikkagi keegi.
Sellise olukorra tekkimise põhjus on ilmselgelt kehvas koordineerimises. Kuigi raha jääb igal aastal üle, räägivad rehabilitatsiooniteenuse pakkujad ometi aasta lõpus rahapuudusest, mistõttu jäävad abivajajad protseduuridest ilma.
Raha on, aga mitte seal, kus seda vaja on.
Mis siis sellises olukorras teha? On selge, et pelgalt eelarvereal asuv raha ühtegi last terveks ei ravi.
Ilmselt on õigus Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimehel Helve Luigel – tuleks muuta kogu rehabilitatsiooniteenuse süsteemi vähem jäigemaks ja üldinimlikult arusaadavamaks.
Paraku on selge ka see, et kui raha tundub üle jäävat, antakse seda edaspidi vähem. Üsna kahetsusväärne on aga see, et ilmselt ebapiisava koordineerimise tulemusena kasutamata jäänud summade tõttu kärbib ministeerium sel aastal erivajadustega laste rehabilitatsioonile minevat raha 25 miljoni võrra.
Ehk siis just umbes nii palju, kui eelmisel aastal üle jäi.
Kuid kas ebapädevate ametnike vigade tõttu saamata jäänud raha, rahvakeeli nende «koolituskulud», peavad oma raviraha arvelt kinni maksma just rehabilitatsiooni vajavad inimesed, on küsitav.
|
|
|
|
|
