Esimestel päevadel näis kõik hästi korraldatud ja toimivat, ent mida aeg edasi lõppvõistluse poole, seda rohkem tekkis segadust ja arusaamatusi. Alguse sai asi poolfinaali proovidega, mil pressile jagati pileteid saali kõige tagumistesse nurkadesse, mõtlemata, et just ajakirjanikud on need, kes võistlust Euroopale kajastavad. Aga ega 10 000 inimest mahutava saali teisest otsast laval toimunule just head hinnangut anda saanud, sest artistid näisid kui väiksed täpid ning võimalus püünel toimuvat paralleelselt suurelt ekraanilt jälgida oli olematu. Saali oli küll paigutatud kaks ekraani, kuid pressile jagatud istekohtadelt neid ei näinud. Sama mure oli finaalkontserdi proovidega. Järgmisena tekkis probleem ürituste kutsetega. Selleks et pääseda Eurovisiooni ametlikule lõpupeole, pidid pressi inimesed x ajal – millest kedagi aga ei teavitatud –, olema pressikeskuse infolaua juures ja oma nime kirja panema. Need, keda tol hetkel seal ei olnud, seega pääset lunastada ei saanud. Järgmisel päeval siiski uuesti sissepääsuvõimalusi uurides kõlas infolauast vastuseks: «Sisse saab vaid siis, kui nime kirja pannud inimestest keegi tulemata jääb!» Ja kui lõpuks olid kellegi tulemata jäänud inimese kutsega üritusele pääsenud, ootas ees saal, kus kõlas kui koolidisko muusika. Mõõtmetelt poole Rocca al Mare suurhalli suurusesse ruumi oli mängima pandud ilmselt tavaline kodune muusikakeskus, mis kogu saali kohe kindlasti muusikaga ära ei täida. Okei, see selleks, midagi siiski kuulis, ning et võistluspinge maas ja tuju hea, ei lastud ennast heidutada. Ent kui pidu oli kestnud pisut üle tunni, tantsud poole peal ja veiniklaasid täis, pandi saalis tuled äkki põlema ja muusika kinni. Inimese vaatasid üksteisele nõutult otsa – mis toimub? Kui nii oli olnud umbes kolm minutit, saadi aru, et viga ei ole selles, et diskoril said plaadid otsa, vaid after-party ongi selleks korraks lõppenud. Ei pidanud kaua ootama, kui Eurovisiooni-rahvast hakati saalist sõna otseses mõttes välja nügima. Jällegi saab paralleele tõmmata koolipeoga, kus kella kümneks peab pidu läbi olema ja õpetajad noori diskolisi koolimajast kodu poole kihutavad. Õnneks ei ole eestlaste kodu kaugel, kuid Euroopa lõunapoolsetel riikidel jäi sellest kindlasti mõru maik suhu. Justkui oleks soomlastel kahju võidukarikat edasi Serbiale anda. |