Peaminister Andrus Ansip kinnitab: «Märuliööd lõid õhu puhtamaks». Paljud kahtlevad tänase Eesti õhu puhtuses. Ent kindlasti tõi sündmuste jada, mis kulmineerus kahes märuliöös, Teise maailmasõja mälestusmärgi paigutamises sõjaväekalmistule ja ennenägematutes lillekuhilates 9. mail selle ümber, olulist selgust olukorda, milles viibib Eesti Vabariik taasiseseisvuse kuueteistkümnendal aastal. Kolmas põlvkond Inimesed on hallidest aegadest peale elukohta vahetanud. Juurte lahtikiskumine ja kohanemine võõra olustikuga on enamusele osutunud siiski valuliseks protsessiks. Sestap on ikka eeldatud, et esimese ja teise generatsiooni immigrantidega tekib vältimatult komplikatsioone. Need kaovad järglaste juures. Viimastel aastatel on Euroopa demokraatiad pidanud silmitsi seisma šokeeriva tõsiasjaga. Suhted ei kujune kõige raskemaks mitte saabujatega, vaid sisserändajate «kolmanda põlvkonnaga» – nendega, kes on uuel kodumaal sündinud, üles kasvanud, koolitatud. Tõsi, nad on vähemus vähemuses, aga seda agressiivsemad ning manipuleeritavamad. Nad nõuavad valju häälega euroopalikke hüvesid ning õigusi (milleks neil uute kodanikena on täielik voli), kuid keelduvad demonstratiivselt aktsepteerimast euroopalikke väärtusi, arusaamu ning kohustusi. Miks on nii läinud? Sotsioloogid ja politoloogid murravad päid, kuid ammendavat vastust pole leidnud. Seletust on otsitud «kolmanda põlvkonna» sotsiaalsest ängist ja uue identiteedi loomise raskustest, globaliseerumise painetest, eurooplaste võõrasteväsimusest. Appi on kutsutud kultuurisemiootika, hagiolaatria, palju muud. Eraldi rõhutaksin kolme seika. 1) Tänu IT tohututele edusammudele on sisserändajatel võimalik samaaegselt elada kahes maailmas ehk sulguda vältimatute olmetoimetusete järel info- ja kultuuriruumi, mis vastustab nende argitegelikkust. 2) Mitmed «emamaad» on hakanud kunagisi kaasmaalasi järjest jõhkramalt kasutama oma ideoloogilistel või neoimperialistlikel eesmärkidel, mille tüüpilised näited on islami fundamentalism ja suurvene šovinism. 3) Muulaste kogukonna integreerunum tiib ei taha või ei suuda talitseda oma mässumeelseid. Moskva ei taltu Vladimir Putin, Boriss Grõzlov, Vladimir Žirinovski, Konstantin Kossatšov, Sergei Mironov, Juri Šarandin, Sergei Ivanov, Sergei Lavrov, Juri Lužkov… President, riigiduuma esimees, aseesimees, väliskomisjoni juht, föderatsiooninõukogu esimees, põhiseaduskomisjoni juht, esimene asepeaminister, välisminister, linnapea… Loetlesin valiku Venemaa tipp-poliitikuid, kes on viimastel nädalatel avaldanud arvamust naaberriigi kohta. Ühelgi ei ole olnud lausuda ühtegi head sõna. Kõik on meid süüdistanud ja laimanud. Milles? Eks ikka selles, et Eestis tallatakse inimõigusi jalge alla, hävitati fašismi vastu võidelnute mälestusmärk, provotseeriti inimohvriteni viinud massirahutusi. Siin toimuv on üheaegselt nii vaimusõgedus kui ka genotsiid venelaste vastu. Võimud rakendasid kodanikuühiskonna rahuliku protesti vastu jõuvõtteid ning repressioone, mis on võimalikud ainult totalitaarses ühiskonnas, mahitavad vohavat neonatsismi ja on nõuks võtnud ajalugu ümber kirjutada. Eesti tegevus läheb vastuollu nii rahvusvaheliste õigusnormidega kui ta inimliku moraali ning humanismi elementaarsete põhimõtetega. Ja samas vaimus edasi. Vassivat retoorikat oleme viisteist aastat kuulnud. Meid sellega ei raba. Ja tõesti, eestlase nahk absurdsete laimu- ja vihapursete suhtes on täna tunduvalt paksem, kui oli eile. Ent kuulakem tähelepanelikult. Putini kliki ähvardustesse on siginenud selgesti tajutavaid üleskutseid «kaasmaalastele». Emake-Venemaa ei pea Pribaltijat kaotatuks. Kohapealsete aktsioonidest sõltub Tallinna tulevane lähedus Moskvale. Sanktsioonid ja boikotid ei pruugi ähvardatud ulatuses realiseeruda. Jah, Kreml võib muutuda taktikat, kuid mitte oma strateegilist eesmärki «lähivälismaal». Kulutatud krediit Euroopa Liidu ja NATO täisliikmena oli Eestil esimene tõsisem «arusaamatus» Moskvaga kahe aasta eest, kui Vene pool võttis piirilepingult allkirja tagasi. EL-i leigus meie toetamisel pani õlgu kehitama. See-eest astus EL nüüd mööndusteta Eesti selja taha. Veel enam. Ühemõtteliselt toetasid meid nii NATO kui ka USA juhtkond. Kartus, et tõehetkel võivad liitlased ühe väikeriigi hüljata või alandavatele järeleandmistele sundida, osutus tühjaks. Ent siingi on oma «aga», millel juhtis tähelepanu meie Washingtoni suursaadik Jüri Luik. Hiljutised sündmused kulutasid Eesti usaldusväärsust. Meie eduloole on tekkinud mõrad. Venemaa peale näpuga näidates ei tohi me silmi sulgeda Eesti ebakompetentsuse ees. «Kolmanda põlvkonna» probleem on universaalne. Sellegipoolest peame oma muulastega ise toime tulema. Moskva jätkab kunagise sõltlase pitsitamist ning mõnitamist ka edaspidi. Tallinna poliitikute püha kohus on hoiduda sammudest, mida vastaspool saab ettekäändena kasutada. Ei meie liitlastele ega teistele jäänud arusaamatuks, et Tõnismäe samba abil üritasid Reformi- ja Keskerakond võita valimistel hääli. Kui praeguse lahenduse kohta ütlemegi «lõpp hea», ei saa me lisada «kõik hea». Täna ei oska keegi ennustada, kas suudame taastada majanduslikult ja poliitiliselt eduka üleminekuriigi maine. Ja mida see Eestile maksma läheb. |
