Neeme Korv: aususe hind 16.04.2008 00:01 Neeme Korv, Postimees
|
| |
|
 |
Neeme Korv |
 |
|
|
|
Hea kolleeg Hille Tänavsuu pakkus ühes musta huumoriga pikitud leheloos välja, et igal riigikogu liikmel peaks valijate täiuslikuks teenimiseks olema kohustus kanda elektroonilisi seadmeid.
Niisuguseid nagu eksootilisel must-toonekurel, kelle reisi- ja armuelu 24 tundi ööpäevas üle interneti meie ees lahti rullub. Või siis vähemasti võru jala ümber nagu ennetähtaegselt vabadusse lastud kinnipeetaval. Nali naljaks, aga paistab, et lauskontrollita polegi tõesti võimalik toime tulla. Kuid kas see päästab?
Autoregistrikeskus kavatseb igasse tehnoülevaatuspunkti panna kaks kaamerat ning salvestusseadme hinnaga 50 000 krooni. Selleks et vajadusel kontrollida ja kindlaks teha, kas ja kuidas ülevaatust tehti.
Läbisin ühes pealinna ülevaatuspunktis oma autoga hiljuti tehnilise ülevaatuse. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on see üsna karm ettevõtmine. Autot loksutatakse ja raputatakse igapidi. Ning arvuti muudkui imeb endasse andmeid. Lõpuks tuleb printerist midagi sellist, mis meenutab meditsiinilist EKG-testi – üsna põhjalik andmestik auto seisukorra kohta. Kuigi tüütu ja kulukas kohustus, on ka autoomanikul kasud sees. Ülevaataja annab ju sisuliselt kinnituse, et sinu autoga on kõik kombes ning kui auto peaks minema müügiks, tõstab äsja läbitud ülevaatus selle turuväärtust.
Ent nagu selgub, eelistatakse tihti ebaseaduslikku kokkulepet. Tehniline ülevaatus pole sugugi ainus näide. Kui arsti praksis tähendab retseptivabrikut, siis on see täpselt samasugune juhtum. Loll saab kirikus ka peksa. Ja loll (ametimees) ei taha keegi olla. Kust saab, sealt võetakse. Või isegi – sealt tuleb võtta.
Hoolimata ühiskonna kohati piinlikult läägeks läinud pilkest – see riigikogu hüvitiste teema on ju tegelikult üsna ammune – kulutasid parlamendi liikmed seda endisel viisil edasi. See on muidugi ajakirjaniku mugavus tuua kõige väljapaistvam näide.
Ent asja mõte on selles, et kui kasutame meie käsutusse antud vahendeid mõistlikult, saame soovi korral riigile (või oma tööandjale) miljoneid.
Oleme jõudnud aega, kus kõik peab olema sajaprotsendilise kontrolli all. Kõik see nõuab üha uusi investeeringuid seadmetesse ja inimestesse. Ja seadustesse. Ent üsna sümptomaatiline on seejuures, et kui asi rakenduseni jõuab, leiab keegi ikka augu.
Isegi kui meid igaüht kiibistada kõike salvestava ränikilluga, ei taga see paraku ausust. Miks? Aga seepärast, et ebaseaduslikke kokkuleppeid nagu ka nn JOKKi ühiskond tegelikult ei tauni.
Ausus läheb kalliks maksma. Ja ometi ei maksa ausus midagi.
|
|
|
|
|