Nüüd peavad isegi need mehed, kes seemnerakke valimatult laiali ei laota, vaid poetavad need ettevaatlikult arsti ulatatud purgikesse, olema valmis, et ühel heal päeval koputuse peale ust avades kuulevad nad: «Tere, isa!»

Selles, et heas usus viljatuil paaridel ja üksikuil naistel järeltulijaid muretseda aitavad spermadoonorid ei saa enam parimagi tahtmise korral loota anonüümsusele, veenab aastatagune juhtum, millest kirjutab teiste seas teadusajakiri New Scientist.

Nooruke detektiiv

Üks 15-aastane poiss, kelle ema oli eostamiseks kasutanud spermadoonorit, tegi oma põse limaskestast rakukaape ning saatis selle laborisse, kus säilitatakse 45 000 DNA-proovi. Tema bioloogilise isa proovi seal polnud, ent see ei saanud detektiivitöös takistuseks.

Pärast 289 dollari (4000 Eesti krooni) kulutamist testidele ja üheksakuist ootamist võttis poisiga ühendust kaks meest, kelle Y-kromosoomid sarnanesid äärmiselt palju tema omadega.

Liiati olid nende meeste perekonnanimed peaaegu identsed, vaid pisut erineva kirjapildiga. See näitas, et suure tõenäosusega on neil kõigil kolmel ühised esiisad.

Ehkki poisi doonorisa oli anonüümne, teadis ema tema sünniaega ja -kohta. Kasutades internetiteenust Omnitrace.com, otsis poiss üles kõigi nende meeste nimed, kes olid doonori sünnikandis tol päeval ilmale tulnud.

Ainult ühel neist oli samasugune nimi, nagu neil kahel mehel, kelle noor Sherlock Holmes oli leidnud DNA-registri abil.

Selle kohta, mis sai pärast seda, kui poiss tolle mehega ühendust võttis, pole andmed maailma meediasse paraku jõudnud. Küll aga on too hiljutine juhtum kinnituseks, et spermadoonorid, kelle arvele võib näiteks USAs kanda rohkem kui miljoni lapse sünni, ei saa DNA-testide ja genealoogiliste andmebaaside leviku ning interneti otsingumootorite tõhustumise tõttu enam loota täielikule anonüümsusele nagu seni.

Ent sellal, kui vähemasti Ameerika spermapangad püüavad oma annetajate isikuandmeid kaitsta, on mitu Euroopa riiki, nagu Inglismaa, Rootsi, Norra ja Holland, läinud seda teed, et on anonüümsete seemnerakkude müügi kogunisti keelanud.

Neis riikides peavad doonorid enne annetustööd andma nõusoleku, et siis, kui nende abil eostatud lapsed on saanud täisealiseks, on neil õigus teada saada, kes on nende bioloogiline isa.

Hirm haiguste ees

Põhjuseks, miks spermapankade vahendusel ilmale toodud laste õiguste eest võitlejad on lääneriikides asunud üha innukamalt anonüümsele doonorlusele lõppu tegema, toovad nad väite, et igal lapsel peab olema õigus teada, kellest ta pärineb.

Lisaks kinnitavad nad, et sugupuu täpsem teadmine aitab nii ennetada kui ka ravida mitmeid keerulisi haigusi.

Ent paljudele meestele, kes seni on seemnerakke teiste heaks ja õnneks annetanud, mõjub tuvastamise väljavaade heidutavalt. Näiteks Hollandis kahanes 15 aasta vältel, mil käis arutelu spermadoonorite anonüümsuse kaotamise üle, nende arv tervelt kolm korda.

Tagatipuks mõjuvad vastutulelikele meestele kõike muud kui julgustavalt sellised lood, nagu juhtus mõni aasta tagasi USAs. Seal nõustus Pennsylvania osariigis Joel McKiernan andma seemnerakke kunstviljastamiseks kolleegist kallimale Ivonne Fergusonile, kusjuures mehe väitel oli naine lubanud, et alimente ta nõudma ei hakka.

Fergusonil sündisid kaksikud poisid, kellele ta märkis sünnitunnistusse endise abikaasa nime. Ometi läks ta mõne aja pärast kohtusse, et McKiernanilt elatisraha küsida. Saigi oma tahtmise: spermadoonor maksab talle juba neljandat aastat 1500 dollarit (20 000 krooni) kuus.

Kohtunik, kes pidas küll naise sammu taunitavaks ning tundis doonorile inimlikult kaasa, põhjendas otsust, et vanemad ei saa vastastikusel kokkuleppel tühistada laste õigust eluliselt vajalikule toetusele.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5