Uued plaadid
16.04.2005 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Daft Punk Human After All (Virgin) Robotite rokk, masinate disko ja süntesaatorite pillerkaar. Ületöötanud tehisintellektidele mängitakse Daft Punki selektsiooni teispoolsuse sulatusahju viival eskalaatoril. Pariisi elektriööbikud Guy-Manuel de Homem-Christo ja Thomas Bangalter on Daft Punki tasa ja targu teinud kolmteist aastat. Kiiret pole. «Human After All» on kolmas stuudioalbum. Kui debüüt «Homework» oli plinkivalt funkiv discotechno ja järgmine «Discovery» malbet kosmilist unenäovalgust kiirgav ülemlaul, siis «Human After All» on electrorock, kus biidid on küünilisemad ja metalsemad kui kunagi varem. Tulevase Daft Punki best-of-plaadile ei satu siit ilmselt stiilipuhas ja painav hardcore-lammutamine «Brainwasher». Analoogsüntesaatorite plastklahvid istuvad meeste hõbedaste pliikinnastega käte alla endiselt nagu valatult. Plaati iseloomustab parimini singel «Robot Rock», kus mürtsub trumm ja luubib süntesaator, käriseb kitarr ja hea tahtmise korral võib kuulda tuhandete pehmetes sussides robotijalgade rütmilist tatsumist kuskil müstilises laoruumis. «Make Love» on heas mõttes mobylik loodussäästlik lembelugu, «Television Rules The Nation» 21. sajandi tantsumuusika, autoriks masin, mille võis programmeerida Kraftwerk. Tubli mälupulgatäis irooniat nimega «Technologic» ja emotsionaalne finaalakord «Emotion». Illusioonid ja tehnokraatia kajavad vastu sellelt mullu sügisel kuue nädalaga Pariisis salvestatud albumilt. See ei ole enam homo sapiens vs masin, see ongi inimese ja masina kooseksistents, kohati närvilisevõitu, kohati harmooniline. Veel pole selge, kes peale jääb – masinahingega inimene või inimhingega masin. Ja kumb parem variant oleks. Margus Haav Asian Dub Foundation Tank (Labels) Poliitika tantsuks! ADF on tegutsenud samas koosseisus ligi 12 aastat, viis aastat tagasi vahetasid ainult vokalist Master D välja MC Spex ja Ghetto Priest. Põhitüübid – kitarrist Chandrasonic, asutajad DJ Pandit G ja multimees Dr. Das ning DJ-programmeerija Sanjay – jätkavad sama liini: poliitilise sõnumiga punk-dnb-bhangra-dub-kombo. Ei jäta ka «Tank», nende vana hea pauer uues kõlas, võimuvõitlust, Lähis-Ida verd, naftat ja mürske kõrva pritsimata. Aeg-ajalt hakkavad loosungid väsitama (nagu nad ise poleks «globaliseerumise» nähe), elavad bassid ja biidid dnb-taustades, programmeerimisterror, kirvestena hakkivad vokalistid – ei iial. Lemmikemmsii räpib loos «Oil», seal ka ADFi bassihullus oma tippvormis. Plaadi pomm on aga singel «Flyover». Nõudke seda järgmine kord, kui diid˛eid soovilooga tüütama lähete. Veel: «Who Runs This Place», «Take Back The Power» Siin on ADFi parimad lood, «Tank» ise tervikuna jääb kahele esimesele albumile alla. Jüri Lotman Wilco A Ghost Is Born (Nonesuch) Mõnus, kui sitt on olla: Chicago variant. Wilco koosneb kambast kummalist raskemeelsust põdevatest kantrimeestest. Või noh, mis seal kummalist, katsuge ise elada Chicagos, kui süda tõmbab lõunaosariikide haljendavate rohuväljade ja veisekarjade suunas. Umbes nagu kilinginõmmelane Tallinnas. Albumil väljendub see kriipiv hõllandus mõnelgi pool, hetketi panustades jõuliselt kompositsioonide sisendusvõimesse, kohati kiskudes aga liigagi halemeelseks pobinaks. Kui pisut meelevaldselt üldistada, siis Wilco tugevus seisneb pillimängus ja poeesias, aga Jeff Tweedy laulumaneer on kehv. Avalugu on selle vastuolu parim näide – igavale sissejuhatavale helletusele järgneb Neil Youngi parimate päevade vääriline (lombakas, kuid haarav) instrumentaalslaalom. Mitmete kuulamiste järel otsustasin, et plaadi parim lugu on «Theologians» – ja siis avastasin, et see lugu ongi albumile nime andnud. Järelikult mingi universaalne mentaalne klapp linna eksinud maameeste vahel ongi olemas. Ants Tõnisson New Order Waiting For The Sirens Call (London) 25 aastat ja alguses tagasi. 18. mail saab 25 aastat sellest, kui Joy Divisioni laulja Ian Curtis end üles poos. Bänd näitas oma leina sellega, et tegutses kohe New Orderina edasi. Nagu näitab Curtisega tehtud JD viimaseks jäänud hitt «Love Will Tear Us Apart», oli ka Curtis mõjutatud tantsumuusikast (electro’st, Kraftwerkist), ja võeti loogiline suund. Tänase tantsuindie põhiline eelkäija New Order üritas tõsisemalt tagasi tulla juba 4 aastat tagasi plaadiga «Get Ready», aga selline vanainimeste raadiorokk polnud siiski nende rida. Nüüd on bänd tagasi (põhimehed saavad kohe 50) seal, kust alustati. Firmamärgiks Peter Hooki lakkamatult värvilisi seebimullirütme puhuv bass, Bernard Sumneri teiselpool päikest viibiv vokaal ja raugelt vetruv kitarr. Lisaks masinlik trumm (nii elus Steve Morris kui programmeering) ja häbenematult romantilised sündipartiid (Gillian Gilberti asemel nüüd põhiliikmena Phil Cunningham). Lisandunud on hedonistlikku poppi į la Scissor Sisters (kelle Ana Mantronic teeb plaadil ka kaasa), korraks elektroonilist reggae-dub’i («I Told You So»), üldiselt aga sama sujuv lõbusõit tuttaval marsruudil, ja jälle me läheme! «Guilt Is A Useless Emotion»! Valner Valme Athlete Tourist (Parlophone) Lõuna-Londoni nohikud muutusid härdaks. «Vehicles & Animals», bändi 2 aasta tagune debüüt, edastas muusikaliselt nõtkelt Londoni tänavate õhkkonda ja verbaalselt osavalt sealsete nohikumate noorte mõttemaailma. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse inglise art-rock’i vaimus tehtud britpop oli segatud intellektuaalse elektroonikaga, glitchpop’iga. Paberil ei midagi uut, aga saadud saund oli teravmeelne ja värske tänu produtseeringu peenele hõredusele ja habrastele, ebatäiuslikele meloodiatele. Athlete’i teine plaat on tehtud sama mudelit edasi arendades. Kahjuks väheüllatavasse suunda. Massiivsemaks orkestratsiooni osas (viiulid, koorid), melanhoolsemaks meeleolu osas. Four Teti ja Prefuse 73 sorti aatomik-inglite klõbinaid on vähem ja need mattuvad vana hea üleatlantilise angloameerika nukra popi kõla alla. Võta Doves siitpoolt või The Flaming Lips sealtpoolt, mõlemad on kuuldavalt mõjutanud. Athlete on siiski rohkem FM-rokk kui need, aga seejuures väga hästi arran˛eeritud ja kirjutatud FM-rokk. Valner Valme Cristina Branco Ulisses (Universal) Uue põlve fado-laulja Portugalist. Sarnaselt Marizaga pidas 33-aastane Branco fado’t pikka aega võõra põlvkonna muusikaks, siis aga armus sellesse täie teadlikkusega. Brancol on kaunis hõbehääl ja sensuaal-erootiliselt mõjuv vibrato. Eriti kena, kui ta mõtisklevalt laulab a cappella ja hääl on kajatamata. Omapärane on, et saatebänd pühib fado melanhooliat ja kurbust rohkem kui korra eemale kreekaliku päikeselise helisillerdusega, mis annab plaadile elurõõmsa ilme. Ainus inglisekeelne laul, Joni Mitchelli «Case of You», ei ole plaadil juhuslikult. Seesugust poptunnetust on Branco sentimentaalses fado’s veel. Immo Mihkelson Gruff Rhys Yr Atal Genhedlaeth (Rough Trade) Hüvasti, SFA! 90ndate Briti muusika üheks märksõnaks oli britpop. See tähendas indie pretsedenditut siiret meinstriimi, muusikasõpradele meeldivaid edetabelite ülevaateid, usku printsipiaalse muusika võidukäiku. Ometi ei võinud indie fenomenina säilimiseks saada kanoniseerituks. Vajati uut kvaliteeti. Selle eest hoolitses Cardiffi kvintett Super Furry Animals eesotsas laulja Gruff Rhysiga. 1996. aastal ilmunud esikalbumile «Fuzzy Logic» järgnes veel viis stuudiokat, seejärel otsustati laiali minna. Kuigi 23-minutilisel esikalbumil on paratamatult kuulda nii SFA helisid kui metoodikat – elektrooniliste krutskitega maitsestatud kõmrikeelset folk`n`rolli (selles haruldases keeles lauldakse ka SFA Mwng albumil) –, ei saa GR omanäolisust ning suutlikust uue ja raputava sünteesimiseks kahtluse alla seada. Kert Semm Billy Idol Devil’s Playground (Sanctuary) Psycho-Billy Anti-Idol on tagasi!!! Pilt temast on igaveseks popkultuuri massiteadvuse fotoalbumis. Tom Jonesi ja Ozzy vahel. Blondeeritud turris juuksed, rokkaritagi paljal kõhul, vihaselt lehtris huuled ja rusikas püsti. 80ndail mõjus Idol naljakana. Või tüütuna, sõltus tujust. 93 tegi seni viimase plaadi. Kukkus läbi. 12 aastat hiljem tuleb Billy tagasi. 49-aastasena. Näeb samamoodi välja (võib-olla aitas vahepealne alko-narko-dieet). Käitub samuti. Keevitab samasugust muusikat. Sirgjooneline, üheplaaniline mootorrattarokk poistele ja mõned «badass» südamemurdjad tüdrukutele, ballastiks vihase häälega lauldud tavalist täiskasvanute raadiorokki. Valner Valme Villu Veski, Tiit Kalluste, Daniel Pipi
Piazzolla Mi tango en Buenos Aires (tutl) Tunnistan kohe keerutamata, et olin üks neid, kes kaks aastat tagasi plaadi kontsertlindistuse järel Estonia kontserdisaalist eufoorias lahkus. Veski-Kalluste Tango Nuevo kava toona esimest korda Euroopas kontserti andnud Daniel Pipi Piazzollaga mõjus pärast vaoshoitud ja minoorseid Põhjala saarte meloodiaid rabavalt emotsionaalselt ja jõuliselt. Ei saa öelda, et seda oodata ei osanuks, kuid tõsi on, et nii täiuseni lihvituna ja muljetavaldavana poleks tango-projekti – meie põhjamaise temperamendi jaoks ikka pisut sellise terra incognita – avastamist siiski julgenud loota. «Mi tango en Buenos Aires» sünnilugu ulatub aega, mil tandem Veski-Kalluste üliedukaks kujunenud Põhjala saarte häälte kavade lõppu justkui publiku uute maitsetega harjutamiseks lisapaladena mõne särtsaka Astor Piazzolla tango poetas. Vaevalt aimas keegi, et just need, näiliselt juhuslikult noodipaberilt üles nopitud meloodiad näitavad teed uutele muusikasuundadele. Mulle on alati meeldinud kontsertsalvestused – neis on säilinud musitseerimise rõõm ehedaimas ja köitvaimas vormis, talletunud haruldane lava ja saali vaheline teineteisemõistmine, esineja-kuulaja dialoog ning emotsioonid, mis koos tekitavad sünergia, mida pole stuudios nuppe kruttides võimalik lisada. Kuigi on kostnud kriitikat, et Kalluste ja Veski tangoimprovisatsioonid polevat need «päris õiged», leian, et just plaadil olev omalooming on asi, mille eest võib interpreetide tandemile igasuguse irinata taas täishinde anda. Pange silmad kinni ja kuulake: kas tuleksite selle peale, et lugude «Mi tango en Buenos Aires», «Anibal» ja «Mirage» autorid pole pesueht tangost läbi imbunud argentiinlased, vaid puhastverd Põhjala mehed? On veel küsimusi? Riina Luik
|
