Eesti koht inimarengu edetabelis on langenud. Kas võib lihtsustatult väita, et Eesti senine edu edetabelites on tulenenud liberaalse majanduse edusammudest, majanduslanguse käigus aga hakkame maksma kõige selle eest, mis majandust edendades on tegemata jäänud? Ma ei taha olla hiromant ega ennustada, mis juhtub siis, kui majandus langeb. Majanduslangus ise on ju mitmetähenduslik: ka seitsmeprotsendiline kasv, kuhu oleme nn langenud, on ju tegelikult väga hea kasv. Eesti positsioon ÜRO inimarengu järjestuses räägib meile tegelikult seda, et meie haridus ja ka viimaste aastate majanduskasv on asjad, mis on meid tabelis ülespoole tõmmanud. Ning meie oodatav eluiga on see, mis on meid kogu aeg tagasi hoidnud ja hoiab ka praegu tagasi. Eluiga on näitaja, milles peegelduvad väga erinevad asjad – inimeste suhtumine oma tervisesse, riskivalmidus, liikluskäitumine, vägivaldsete surmade suur hulk jne. Elueas peegeldub laiem hoiak iseenda ja teiste inimeste elu, saatuse ja heaolu suhtes. Aruandest on päris hästi välja loetav, et see on meie nõrk koht. Meil on olnud pikka aega kujutlus, et kui me saame rikkamaks, siis saame ka paremaks. Veidi rikkamaks oleme juba saanud, mõtteviis ja elukvaliteet tuleb sellele järele tuua. Aruandes on toodud välja, et eesti meeste ja naiste eeldatava eluea vahe on Euroopa suurimaid. Kas võib öelda, et eriti just eesti mehe tervis viib edetabelis alla kogu Eesti positsiooni? Jah. Kui vaadata täpsemalt, siis üks erisus on mehed-naised, kus Eesti mehed on tõesti häbiväärselt nõrgal positsioonil. Aga oluline on ka haridus. Madalama haridusega eesti mehed on just see riskirühm, keda tuleks järele aidata, toetada ja tänapäevasesse ellu sisse tuua. Kas siin pole paradoks: ühest küljest on eestlaste keskmine haridustase hea, teisalt on suure osa elanike haridus nii kehv, et nad ei oska oma elugi elada? Vaevalt siin otsest põhjuslikku seost – et madal haridus toodab lühikest eluiga – tegelikult on. Lihtsalt päris suure hulga Eesti inimeste ellu ei pole veel euroopalik arusaam tervisest, riskidest ja elu väärtusest täiel määral jõudnud. Küsiksin isegi mitte teilt kui teadlaselt, vaid kui elukogenud inimeselt: miks meie, Eesti mehed, siis oleme sellised? See on ju statistika, ega see ei tähenda, et kõik Eesti mehed on sellised. Aruandest tuleb välja, et Eestis on erinevate ühiskonnarühmade erinevused – mitte ainult eluea, vaid ka mitmete teiste andmete poolest – suhteliselt suured. Ka Eesti mehed erinevad omavahel väga tugevalt. Eesti ühiskond on fragmenteerunud? Jah, ühiskonnasisesed erinevused on Eestis muu Euroopaga võrrelduna tähelepanuväärsed. Mulle tundub, et selles aruandes on päris suur rõhuasetus mittekodanike ja mitte-eestlaste probleemidel? Aruandes on pühendatud terve peatükk mitte-eestlaste ja eestlaste suhetele, mis toetub uutele uurimistulemustele. Marju Lauristini toimetatud peatükk osutab muuhulgas, et meie harjumus rääkida eestlastest ja muulastest kui ühtsetest ja homogeensetest rühmadest pole õige. Ühelt poolt jagunevad mitte-eestlased oma Eesti ühiskonda lõimutuselt väga erinevatesse rühmadesse – alates neist, keda pole võimalik eestlastest eristada, kuni nendeni, kes saadavad Eestis toimuvat altkulmupilguga. Täpselt samasugune erinevus on ka eestlaste seas. Ei saa öelda, et kõik eestlased arvavad venelastest niimoodi või tahavad seda ja seda. Eestlaste seas on seltskond, kes suhtub integratsiooni hästi positiivselt, ja on seltskond, kes sellele märkimisväärselt vastu seisab. Mulle jäi aruandest silma väide, et isegi noored venelased, kes valdavad vabalt eesti keelt, on saanud Eesti ülikoolides hariduse ja on Eesti kodanikud – isegi neil on võrreldes eestlastega raskem saada oma kvalifikatsioonile vastavat tööd. Ja eriti raske on neil tööd saada riigiametites. Kuidas seda seletada, kas me ikkagi diskrimineerime venelasi? Ma ei usu, et kuskil kabinetis istub ametnik või poliitik ja otsustab, et nüüd diskrimineerime. See on lihtsalt elus nii välja kujunenud. Muuhulgas peegelduvad selles ka karmi kapitalismiga kohanemise iseärasused, eestlased on sellega paremini hakkama saanud kui mitte-eestlased. Küsimus on, kas pidada seda probleemiks, kas peaksime kedagi järele aitama ja selles osas eraldi meetmeid võtma. Või lasta asjadel kulgeda nii, nagu nad kulgevad, ja vaadata, mis saab. Mulle tundub, et ikkagi peaks meetmeid rakendama, kui inimene jääb töökohast ilma ainult seetõttu, et ta ei ole rahvuselt eestlane. Kirjutage sellest ajalehes ja vaadake, mida eestlased selle peale arvavad! Seda enam tuleb midagi ette võtta. Muidugi tuleb. Suletud ja veidi kõrvalejäetud kogukondades idanevad igasugused naljakad asjad. Kust need Pariisi autopõletajad tulevad – ikka sedalaadi kooslustest. Milliseid tulevikustsenaariume aruanne ennustab? Kuhu meie ühiskond liigub? Suures plaanis on minu meelest kaks valikut. Üks on see, et laseme asjadel kulgeda nii, nagu nad kulgevad, ja mõtleme ette vaid poole aasta või aasta peale. Teine valik on, et hakkame oma tulevikku teadlikult kujundama. Aruandes uuritakse mitmete väikeriikide edulugusid. Üks oluline element nende kõikide puhul on see, et nad ei ole lasknud asjadel isevoolu minna, vaid on seadnud selgeid eesmärke ja siis püüdnud neid, hambad risti, saavutada. Aruande majandusperspektiividest rääkiv osa pakub välja ka Eesti tulevikukujundamise strateegia, mida tasuks tõsiselt võtta. Mida te soovitaksite, millised eesmärgid peaks Eesti ühiskond endale sõnastama? Mina seostaks neid eesmärke ennekõike elukvaliteediga. Siiamaani oleme rääkinud suhteliselt palju edenemisest ja probleemidest üksikutes eluvaldkondades – majandus, tervis jne. Aeg on küps panna kokku suur pilt. Sihiks võiks olla euroopalik elukvaliteet, Eesti jõudmine elukvaliteedi poolest Euroopa parimate hulka. |
