Mõne inimese puhul mäletad täpselt, millal ja mis asjaoludel sa temaga tuttavaks oled saanud. Indrekust ei meenu midagi sellist – ta on alates 90ndate algusest kuidagi iseenesest Tartus olemas olnud. Mõne inimese puhul mõtled, et kas ta ikka ongi luuletaja, ehk on niisama harrastaja või kirjandusearmastaja. Ryytle puhul on tunda, et tegu ongi just luuletajaga. Et kui tänapäeval neid veel omas eheduses leidub, siis Ryytle on igatahes üks neist, kelle luuletajaks olemises ei hakka kahtlema keegi, kes teda korragi kuulnud.No käige siis ära… 90-ndate alguses korraldasid Treffneri gümnasistid koolis Indrek Ryytle luuleõhtu. Ise korraldasid, ilma õpetajata. Keegi ei käskinud ega soovitanud. Õppealajuhataja vist ei saanudki teada, milliseid värsse kooli auväärsete seinte vahel loeti. Juba legendiks saanud Legendi kohviku kirjandusõhtuil tuli Indrekul kord esineda kohviku poolel, mitte galeriis. Kui ta alustas, ei olnud ta häält kärarikkas ja tuubil täis kohvikus kuuldagi ning korraldajad kartsid, et õhtu on hukas. Kui ta poolteist tundi hiljem lõpetas, olid teda lahtisui vaatama ja vaikselt kuulama jäänud ka kõige õllesemad jõmmid. Mis saab tölplus luule jõu vastu? Rakverre ja Viljandisse esinema sõitmiseks tuli teda korra-paar haiglast välja varastada. Palatiarstiga oli justkui räägitud, aga range osakonnajuhataja sattus peale. Kuulas, vaatas ja lõi käega – no käige siis ära, ikkagi luuletaja! Sirgjooneline loojahoiak ei ole ometi õgvendanud Indreku raamatute kõverat avaldamislugu. Tehnika sekkus kiivalt. Varastatud raamat Ryytle nimemärki kandev esimene luulekogu sattus ilmuma kassetis, mille taustsüsteemid polnud päriselt paika loksunud. Indreku «Deani masin» tundus teiste taustal liiga erandlik, teised jälle Ryytle kõrval liiga hädised. Ilma Ryytleta mõjunuks ehk kaaskassetlased rohkem luuletajana ning Indrekki teistsuguses ümbruses veenvamana. Kassett ise lagunes kohe pärast kättevõtmist eraldi vihikuteks. Igas mõttes tehniliselt kõlbmatu teostus. Muide, Indreku luulevihik varastati millegipärast varsti raamatukogudest ära. Vastmuretsetud valvetehnika ei asendanud veel kurja pilguga valvurimutti. Nii debüteeris Indrek veel kord – sedakorda Kauksi Ülle käimalükatud noorte geeniuste sarjas. Teadagi, kellele või millele Kauksi Ülle oma õnnistava käe külge paneb, see kasvama ja võrseid ajama hakkab. Jan Rahman, Veiko Märka ja FS said kohe tuntud tegijateks. Ryytle puhul sekkus jällegi tehnika. Indreku luule oli selleks ajaks muutunud üsna pikaks, ballaadiliseks – aga arvutiprogramm hekseldas tema pikad tekstid tükkideks. Igale leheküljele jäi paar salmi. Katsu niimoodi muljet avaldada või terviklikult mõjuda! Pärast seda jäi Indrek kurvaks. Raske on olla luuletaja, kui see raamatuist päriselt ei paista. Pidas plaani ise luulekogu välja anda. Kirjutas ja esineski mõnikord, aga nagu õige hoota. Kuni usaldas luuletusi täis kladed ja rohkest kasutamisest kulunud käsikirjad mulle – olgu ma hää ja pangu uus raamat kokku. Äkki õnnestub kolmandal katsel? Tehnikaratsanike luule Luuleõhtutelt mäletasin, et Indrekul on uusi tekste niipalju küll, et raamatu kokku saaks. Aga kui käsikirju lappama hakkasin, selgus, et mitmed Indreku võtmetekstid olid vahepealsetel kurbuseaegadel kuidagi iseenesest ära kadunud. Mõne Indrek taastas, aga enamikuga oli hull lugu – polnud kuskilt võtta. Ehkki paljud olid neid luuletusi kuulnud ja jupiti mäletasidki, polnud neid tervikuna enam Indrekul endalgi meeles. Ent ilma nendeta jäänuks raamat lahjaks – ja kesist asja Indrek enam ei teha tahtnud. Pigem kirjutas uusi luuletusi aegamööda juurde. Aeg aga kulus väga halastamatult. Kultuurkapital, kes algul oli Indrekut lahkelt toetanud, muutus närviliseks ja tahtis juba rahagi tagasi. Ühesõnaga, häda oli käes. Ja siis sattusin üht Kirjandusmuuseumi vana poolunustatud arvutit sirvides järsku failile, mis tundus tulevat lausa teisest maailmast. Mitmed head inimesed olid erinevatel aegadel Indreku tekste arvutisse löönud – ja üks koopia oli jäänud alles! Küll täiesti juhusliku salvestusena ja kohta, kus teda tegelikult olla nagu ei tohtinukski. Kuid ta oli! Mis siis, et vales kohas, vales masinas ja unustusse vajunud, mis siis, et ma tegelikult otsisin hoopis muud. Ta oli alles igasugusest tõenäosusest hoolimata ning kadunud luuletused olid korraga jälle olemas. Või just nimelt? Tehnika sekkus ja otsustas lõpuks oma varasema vaenamise heaks teha? Näitab lahkumiseaega elektrooniline kell/ laeva põhistardikiirendid on tahkekütusel/ düüsis oksüdeerib atomaarset vesinikku fluor/ on ka otsevoolumootor kütus liitium ja petrool/ neljas põlvkond superraale paisuv tehisintellekt on Indrek Ryytle luuletanud. Tõeliste meeste, ajarändurite ja tehnikaratsanike luule. Tehnikal on luuletajaga omad suhted. |
