Rein Rannap unistab kaugetest ja põnevatest maadest, nagu Tiibet, India, Jaapan, Hiina, Lõuna-Ameerika ja Gröönimaa, kuid reisima jõuab ta viimase hetke pakkumistega. «Võib tunduda, et vabakutseline on vaba, võib nii kauaks ära sõita kui tahab, aga tegelikult see nii ei ole. Vähemalt minu puhul,» selgitab mees. «Mul on hirm, et kui panen reisi pikaks ajaks ette paika, ei jõua ma lubatud töid õigeks ajaks valmis või tuleb mõni uus tööpakkumine. Ka olen suur kahtleja ja lükkan otsustamist edasi.»

Möödunud suvel tuuritas Rannap mööda Eestit ega jõudnud end korralikult välja puhata. Oktoobris näis sobiv ja soe lahendus päikesepatareide laadimiseks Vahemere rannikul asuv Tuneesia linn Sousse. «Tahtsin kõige rahulikumat hotelli, mis oleks linnast eemal. Käisin reisibüroos kohal ja palusin kokkusaamist inimesega, kes on Tuneesias elanud, sest mulle kiideti kõiki hotelle. Pinnisin seni, kuni sain pildi selgeks. Lugesin ka Eesti ja välismaa reisiportaale,» räägib Rannap.

Pärale jõudes selgus, et ilmad on juba

jahedavõitu, pilves ja vihmased. Oli küll veel hooaeg, aga talv oli tulnud sel aastal varem. Rannapi jutu järgi hiilis ta igal hommikul termomeetri juurde ja ehmus madala temperatuuri üle. «Lesisime rannas rannalina all soojas, lugesime ja nautisime sööke. Kui päike korraks välja tuli, läks kohe päevitamiseks,» naerab ta.

Tuneesia lõunaosas avastas Rannap enda jaoks kõrbe. «Oli küll soov Sahara kõrbes kaameliga sõita, aga alles kohapeal taipasin, kui väga võlus mind sealne tühjus ja avarus. Kõrb on nagu meri, mille järele janunen. Naudin teadmist, et ees seisab tuhandeid kilomeetreid tsivilisatsioonist puutumata avarust. Tavaliselt on vaatamisväärsuste ümber autod, bussid ja muu virvarr, aga kõrb on ehe. Tahaksin kulgeda arhailiselt ja hääletult loomade seljas piki kõrbe ning jääda ööseks. Ürgne elamus.»

Mahlakad datlid

Kõrbematk viis ka oaasidesse, kus sai kose all seistes vesimassaaži ja süüa värskeid datleid. Rannap räägib, et oli Nõukogude ajal datleid maitsnud ega tahtnud neid Tuneesias algul proovidagi. Tegelikult olid sealsed viljad mahlakad ja mitte üle suhkrustatud, nagu meil Tuneesiast pärit datleid poes müüakse. Mees tõi datleid sugulastelegi, et nad näeksid, kui suur vahe neil on.

Matmata piirkonnas astus ta sisse mäenõlvadesse uuristatud muldpõrandatega koobaskodudesse. «Mäe sisse keskhoovi viib tunnel, pere kasvades tehakse ruume juurde,» muljetab helilooja. «Turiste lastakse vaid valgeks värvitud koobastesse, mille riik on heaks kiitnud.»

Samuti väisas Rannap Tuneesia pealinna Tunist, El Jemi amfiteatrit, soolajärvi ja kalju otsas asuvat sinivalget linnakest Sidi Bou Saidi, kus on peatunud kirjanik Friedebert Tuglas.

Piirideta kulgemine

Rannap tõdeb, et ühest küljest on rühmaekskursioonid ahistavad, kuid teisalt vabastavad need valikute tegemisest. «Olen Kaalude tähtkujus, iga väike otsus nõuab mult energiat,» poetab mees. Näiteks tundus talle Tuneesia mosaiigimuuseum alguses üksluine, kuid omapäi lonkides leidis ühel hetkel isikliku kontakti. «Lülitasin end kõigest muust välja ja jäin mosaiike vahtima. Elasin neisse, tolleaegsesse ajastusse ja tegijatesse sisse. Oleksin võinud seal kogu päev uneleda,» ütleb ta.

Ideaalis kujutab Rannap reisimist ette ilma igasuguste piiranguteta. «Tahaks kulgeda seni, kuni on huvi ja jaksu. Tagasisõidupilet või ekskursioonibussi kogunemine on minu loomusele võõrad.»

Rannap tunnistab, et pildistamise vastu on tal allergia, ning seda ka reisil olles. «Mu ema on kirglik fotograaf, kes mind lapsepõlves palju pildistas. Minu elukaaslane teab seda, ja et mitte vaielda, teeb ta enamiku reisipilte mulle märkamatult. Nii olengi sageli piltidel seljaga. Ta ütleb ka, et teen poseerides niikuinii Miki-Hiire naeratust.»