Meie koolides on juba mõnda aega midagi korrast ära. Kuidagi ei saa pidada normaalseks olukorda, kus õpetaja peab koolis korra tagamiseks kutsuma politsei, et see pahategija korrale kutsuks ja vanemate käest trahvi sisse nõuaks. Õpetajale tuleb taas anda õpetaja õigused, mille hulka kuuluks ka õigus vajaduse korral õpilast mõistlikul viisil karistada. Politsei kutsumine kooli aga näitab, et õpetajad ise ei saa enam tekkinud olukorraga hakkama. Õpetajate õigused on järjest kahanenud, lapsed on ülekäte. Mis te meile ikka teha saate, ütlevad nad, karistada te meid ei tohi. Ehk oleks ülim aeg võtta hetkeks aeg maha, ja selle asemel et hakata pidama politseid koolielu lahutamatuks osaks, astuda samm tagasi ja mõelda, kus sai kooli ja kodu suhete määratlemisel omal ajal tehtud viga, mis olukorral selliseks kujuneda on lubanud. Järjest enam näib, et õpilaste karistamatuse tunde taga on kooli ja kodu vastuolu kasvatusrollide jaotamisel. Olukorra lahendus oleks taastada õpetajate traditsioonilised õigused, kuid see ei saa toimuda üksnes käsu või seaduse korras. Nagu iga autoriteet, ei sõltu ka õpetaja oma ainuüksi temast endast. Õpetaja autoriteeti peavad toetama lapsevanemad. Ja siin ongi järelemõtlemise koht. Politseilt abi otsivad õpetajad on märk eelkõige sellest, et kodu ja kooli vahel pole üksmeelt – lapsevanemad ei usalda õpetajaid, õpetajad lapsevanemaid ja koostöö asemel töötatakse üksteisele vastu. Õpetaja amet ei ole elukutselise sõjaväelase oma, milles konflikt on juba eeldusena olemas. Õpetaja autoriteedi taastamiseks oleks vaja eelkõige lapsevanemate usaldust õpetaja vastu. Siin on aga palju ära teha vanemate ja õpetajate suhtlemisel. Ja mitte süüdistava-süüdistatava, ründaja-rünnatava positsioonilt, vaid vastastikuse teadmisega ühisest eesmärgist. On selge, et vanemate usaldamatus ei ole tekkinud päris tühja koha pealt. Ehk on paljudel oma koolipõlvest mälestus mõnest õigustamatult karistavast õpetajast. Kuni õpetajate palgad ei ole nii kõrged, et pedagoogide väljavool koolist asenduks tungiga haridusasutustesse, ei saa välistada, et ka praegu on nende hulgas neid, kelle karistusmotiividele üht-teist ette heita võiks. Kuid nende väheste pärast ei tohi madaldada kõigi õpetajate positsiooni ega piirata nende õigusi korra tagamisel. Usaldus kodu ja kooli vahel, mis annab õpetajale vajadusel lisaks õpetamisvolitusele ka õiguse kasvatada, on turvalise kooli aluseks.
|
