Nüganen paiskab Moskva publikule sõnumi, mis kõlab Eestiski

Me seisame selle veebruaripäeva hilisõhtul Moskva kesklinnas kolm aastat tagasi valminud Et Cetera teatri – kuuldavasti spetsiaalselt teatri kunstilisele juhile, Venemaa rahvakunstnikule Aleksandr Kaljaginile loominguliseks koduks ehitatud maja – kuuenda korruse banketisaalis.

Samal teemal: Rein Veidemann: meie mehed Moskvas

Šapiro kõnele vastuseks pihib Nüganen sellest, kuidas talle eeskujuks olev suur lavastaja tegi talle ettepaneku kehastada Guy Montagi, et see võis ju olla Šapiro inspiratsioon või teadlik valik, et Šapirole nii tähtsa sõnumi, mille teenistusse ta lavastuse rakendas, kannaks publikuni mitte üks nende hulgast, vaid keegi teine, koguni keegi hoopis teisest keele- ja kultuuriruumist.

Ja et kui see kõik Nüganenile pärale jõudis, kogu sellega kaasnev vastutus ja teadmine, et ühtejärge kaks ja pool tundi tuleb tegutseda laval, mõtelda vene keeles ja kõnelda laitmatus vene keeles – siis kaotas ta sel hetkel igasuguse söögiisu ja süüeski ei tundnud enam maitset jne, jne… Nii jõuab Nüganen oma pihtimusega tänusõnadeni Šapirole, kes talle selle ainulaadse väljakutse võimaldas – sest Nüganen on esimene eestlane, kes mängib Moskva teatris peaosa –, ja teatrile, kes ta omaks võttis. «Et Cetera on see teater, kes on üheks sillaks kahe riigi vahel,» ütleb Nüganen ja keegi hõikab talle jätkuks «… ja sina, Elmo, oled sillaehitaja.»

Kaheksakümne kaheksandat eluaastat (s 20. augustil 1920) kündva ameerika ulmekirjaniku Ray Bradbury 1953. aastal ilmunud düstoopia «451 Fahrenheiti» (eesti keeles Hans Luige tõlkes 1959 Loomingu Raamatukogus, teine trükk kirjastuses Kupar 1992, kolmas trükk Tänapäevas 2005 – seejuures kõik läbi müüdud!) ilmus külma sõja algaastail ja paigutus toonase Ameerika konteksti, ühiskonda, mis oli võtnud suuna totaalsele tarbimisele ja naudingutele, kus möllas makartism ja valitses umbusk kriitilise vaimu suhtes. Muide algselt kandis teos pealkirja «Fireman» – «Tuletõrjuja». Otsetõlge eesti keelde oleks «tulemees». Ja seda ka romaani peategelane Guy Montag on – endine tuletõrjuja, kellest on saanud süütaja ja seejärel vaimutule viimne kaitsja – nii et igati mitmetähenduslik pealkiri. «451 Fahrenheiti» viitab aga paberi süttimistemperatuurile.

Teose faabula keerleb raamatute, nende lugemise ja mõistmise ümber. Nimelt on romaani järgi valitsus ühes totalitaarses riigis keelanud igasuguse tegelikkuse kriitilise mõtestamise ja inimeste eneseteadvustuse, mida raamatute lugemine kujundab. Kõigi elu määratakse ära sellega, mida neile näidatakse, samal ajal peab rahvas olema võimu otsekui Orwelli Suure Venna poolt jälgitav.

Karistuseks raamatute omamise eest põletatakse nii raamatud kui ka majad. Omanikud, st lugejad aga saadetakse hullumajja. Guy Montagi ülesandeks ongi oma bossi kapten Beatty juhtimisel raamatuid ja maju põletada. Kuid ühel päeval kohtab Guy naabritüdruk Clarissat, kes oleks otsekui teisest maailmast, kus valitseb vaba mõttelend ja inimesed võivad ja tahavad väljendada seda, mida nad mõtlevad.

Guy «ärkab» lõplikult pärast seda, kui satub pealt nägema, kuidas vana naine oma raamatuid kaitstes iseend süütab. Guy hakkab seejärel raamatuid korjama ning peidab need koju, lootes päästa raamatuis sisaldava sõnumi. Ta püüab ka ise lugeda, aga märkab, kuidas loetu pudeneb laiali. Guy otsib üles kunagise inglise kirjanduse professori Faberi, kes õpetab talle loetut taas mõistma ning annab ühtlasi kuuldeaparaadi, mille kaudu jagab Guyle juhiseid, kuidas käituda võitluses toore jõuga.

Kuid robotitele rajatud ning täiuseni lihvitud jälitussüsteem, aga ka reaalsusetenduste vangiks muudetud Guy abikaasa Mildredi reetlikkus paljastavad Guy missiooni. Beatty sunnib Guyd põletama oma raamatud. Guy keeldub ja tapab ülemuse. Ta põgeneb jälitajate eest Faberi juurde, kes omakorda juhatab teda kuhugi maakolkasse varjunud raamatufännide juurde. Guy pettumuseks on aga noodki oma raamatud põletanud, salvestades nende sisu enda mällu. Sel hetkel, mil fännide juht Granger jutlustab Guyle puhastumisest läbi tule ja taassünnist, puhkeb tuumasõda. Guyle meenuvad kodulinna hävingut jälgides loetud tekstide võtmesõnad, mis pakuvad õrna lootust, et põrmu varisenud maailma asemele on võimalik ehitada uut. Kuid Bradbury jääb oma lootuseski skeptikuks: pole mingit tagatist, et uus maailm ei arene lõpuks samasuguseks simulaakrumiks.

Šapiro on romaani dramatiseerides ja lavastades valinud kõige otsema, publitsistliku tee. Kunagisest Ameerika kontekstist saab tema lavastuses tänase Venemaa kontekst, kus kriitilist arvamusavaldust ei peeta heaks tooniks, intellektuaalid sulguvad orvadesse, kus laiutab autoritaarne võim ja meelelahutus. Üks repliik lavastuses kõlabki: «Kõik hävib, aga reklaam jääb.» Lavastaja kontseptsiooni võimendab kujundus, milleks on kolm seina, kuhu vaheldumisi projitseeritakse videokatkeid seebiooperitest ja akvaariumist. Üks stseen lauale tõstetud lämbumiskrampides kalast mõjub vaikiva ajastu õõva sümbolina.

Muidugi taotleb Šapiro Bradbury abil Vene kaasaja ühiskonna kriitika kõrval veel suuremaid üldistusi. Nagu etendust vaadates arvasin mõistvat, on küsimus selles, kas uute, agressiivsete meediumide keskel ei hävi ülepea inimlik kujutlusvõime, mida üksnes lugemine või loetu kuulamine pakub. Pildiline maailm on etteantud ja vangistab, et mitte öelda pimestab vaataja. Seevastu loetud maailm muudab meid alles tõeliselt nägijaks. Võimalik, et üks traagilisemaid tulevikustsenaariume seisnebki selles, et raamatudki muutuvad/muudetakse tarbimisobjektideks, mis alluvad trendidele, reklaamile, suhtekorraldajate ja mainekujundajate diktaadile.

Selles mõttes on tähenduslik professor Faberi üks märkus: «Kõik muutub, aga piibel ei muutu!» Ja sama tähenduslik on Guy anuv pöördumine professori poole: «Õpetage mind lugema!» Tõepoolest, Eestis «punaseks professoriks» sõimatuna tundsin Šapiro-Bradbury paatoses ühtäkki palsamit oma haavatud hingele. Riiki ja ühiskonda, kus õpetajaid alandatakse, ootab tuhk.

Autori ja lavastaja protagonistil, Guy rolli täitjal Nüganenil jääb esitada õieti ühe rolli kolme palet: kahtleja, revolutsionääri ja prohveti märgisüsteeme, sest lavastuse publitsistlik formaat ei eelda keerukaid psüühilisi läbielamisi.

Raamatu lehekülge markeeriva eesriide tõustes seisabki Nüganen üksi keset tühjust otsekui Hamlet, kes kohtab naabritüdrukust Opheliat, sõnumitoojat teisest, unustatud vabast ja õnnelikust maailmast. Nüganeni poosis oli mingit déjà vu’d, kui meenus ajakirjas «Inõje berega» («Teised kaldad») ilmunud pilt Nüganenist kakskümmend neli aastat tagasi Nõukogude armee tankistina – illustratsioon Jelena Skulskaja intervjuule Nüganeniga. Tankisti vormi asemel oli nüüd tuletõrjuja vorm. Ja mitte ainult poos, vaid Hamleti keskendunud «olla või mitte»-pilk on needsamad, mis kunagisel noorukesel tankistil ja eile neljakümne kuueseks saanud tuletõrjuja rollis küpsel mehel.

See pilk ei jäta teda ka pingsas kahekõnes professor Faberiga, keda meisterlikult kehastab Peterburi Suure Draamateatri näitleja Sergei Dreiden.

Ja siis, kusagil etenduse keskel, saab Hamletist dekabrist, vene vaatajale kindlasti hingelähedane Võssotski tüüpi rämeda, lahtirebitud rinna ja südamega otseütleja, kes professori õpilase ja ärganuna, peatse raamatukogukonna liikmena deklameerib igavikusõnumit ja kutsub otsekui prohvet meeleparandusele.

Ei, ma ei ironiseeri – sest Nüganen ei teeskle, isegi ei mängi. Need kolm seisundit lihtsalt kuuluvad tema isiksuse struktuuri. Bradbury-Šapiro laseb neil vaid välja paista. Nende seisundite loomulikkuses võib veenduda, lugedes intervjuusid Nüganeniga, kas või juba mainitud Skulskaja-usutlust. Nõnda paneb ta oma loomulikkusega kaasa elama.

Lavastuse kõrghetkeks oli finaal, kus Nüganen katastroofijärgses maailmas hakkab lugema lootuse sõnumit uuest taevasest Jeruusalemmast, ridu Johannese ilmutuse raamatust – eesti keeles (Moskvas ja venelastele!): «Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis vilja kaksteist korda…»

Mulle piisas sellest katarsiseks.

Ray Bradbury «451 Fahrenheiti»

Dramatiseerija ja lavastaja Adolf Šapiro

Kunstnik Boriss Zaborov (Prantsusmaa)

Videolavastaja Juri Suhhanov (Iisrael)

Peaosades: Guy Montag – Elmo Nüganen (Eesti), Montagi naine Mildred – Marina Tšurakova, kapten Beatty – Viktor Veržbitski, professor Faber – Sergei Dreiden, naabritüdruk Clarissa – Maria Skosõreva.

Moskva teater Et Cetera. Esietendus 22. detsembril 2007.

Moskva teater Et Cetera

• Sai alguse 1990. aastal Moskva Akadeemilise Kunstiteatri (МХÐ�Т) stuudio andekast lennust, keda juhendas Aleksandr Kaljagin (s 25. mail 1942)

• Kolm aastat tagasi valmis oma teatrihoone Frolovi põiktänavas Turgenevskja metroojaama vastas. Teatrimaja ehitust patroneeris Moskva linnapea Juri Lužkov.

• Teatri nimi Et Cetera (lad k «ja nii edasi») sümboliseerib pidevat liikumist, avatust ja lõppematust, rahvasuus kutsutakse kunstilise juhi nime järgi siiski Kaljagini-teatriks.

• Mängukavas Ray Bradbury «451 Fahrenheiti», Bertolt Brechti «Trummid öös», Eugene O’Neilli «Silmapiiri taga», Aleksandr Galini «Kompanjonid» ja «Konkurss», Alfred Jarry «Kuningas Ubu», Samuel Becketti «Krappi viimane lint» jt.

«Hiljuti küsis mult üks noor ajakirjanik, mida ma sooviksin iseendale sünnipäeva puhul. Ma vaikisin minutit viis, mitte vähem. Nii ta kirjutaski lehes: «Paus kestab rohkem kui viis minutit.» Siis ma vastasin talle: «Kui ingel sosistaks mu sünnipäeval mulle kõrva: tead, kaks maailmasõda on inimkonda juba niipalju õpetanud, et kolmandat enam ei tule. Mitte kunagi. Siis oleksin ma rõõmus.»

(Elmo Nüganen intervjuus Jelena Skulskajale, ajakiri Inõje berega nr 3, 2007)