2007. aasta tähistab Euroopa integratsioonis kahte olulist sündmust – Euroopa Liit on kasvanud 27-liikmeliseks ja Euroopa Liidu sisene rahaliit Sloveenia abil 13-liikmeliseks.

Kuna me euroliidu liikmed juba oleme, kuid ühisraha eliitklubisse alles pürime, kütab rahaliidu teema kirgi oluliselt enam kui teadmine, et EL nüüdsest Musta mereni ulatub.

Ühisraha teema läheb meile kindlasti korda ka seetõttu, et võime ennast lugeda rahaliidu poolt ärapõlatuks. Euroopa Komisjonilt ei saanud me otseselt eitavat vastust ainuüksi seetõttu, et ametlikult ei taotlenudki liikmestaatust. Taotluse esitamise korral tulnuks aga eitav vastus sama kindlalt nagu Leedule, kes ületas inflatsioonikriteeriumi vähem kui 0,1 protsendiga.

Jälgides taas kerkivat diskussiooni ja süüdlase otsimise kampaaniat, kipub paratamatult jääma mulje, et koos rahaliidu «ei-ga» löödi meile kõigile otsaette tempel «luuser». Julgen väita, et asi pole kaugeltki nii. Euroopa Komisjoni antud puhtalt tehniline hinnang – me ei sobi praegu rahaliitu – ei tähenda, et oleksime midagi valesti teinud või käiksime valet teed.

Euroopa Liidul on lihtsalt kindlad mängureeglid, mille painutamist ei peeta otstarbekaks ka juhtudel, kui sisuliselt oleks painutamisel jumet. Sest nii on tavaks ja nii on lihtsam – 27-liikmelises liidus on siis hulga vähem sekeldamist.

Julgen ka nüüd kinnitada oma pikalt püsinud arvamust, et meid lihtsalt mõõdetakse valede kriteeriumidega. 2,6-protsendine inflatsioon ei ole mõistlik eesmärk riigile, kes on majanduslikult lõimumas piirkonnaga, kus kehtivad 1,6 korda kõrgemad hinnad.

Seda enam, et võib-olla ei ole praegu kehtiv kriteerium kohane ka liikmetele enestele, sest näiteks euroraha käibeletuleku eelõhtul ei oleks inflatsioonipiiri täitnud enam kui pooled värske liidu liikmetest (novembris 2006 ei oleks kriteeriumi täitnud kolm praegust rahaliidu liiget).

Mis saab aga edasi? Ennekõike soovitaksin rahulikku meelt ja tuletaksin meelde, et Eestis toimib tehniliselt täiesti perfektne valuutakomitee süsteem koos kõigi vajalike reservidega.

Ning senikaua kuni on selge, et me oleme sihikindlalt teel rahaliidu suunas, ei tohiks kahtlusi meie ambitsioonide ega usaldusväärsuse suhtes tekkida ka välisinvestoritel.

Praegu kehtivate ja kõigile teada ülimalt jäikade rahaliitu sisenemise kriteeriumide juures ei ole meie mainele kaugeltki nii oluline küsimus, kui kiiresti me «trikitades» rahaliitu jõuame. Pigem meist endist kumav selgus liikumissuuna osas.

Minu vastust küsimusele, kas peaksime rahaliitu pääsemise nimel astuma hiljutisele aktsiisidega lollitamise sarnaseid prognoosimatu kuluga samme, võib tõenäoliselt välja lugeda küsimuse sõnastusest. Seda enam, et kiirem pääsemine rahaliitu lubab niigi paljuski europõhiselt toimivas majanduses üksnes väga marginaalset otsest kasu.

vt ka «Paanikat vähem, konkreetsust rohkem», Postimees, 16/12/2005