Küllap on suurel osal inimestest raske vahet teha, mis on retro ja mis antiik. Ja mõne meelest polegi neil ehk vahet. Asjatundjatele on see aga masendavalt võhiklik seisukoht.

Kunstiakadeemia restaureerimiseriala õppejõud, juba aastakümneid vana mööbli ennistamisega tegelnud Mati Raal ütleb, et antiigiks võib nimetada esemeid, millel on vanust enam kui sada aastat ja mis on kindlasti ehtsad. Retromööblit seevastu valmistatakse tuhandetes vabrikutes üle maailma.

Tõsi küll, osa neist on väga heal tasemel, kuid sellegipoolest on eelkõige tegu antiikmööbli imitatsiooni või tänapäevasemate mugandustega – ehtsaid vanaaegseid telerilaudu ei leia teatavasti ka parima tahtmise juures. Kasutatakse vana mööbli detaile – ornamente, kõveraid jalgu, metallehistööd.

Leidub ka kolmandat tüüpi mööblit: koopiamööblit, st antiikmööbli täpselt järeletehtud koopiaid. See aga on väga peen töö.

Lisaks õppejõutööle tegutseb Mati Raal talle endale kuuluvas restaureerimisfirmas Tsunftijänes. Tema sõnul ostsid 90. aastate alguses antiikmööblit peamiselt toonase kõrgklassi esindajad – baarmenid, laevatöötajad jne. «Nüüd on pilt sootuks teine,» nentis Raal. «Praegu ostavad antiikmööblit igasugused inimesed. Viimasel ajal on seda hakanud restaureerima ka pensionärid – rohkem küll väiksemaid esemeid, aga siiski.»

Luther – Eesti antiik

Mitmed kliendid tellivad koopiaid – perekonnas on olnud näiteks kuuene toolikomplekt, millest aga osa aegade jooksul kaduma läinud. Siis tehakse puuduvad juurde. Koopia tegemine on mõistagi üsna kallis nagu käsitöö ikka. Ühe rokokootooli tegemine maksab umbes 5000 krooni. Toolid ongi Raali sõnul väga minev kaup, nagu ka kummutid ja kirstud.

Endiselt on antiik staatuse sümbol ning kõigele lisaks veel investeering. Antiikmööbli hind tõuseb aja jooksul oluliselt. Eestis on hinnas endise Lutheri vabriku toodang, seda võibki pidada Eesti antiigiks. Üle maailma on aga väga nõutud Thonet’ toolid. Teatud tüüpi esemed ongi muutunud disainiklassikaks.

Üsna ohtralt tellitakse ka antiikmööbliga sisekujundust. Mõistagi ei soovita asjatundjad sisustada rokokoomööbliga Mustamäe korterit, kuid majaomanikud ja iseäranis uusmõisnikud armastavat antiikmööblit väga.

«Rõõmustav on ka see, et paljud noored pered tulevad ja ostavad eseme või paar oma muidu täiesti moodsasse majja,» mainis Raal. «Ei tasu peljata, et üks-kaks antiikset mööblitükki mõjuksid kandilise mööbli hulgas otsekui sadul sea seljas. Vastupidi – üks vana ese võib olla ruumis väga elegantseks aktsendiks.»

15 Pätsi lauda

Vanade esemete võlu peitub ka nende «loos». Mitte küll paljude, aga nii mõnegi tooli-kapi puhul on teada nende rännakud juba ülemöödunud sajandist. Sellistel mööblitükkidel on mingi eriline aura, isegi salapära.

Kas inimesi siis huvitavad asjade lood? «Kohutavalt huvitavad!» vastab sellele küsimusele Mati Raal. Ning räägib peredest, kus erilisel kohal on näiteks tool või maal, mille mõisnik kord oma toatüdrukule kinkis. See toatüdruk aga oli omaniku vaar-vaarema.

Osa lugusid on küll rohkem muinasjutud, sest mitmekümneaastase praktika vältel on restaureerija näinud viitteist president Pätsi kirjutuslauda Igatahes soovitab ta paluda vanatädidel oma asjade lugu üles kirjutada. Ja kleepida see lausa tooli alla või puhveti tagaküljele. Sest ükskord võib keegi olla selle eest ülimalt tänulik.

Inimene, kel on kodus mõni väga vana mööbliese ja kes tahaks selle kohta täpsemalt teada, saab asjatundjad endale ka koju kutsuda. «Määrame eseme valmistamisaasta, stiili ja materjali. Ent loomulikult on kojukutsed tasulised,» lausus Raal.

Tema sõnul võib end kunstimetseeniks pidada igaüks, kes on ostnud ühegi antiikeseme. Raal näitab üht nn punnis kõhuga bombe-kummutit, mis on prantsuse rokokooajastu tüüpiline esindaja. Ja kinnitab, et üks selline kõhukas kummut suudab tuimavõitu funktsionalistlikule ruumile parasjagu õilsat hõngu lisada.

Minu lemmikuteks Tsunftijänese antiigimuuseumis Viimsis on kõikvõimalikud elegantsed nikerdustega sohvad ja kanapeed. Nii nende kuju, katteriie kui ka nikerdatud seljatoed ja jalad panevad sind vägisi mõtlema: kes siin kord istus? Ja mida ta mõtles?

Hoia antiiki

Kui inimesel on antiiki ka suvemajas, tasub kindlasti kõik väärtuslikud mööblitükid igast küljest üles pildistada ja fotod CD kettale salvestada. Nii mõnigi on oma varastatud kummuti või laua tänu piltidele hiljem antiigipoest tagasi saanud.

Kui ese jääb väga kauaks valveta suvilasse, on mõttekas kummutil või kapil sahtel või uks ära võtta, linna viia või lihtsalt kuhugi eraldi ära peita. Üldjuhul selliseid esemeid ei varastata, sest ebatäiuslikuna on neid raske edasi müüa.

Allikas: Mati Raal

Osta arukalt

Tee endale selgeks, kas tahad tõelist ja kallist antiikeset, millel on ka ajalooline väärtus, või piisab sulle retrost, mis näeb välja samasugune, aga on odav.

Kalli antiikeseme puhul tasub alati asjatundjaga nõu pidada, et sulle võltsingut kaela ei sokutataks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4