Keskkonnaministeerium on valmis maaomanikule maksma 400 000 krooni, et ära osta nelja hektari suurune maalapp, kus Eesti puujumalaks nimetatud Tamme-Lauri tamm on teadaolevalt juba ligi 680 aastat juuri ajanud.

Müüdi erakätesse

Maa, millel tamm kasvab, on olnud kogu aeg erakätes. Turistid käisid puuhiiglast imetlemas, pruutpaarid abieluõnne ammutamas ning poisikesed niisama turnimas. Laiema avalikkuse ette tõusis puujumal aga tänavu suve lõpus.

Nimelt otsustas maaomanik tamme alla jääva maa maha müüa. Pakkumistes jäi peale Urvaste vallavolikogu liige Aivo Värton, kes peab samas lähedal edukalt Nõiariigi-nimelist turismitalu. Septembri esimesel nädalal saigi Värtonist Tamme-Lauri maa omanik. Ostuhinna jättis ta eile saladusse.

Keskkonnaministeeriumil oli kaks kuud aega, et looduskaitseseaduses lubatud ostueesõigust kasutada. Mõned päevad enne tähtaja kukkumist andis keskkonnaminister selleks loa.

Küsimusele, miks peab keskkonnaministeerium kogu tamme-aluse maa ära ostma, vastas ministeeriumi asekantsler Olav Etverk, et selle hiidpuu säilimine on oluline nii looduskaitselisest kui ka kultuuriloolisest seisukohast.

«Tegemist on ju lausa Eesti visiitkaardi ehk sümbolpuuga, mis on isegi rahapaberile jäädvustatud,» osutas ta. «Kui see kinnistu kuulub riigile, siis saame nii tammele kui ka seda ümbritsevale maastikule tagada parima võimaliku kaitse.»

Kuna tamm asub lagedal ning selle laiad harud paistavad kaugele ära, välistab kogu kinnistu riigile ostmine puu lähedusse hoonete ehitamise ja vaatevälja varjamise, lisas Etverk.

Samas on Tamme-Lauri tamm looduskaitseobjekt kogu aega olnud ning 50 meetri raadiuses ei tohtinud seal ka seni midagi ehitada.

Nagunii kaitse all

Nõiariigi peremehel Värtonil on veel õigus keskkonnaministri käskkiri halduskohtus vaidlustada, kuid ta kinnitas eile, et ei tee seda. «Keegi pole midagi valesti teinud ja mis ma ikka...» sõnas ta.

Sellesse, et riik tugevama õigust kasutades temalt maa ära ostab, suhtus Värton kaheti. Ühest küljest on see tema sõnul hea, sest nüüd saab vald ministeeriumilt nõuda tamme ümbruse korrastamist. Siiani tegi seda vald.

Teisalt olid Värtonil tamme ümbrusega omad plaanid. Ta tahtis sinna rajada pargi, kuhu rahvas võiks omanimelisi puid istutada. Olgu need siis näiteks abiellumise, sünnipäeva või olümpiavõidu puhul.

Puude vahele oleks ta rajanud kõnniteed ning pannud samasse lähedale püsti kioski, kus kohalike käsitööd müüa.

Nõiariigi peremehe sõnul oleks see aidanud elu sisse puhuda kohalikule turismimajandusele, mis on pea olematu. «Muidugi oleks super, kui riik nüüd pakuks, et teeme rendilepingu sajaks aastaks, ole ainult mees ja arenda,» lisas ta.

Alles poolteist kuud Urvaste vallavanema toolil istunud Lembit Lutsu ütles, et tema süda olnuks rahul ka siis, kui tamme ümbrus oleks Nõiariigi peremehe kätte jäänud.

«Tegemist on inimesega, kes saab aru, mis on esivanemate traditsioon ja roheline lähenemine,» märkis ta.

Samas lisas vallavanem, et on parem, kui Eesti puujumalaks peetavat tamme valvab riik. Paar aastat tagasi pidas ka vald plaani maatükk ära osta, kuid toona läks asi vett vedama.

Väärtuslikud maaostud

Juhtumid, mil keskkonnaministeerium on kasutanud looduskaitseliste maade ostmisel ostueesõigust.

2001 – 5 (kokku 55 ha, summa 682 261 krooni)

2002 – 7 (124,8 ha; 1,35 miljonit krooni)

2003 – 4 (59 ha; 772 606 krooni)

2004 – 4 (27,7 ha; 1,13 miljonit krooni)

2005 – 18 (145,3 ha; 7,18 miljonit krooni)

2006 – 11 (226,3 ha; 4,73 miljonit krooni)

Allikas: keskkonnaministeerium