Kahe vanema lapsega oli lihtne – kodulinnas elades vanaemad ja vanavanaema teinekord lausa konkureerisid hoidjastaatuse pärast ning meile mehega öeldi: minge, noored, pidutsege, töötage.

Nüüdseks teismelisi lapsi toona turvalistesse kätesse jättes tundsin kodust välja pääsemisest sageli rõõmugi. Kõik oli kuidagi elementaarne, kui hoidmisgraafik ei klappinud, tegi vanem tütar esimesed tööpäevad kaasa vankrikorvis kontorilaual lebades, kuni mina raadioeetris uudiseid lugesin.

Nüüd ei õnnestu väikest Natut hommikuti ei kargobussiga 130 kilomeetri taha läkitada ega vanaemasid töönädalaks enda koju kostile võtta. Sõna «lapsehoid» kummitab hoopis teistsuguses, ähvardavamas kontekstis, sest isegi kui südamlikud ja kvalifitseeritud hoidjad järjekorras ukse taga seisaksid, taoks kuklas kogu aeg küsimused: kas koolitus ikka tagab selle, et hoidja, kes mu last ei tunne, mõistab lugeda tema sõnadeta väljendatud vajadusi?

Mida seni peamiselt ema-isa-õe-vennaga suhelnud Natu üldse ise arvab, kui ta ootamatult pikkadeks päevadeks võõra(ste) seltsi viiakse? Selles mõttes olen samal pulgal nende peredega, kelle vanemad elavad küll lähedal, kuid nood töö- ja seltsielust lapselaste pärast loobuda ei saa või ei taha. Olgem ausad, tänapäevakuvand ootab ka vanaemadelt üha enam ilusalongides käimist ja eneseteotust kui klassikalist käpikukudumist või õunakoogi küpsetamist.

Ja ka siis, kui sobiv hoidja väikelapseeaks päevavalgele ilmub, ei lahenda see kõiki probleeme. Lasteaiajärjekord võimaldab meie tütrele pääsu elukohalähedasse lasteaeda tema ülikoolieaks. Ka algklassides ei saa läbi inimeseta, kes töötavate vanemate last Tallinnas kooli-trenni-bussi peale ja maha aitaks. Paar päeva tagasi kohtasin ühel vaiksel tänaval klassikalist hallipäist vanaema, kellel kahe-kolmeaastase inimesehakatise käsi usaldavalt peos. Kurb ja vist ka veidi kade hakkas.