Eesti liitus 2004. aasta juunis Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ERM 2, et saada 1. jaanuarist 2007 Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (edaspidi EMU) täieõiguslikuks liikmeks. Euroalaga liitumine oli Eesti kolmas suur eesmärk NATO ja Euroopa Liiduga ühinemise järel, sellel ei ole ainult majandus- ja rahanduspoliitiline tähendus, vaid see omab palju laiemat julgeolekupoliitilist, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendust. Nende eesmärkide saavutamine üleilmses poliitikas ja majanduses toimuva taustal on isegi aktuaalsem, kui kolm aastat tagasi euroalaga liitumise «koridori» sisenedes. Tollal paistis euroga liitumise koridori teisest otsast valgus, praegu oleme jäänud käsist seotuna ilma selge arusaama ja plaanita lihtsalt tuigerdama kitsa ja pimeda koridori käänakutes. Me sisenesime euroalaga liitumise koridori, et sealt kahe aastaga läbi kõndida, mitte sinna elama jääda. Praegu majanduses toimuvat vaadates tundub, et nii jätkates tuleb meil selles koridoris veel vähemalt 15 aastat konutada euroalale saamata. Iga inimene saab aru, et koridoris ei saa pikalt normaalselt elada, see jääb kitsaks ja ahistab. Majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks tuleb hakata tegema tagavaraplaani. Baltikumi majandusruumi käsitletakse ühtse tervikuna. Läti makromajanduslikke arenguid vaadates võib karta, et kui seal samamoodi edasi läheb, peame ennast ette valmistama olukorraks, kus Läti on siiski sunnitud latti devalveerima. Meie varuplaan võiks olla õigusliku aluse loomine, et võtta eurod kroonide kõrval kasutusele ametliku paralleelvaluutana Eesti rahasüsteemis. Juba 2009. aastast võiks saada tasuda kauba eest riigile makse, töötajatele palka, maksta kauplustes kroonide kõrval ka eurodes. Sisuliselt tähendaks see euro aktiivset kasutuselevõttu Eesti raharingluses. Meil jääks EMU täisliikmelisuse saamiseni jätkuvalt üles küll kursirisk, kuid see on nii inimeste kui ka ettevõtete jaoks juba pigem teoreetilise kui sisulise tähendusega. Ka majanduspoliitiliselt ei ole see meile probleem, sest valuutakomitee süsteemi raames ei ole me kasutanud rahapoliitikat aktiivse majanduspoliitika instrumendina. Olen paljude majandusinimestega sellest rääkinud ja julgen väita, et nad on selle sammu astumiseks valmis. Kindlasti tekitab paralleelvaluutade kasutamine jaekaubandusele probleeme, aga need on võimalik riigil ja kaupmeestel koos lahendada. Maailmast on palju näiteid, kus kasutatakse paralleelselt mitut valuutat maksevahendina. Selle sammu astumine ei tohi tähendada kuidagi eemaldumist meie tegelikust eesmärgist, milleks on EMU täisliikmelisus. Pigem vastupidi. See samm on riskide maandamine meie inimestele, ettevõtjatele ja majandusele tervikuna. Me ei saa enam liiga kaua taluda kasvavat kursiriski, kus inimeste säästud ja hoiused on kroonides ning kohustused eurodes. See võib lõppeda sügava ühiskondliku kriisiga. Loomulikult võiks spekuleerida võimalusega võtta Eestis euro kasutusele asutamislepingu artikli 111 lõike 3 alusel. Aga vaevalt me suudame selleks sammuks saavutada Euroopa Nõukogu kvalifitseeritud häälteenamust ja keelitada komisjoni seda ettepanekut tegema Euroopa Keskpanga nõusolekul. Pigem on võimalik kokku leppida, et nad aktsepteerivad Eestis eurot lihtsalt kui paralleelselt kasutatavat maksevahendit. Kuna 1. jaanuar 2007. aasta eurotsooniga liitumise eesmärgi saavutamisel ebaõnnestusime ja eurotsooni täisliikmelisuse saavutamine on nihkunud teadmata tulevikku, siis nüüd on õige aeg asuda tegelema tagavaraplaaniga – luua õiguslik alus selleks, et alates 1. jaanuarist 2009 võtta euro Eestis paralleelvaluutana kasutusse. Selleks tuleb koostada riigikogus läbi arutatud laiale ühiskondlikule konsensusele põhinev tegevuskava ja asuda kohe tegutsema. |
