Kui 1998. aasta Keele ja Kirjanduse detsembrinumbris kirjutas nüüd juba kahjuks manalateil rändav ajaloodoktor Ea Jansen, et «nii võib eesti rahvust käsitada ka (baltisaksa) haritlaste väljamõeldisena», ahmisin õhku. Mulle tundus see jumalateotusena, sest sinnani olin ikka kujutlenud eesti kultuuri ja selle ümber loodud rahvuskeha tõusmas ürgsest soomeugrilikust steriilsusest. Olin niisiis Lennart Meri müüdiloome («Hõbevalge» ja «Virmaliste väraval») kütkeis, kuni süvenedes ning oma rahva ja kultuuri kujunemislugu pisutki kõrvalt jälgida püüdes mõistsin, et – nagu kirjutas ka Jansen – eestlaste säärased «ajaloota rahvused» vajasidki rahvuseks kujunemiseks «suuri narratiive» kuldsest muinas- ja õnneajast.Ea Janseni, Jaan Unduski, Liina Lukase jmt aja- ja kirjandusloolase viimase kümnendi uurimused on viinud paradigmamuutuseni meie kultuuriteadvuses. Pole võimalik rääkida eesti rahvuse ja kultuuri tõupuhtusest. Eesti kultuuri (ja eriti selle pealispinna, kõrgkultuuri) aluskihis on otsustavat rolli etendanud baltisakslased. Rein Ruutsoo kontseptsioon eesti kultuurist kui vastukultuurist toob selgelt esile kultuuri ideoloogilisuse, tema tiheda seotuse riigiteadvuse tekke ja kaitsega. Tiit Hennoste viimase aja kirjutised on lisanud veel ühe mõõtme – eesti kultuuri kui tüüpilise kolonistliku-postkolonistliku kultuuri arenguloo. Järeldused, mida sellest kõigest selitanud olen, on siin. Esiteks, eesti kultuuri olemust («eestilikkust») ei tasu ilmselt otsida motiividest, teemadest ega nende käsitlusviisidest, sest eesti kultuuri intertekstuaalsus ulatub piiblist iga kultuurifakti kaasajas käibinud moodsa laenuni. Teiseks, eesti kultuuriteadvuse keskmeks tõuseb hoopis küsimus «kuidas?», mis seostub pigem diskursusanalüüsiga. Ehk teisisõnu, võib või isegi tuleks eeldada, et «eestilikkus» on pigem teatud diskursiivne praktika, «vaimne tehnoloogia», kuidas erinevatest mõjutustest, liikumistest tuletatakse või kujundatakse identiteediloome. Olen väitnud ja võtan korrata siingi: meie kultuuriline minapilt, kogu me identiteet seostub piiroluga. Oleme – vähemalt siiani – rahvas, kes on marginaalsusest kujundanud edukalt eksisteerimisviisi. Uuel sajandil tuleb omaks võtta ja harjuda aga veel ühe mõtteviisi muutusega: Eesti on ise mitmekultuuriline ühiskond ja riik. See tähendab, et Eestis erinevatel ajaloolistel põhjustel kodu rajanud või leidnud ja eestlastest etniliselt erinevad rahvusrühmad omavad võrdselt eestlastega õigust kultuurilisele identiteedile. Koguni, Eesti integratsioonipoliitika peab selles osas toetama, et säilitataks erinevate rahvusrühmade keelekasutus, kombed ja tavad (Vt I. Pettai, Akulturatsioon ja kohanemine teises kultuuris. Rmt. Eesti ja eestlased võrdlevas perspektiivis. Tallinn, 2004, lk 216 – 217). Selle eelduseks on Rein Raua väitel kogu identiteedikäsituse muutumine: poliitilise identiteedi lahutamine kultuurilisest (R. Raud, Multikulturaalse Eesti eeldused. Rmt. Eesti identiteet ja iseseisvus. Tallinn, 2001, lk 263). See tähendab ühelt poolt naasmist kultuuromavalitsuste võrgu juurde, mille suhtes 1993. aastal vastu võetud kultuurautonoomia seadus jääb kahjuks puudulikuks. Teiselt poolt tähendab see aga, et eesti kultuur ise ei minetaks oma kohta eestlaste seas väärtusorientatsiooni keskmena. Kui praegu kavandatakse põhiseaduse muudatust eesti keele kaitseks, siis sama oluline oleks sinna lisada peatükk «Eesti kui kultuurriik». Ei piisa ainuüksi preambulis deklareeritud riigi tagatisest eesti kultuuri kestmiseks ega viitest vähemusrahvuse kultuurilisele autonoomiale. Kui tõesti tahame, et Eesti kestaks ka kultuuriliselt järgmised sada aastat, siis saab sellele loota üksnes traditsiooni ja uusi väljakutseid ühendades. |
