Keskerakonna asutajaliige Siiri Oviir väidab partei 15. aastapäeva puhul Estonia kontserdisaalis peetud pöördumises, et Eesti poliitiline kultuur pole jõudnud oma arengus kaugemale puberteedieast.

12. oktoobril 1991 kogunenud Eesti Rahva-Keskerakonna asutav kogu pani paika Keskerakonna vundamendi - toetuda arvukale keskklassile ja nõuda sotsiaalset õiglust.

Me ei hakanud otsima välisriikidest eeskujusid ideoloogiliste mõttevoolude osas, seda enam, et meie üleminekuperioodi olud ja probleemid erinesid tunduvalt vanade demokraatiariikide oludest.

Tagantjärele võin kinnitada, et meie kõigi sotsiaalliberaalne lähenemine ja mõtteviis oli see, mis meid ühiste otsusteni kandis.

Täna on Eesti Keskerakond Euroopa Liberaal-Demokraatliku Reformipartei (ELDR) liige, kellega mõtleme ühes suunas. Ultraliberalismi ega libertaanlust tänase Euroopa liberaalide ja demokraatide hulgas ei toetata.

Pilt, mis Eesti kohta täna avaneb on kahetine. Ühelt poolt paistame silma kiire majandusarenguga, andes sellega silmad ette nii mõnelegi vanale Euroopa Liidu liikmesriigile. Teisalt ei ole meie poliitiline kultuur jõudnud oma arengus veel kaugemale puberteedieast.

Ja just viimane teeb nukraks. Näib, et oleme jäänud pidama tasemele, kus ärategemine on muutunud põhivahendiks, mitte oma vaadete selgitamine ja arutelu, kus respekteeritaks ka teiste lähenemisnurka.

Eestis on kujunenud olukord, kus ühelt poolt jutlustatakse inimesest kui kõrgeimast eesmärgist, kuid praktikas suletakse ta iseenda võimaluste ringi, jäetakse võitlema ellujäämise või oma koha eest. Ja mitte ainult ei jäeta, vaid lausa õhutatakse seesugust nn. läbilöögi strateegiat.

Selline lähenemine – olgu teadlikult deklareeritud või varjatult viljeldud – ongi Eesti ühiskonna lõhenemise peamiseks põhjuseks.

Selline vastandamise ja väljasulgemise ideoloogia – meenutagem vaid 1990-ndate alguse «Plats puhtaks!» loosungit ja selle hiljutist kordust «Kommarid ahju!» näol – ei puuduta ainult üksikisikuid, vaid laieneb tervetele sotsiaalsetele rühmadele.

Pikki aastaid on meil tulnud seista selle eest, et pensioniealistele laieneks demokraatlikus kodanikuühiskonnas ja õigusriigis kehtiv võrdse kohtlemise põhimõte.

Mäletan hästi 1990. aastate algupoolt, kus pensionimaksmist ja pensionäre ümbritses üleliigsuse alandav õhustik.

Just neil aastatel venitati loomulikud põlvkondlikud vahed kuristikeks. Neil aastatel «leiutati» halvustavad hüüdnimed, mis laiendati kõigile põlvkondadele, kes nõukogude ajal Eestisse jäid, taludes ideoloogilist surutist ja repressioone, kuid kohanesid oludega - selleks, et vähemalt elu Eestis ei katkeks.

Tänu neile, tänu meie vanematele ja vana-vanematele hoiti see maa elamiskõlbulikuna, säilitati pinnas uueks rahvuslikuks ärkamiseks.

Ent sellised vastandused ei ole kuhugi kadunud. Selle tõi teravalt esile ka hiljuti lõppenud presidendivalimiskampaania.

Kui inimese iga tõstetakse valmisloosungiks kui süüdistus, kui kogu valimiskampaania mütologiseeritakse hea ja kurja, tuleviku ja mineviku heitluseks, siis tuleb tõesti küsida, kas selline Eesti on jätkusuutlik?

Uus president on lubanud rahva taas ühendada, ent enne tuleb läbi käia pikk tee tekitatud või lahtirebitud haavade parandamiseks. Need haavad on löödud eestlaste endi poolt üksteisele.

Ka restitutsionistliku omandireformi dogmaatiline rakendamine on järjekordne peatükk eestlaste lõhestamisest.

Mind paneb muretsema ka jätkuvalt distantseeriv või koguni isoleeriv suhtumine Eesti venekeelsesse elanikkonda.

Justkui enesestmõistetavaks on saanud, et arvamusuuringutes tehtav vahe eestlaste ja venelaste hoiakute vahel võimendatakse poliitiliseks omakasuks ning kantakse üle rahvustunde pinnale.

Nii on see pidevalt kordunud, kui mõõdetakse ühe või teise kandidaadi või ühe või teise erakonna toetust venelaste ja eestlaste hulgas.

Eesti avalikkust on järjekindlalt «töödeldud» nn. venesõbralikkuse ohtlikkusega, mängides nõnda kätte kaardid mitte ainult rahvusäärmuslastele, vaid ka idanaabri propagandamasinale.

Et riigi senine integratsioonipoliitika on töötanud paljuski tühikäigul, näitavad pingete üleskruvimine mälestusmärkide ümber, keeleliselt, aga ka väärtushoiakuliselt isoleeritud kahe suhtlusruumi eksisteerimine rööbiti ning suure osa siin sündinud noorema venekeelse põlvkonna võõrdumine Eestist Euroopa ja muu maailma kasuks.

On hea meel, et vähemalt Keskerakonna näol on Eestis tegemist erakonnaga, kes on suutnud poliitiliselt integreerida suure osa venekeelsest kodanik- ja elanikkonnast.

Keskerakond on oma viieteistkümne tegutsemisaasta jooksul püüdnud anda parima, et elukorraldus Eestis ei minetaks sotsiaalset mõõdet.

Erakonna kuulumisel valitsuskoalitsioonidesse on esiplaanile nihkunud ühiskonna nö. pehmed väärtused - sotsiaalne tasakaal ning ühiskonna- ja riigisisene stabiilsus ning turvalisus.

Kui need pole domineerivad, siis vähemalt oleme suutnud tasakaalustada paremerakondade vastavasuunalist poliitikat.

Keskerakond on tasakaalu-erakond. Meie juured on Rahvarindes – rahvaliikumises, mis vältis äärmusi, otsis vaistlikult alati keskteed, püüdis erinevatest huvidest leida ühisosa ning rakendada see ühishuvide teenistusse. Poliitiline küpsus eeldab oskust lahutada objektiivne koostöövajadus subjektiivsest solvumisest.

Sotsiaalse orientatsiooni ja tasakaalu-printsiibi kõrval tahaksin rõhutada veel üht inimkeskse poliitika tunnust: eneseväärikust.

Nii nagu eneseväärikas inimene ei tee endale hinna-alandust mistahes suhtluses, nii säilitab ka eneseväärikas erakond mistahes olukorras taktitunde, ei ela välja oma komplekse, lüüasaamisi, ei ihu võitja või kaotajana kättemaksu, vaid järgib kindlal meelel seatud sihte.

Inimkeskne poliitika saab olla ainult selline poliitika, milles säilitatakse õigus suveräänsele ühiskonnas osalemisele ja piisav ruum nii erakonnasisese kui ka erakondade vahelise dialoogi pidamiseks.

Erakondadesse kuulumine peaks saama Eestiski kodanikuaktiivsuse normaalseks nähtuseks, mitte pideva nõiajahi objektiks.