Milline on teie tulevikuvisioon järgnevaks kolmeks aastaks?
Olen tulevikuvisioonide ehk nn tulevikurituaalide ja tulevikumüütide suhtes kriitiline, sest tean, et see on üks kommunikatsioonitehnika. Roosavärvilisi õhulosse müües pakutakse inimestele üksnes rituaalset osalemist oma tuleviku kujundamisel, ja müüti, mis lubab head ja paremat. Aga müüt ja tegelikkus on enamasti kaks ise asja ning pole siis ime, et pärast imestatakse: kas me sellist Eestit tahtsime.
Küll aga näen mitut tõsist probleemi, mis vajavad lahendamist. Eesti valitsemiskord vajab nüüdisajastamist. Osa sellest on haldusterritoriaalne reform. Mul on üsna üksikasjalik ettekujutus sellest, mida tuleks teha. Eesti kultuuripoliitika on päris selgelt teelahkmel, olen sellest korduvalt kirjutanud ja rääkinud. Väga oluline on ka meedia areng Lääne ajakirjandusstandardite suunas.
Kas olete ka teatrisõber? Milline oli viimane etendus mida vaatamas käisite ja milline mulje sellest jäi?
Ütleme nii: ma ei ole teatri suhtes leige. Viimane etendus, mida nägin, oli Tammsaare “Juudit” Estonias – 22. septembril. Meeldis, eriti silmas pidades seda, et suur osa näitlejaid ei olnud sõnateatri omad. Järgmine teatriskäik on ilmselt 13. oktoobril.
Kas teatrid on teie meelest piisavalt rahastatud?
Ei ole, ehkki teatrite osa kultuuriministeeriumi eelarvest on 12,2%. Seda ilma tõsiste tagajärgedeta mõnele teisele kultuurivaldkonnale. Lahendusi on kaks: kultuurieelarve suurendamine ja raha mõistlikum kasutamine.
Kuidas suhtute noorte kaasamisse teatriellu?
Soosivalt.
Miks on kultuuriministeeriumi eelarves spordil suurem osatähtsus kui riiklikel kunstikollektiividel?
See ei ole kaugeltki nii. Spordi osakaal kultuuriministeeriumi 2006. aasta eelarves on kõigest 7,6%. Võrdluseks: ringhäälingul on see 17,5%, teatritel 12,2%, muusikal (koos Rahvusooper Estoniaga) 12,1%, muuseumidel 8,9% jne.
Miks on nii suur osa Eesti muusikuid teie arvates Eestist lahkunud?
See osa ei ole väga suur ja mindud on erinevatel põhjustel. Ka väikese palga pärast. Ühest küljest oleme Euroopa Liidu liikmed ja tööjõu vaba liikumine on selle ühiskonna liikmete põhiõigus. Teisest küljest on heal muusikul omandatud “keel” ja oskused, mis on hinnatud igas riigis. Muusikute võimalused oma oskusi rakendada on olnud alati piiriülesed. Ja eesti muusikahariduse tase on tõesti andnud muusikutele võimaluse lühemat või pikemat aega töötada välismaa orkestrites, ooperimajades või koorides. Selge on see, et sellele on kaasa aidanud sissetulekute erinevus meil ja mujal. Aga see vahe väheneb. Pean oluliseks kultuuritöötajate, sh muusikute palgakasvu, mis oleks kiirem kui riigis keskmiselt. Olen osalenud kahe kultuurieelarve kokkupanemisel ja mõlemal juhul oli kultuuritöötajate palk meie kõige tähtsam eelistus. Söandan väita, et olen sõdinud kultuuriinimeste palga eest sama agaralt kui ametiühingud.
Seletage palun, mis on kultuur?
See küsimus nõuaks pikemat vastust. Traditsiooniliselt mõistetakse kultuuri kui kõrgkunsti või kui vaimu, kunsti ja intellektuaalse elu valdkonda, mis inglise poeedi ja kriitiku Matthew Arnoldi sõnul on “parim, mida maailmas on mõeldud ja öeldud”.
Sõna ‘kultuur’ tähendus on viimase 150 aasta jooksul mitu korda muutunud. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli kõige selle kohta, mis vastandus looduslikule või naturaalsele, kasutusel sõna ‘tsivilisatsioon’. Romantismi ajal tuli laiemalt kasutusele sõna ‘kultuur’, mis tähistas seda, mida me tänapäeval nimetame kõrgkultuuriks – see on vaimu, intellektuaalse elu ja kunsti valdkond. Kasutusele võeti see esmalt prantsuse keeles ja selle konnotatsioon oli “orgaaniline kasv”. Kultuur oli romantikute käsituses midagi, mis eristas kõrget ja madalat, see oli inimkonna kõrgeim saavutus.
1960ndatel aastatel toimus pööre kultuuri mõistmises, mis viis selleni, et tänapäeval määratletakse kultuuri kui kollektiivsete teadmiste süsteemi, kollektiivset konstruktsiooni, mille abil inimesed annavad neid ümbritsevale tegelikkusele tähenduse. Ise pooldan meie kaasmaalase Juri Lotmani ja saksa ühe juhtiva süsteemiteoreetiku Siegfried Schmidti kultuurikäsitust. Väga lühidalt ja pealiskaudselt võib öelda, et selles arusaamas on kultuur programm. Veel lihtsamalt võib kultuuri vaadelda üldiselt aktsepteeritud ja siduvate inimeste käitumise “juhtpiltidena”.
Olen oma arusaamist kultuurist korduvalt esitanud. Näiteks Riigikogu Toimetistes (12/2005, lk 50jj), Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu ja Tallinna Ülikooli korraldatud teaduskonverentsil “Jätkusuutlik Eesti” selle aasta 25. mail või näiteks mullu mais Pariisis toimunud Euroopa intellektuaalide konverentsil, kus vahetult pärast mind esinenud Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso viitas minu seisukohtadele mitmel korral. Jutt oli sellest, kuidas mõista Euroopa kultuuri. Pärast istungit tulid paljud osalejad ütlema, et mu esinemine meeldis neile. Enamik eestlasi ei ole sellest midagi kuulnud. Samal ajal levitas üks osa Eesti ajakirjandusest kujutlust, et Eesti kultuuriministri toolis istub padukommunist ja ohtlik idioot, kes hommikust õhtuni mõtleb ainult sellele, kuidas eesti kultuurile käkki keerata ja kuidas allutada kogu meedia oma kontrollile. Nii on see osalt ju siiamaani.
Millisena näeksite Eesti ajakirjandust ja televisiooni järgneva viie aasta jooksul? Miks just sellisena?
Probleem on selles, et Eesti ajakirjanduse üleminek minevikust tänapäeva on jäänud poolikuks. Tema põhihäda on ideoloogiliste ja erakondlike eelistuste domineerimine informatiivse usaldusväärsuse üle. See ei puuduta niivõrd kogu ajakirjandust, kuivõrd eeskätt uudisteajakirjandust ja jooksvate sündmuste kajastust.
Näeksin hea meelega, et meie ajakirjandus ei kopeeriks enam üheparteilise ajakirjanduse maneere ja austaks vaba ajakirjanduse selliseid universaalseid väärtusi,nagu erapooletus, tõelevastavus, täpsus ja õiglus. Teisisõnu, et ta läheneks tuntavalt Lääne ajakirjandusstandarditele.
Kuidas seda saavutada? Esiteks on kujunenud olukorras minu meelest vaja ajakirjanike senisest märksa paremat õpet ja pidevat ümberõpet. Oluline on saata noori välismaale õppima ja laiendada meediaõpet Eestis. Ühiskonnas toimuva mõistmiseks on vaja sisse seada pidev meediaseire ning laiendada ja süvendada meedia teaduslikku uurimist.
Meedia demokratiseerimise võtmelüli on autoriteetne ja teovõimeline ajakirjanike kutseühendus. Seda on vaja toetada ja tugevdada.
Rööbiti sellega tuleb luua sõltumatud eneseregulatsiooni struktuurid, kus kandev roll on ajakirjanikel enestel ja nende kutseühendusel. Praegune "eneseregulatsioon" eeldab ka meediaeetika üldtunnustatud normide aktsepteerimist ajakirjanike poolt.
Kõige selle juures on oluline säilitada meedia autonoomia, sest ajakirjandus saab oma avalikke ülesandeid ja demokraatiafunktsiooni täita ainult siis, kui ta on iseseisev.
Miks arvate, et kogu avalikkus on Keskerakonna vastu? Teie vastu on meedia, Riigikohus, Valimiskomisjon, valijamehed, jne. Kas teiega pole ehk sama kui sõduriga, kes arvas, et ainult tema astub rivis õiget jalga ja kõik teised valet jalga?
Ärge nähke maailma must-valgelt ja ainult oma ja vaenlane eristuses. Kui kogu üldsus oleks Keskerakonna vastu, ei oleks teda ammu olemaski. Ent Keskerakonnal on pikka aega olnud rohkesti toetajaid. Katsuge aru saada, et viieteistkümne iseseisvusaastaga on Eestis tekkinud keerukas ühiskond, see koosneb paljudest erinevatest huvirühmadest. Kõigil neil on oma arusaamad ja eelistused, mida väljendavad erakonnad.
Normaalses demokraatlikus ühiskonnas ei ole tegevuse alus mingi abstraktne tõde, vaid huvid. See eeldab, et suhtumine erinevustesse ja kompromissidesse peaks olema salliv. See, kuidas Teie tegelikkust ette kujutate, ei vasta kuigi hästi demokraatliku ühiskonna vajadustele ega soodusta nii väga kultuuri kujunemist.
Kas Kesknädal on teie meelest sõltumatu, tasakaalustatud ja kvaliteetajakirjanduse võrdkuju ja eeskujuks teistele meediakanalitele? Näiteks ETV-le.
Kriitika käis “sõltumatu” ajakirjanduse kohta. Kesknädal on erakonna leht, selgelt poliitiline väljaanne oma olemuselt.
Teie CV-s on päris pikk tühimik: 1978 lõpetasite TRÜ. Järgnevad aastad on teenistuskäigu real: 1990-1993 ETV ühiskonnaelusaadete direktor. Tervelt 12 aastat kui pühitud. Mida tegite, missuguseid ameteid pidasite?
Kui vaatate Vabariigi Valitsuse kodulehekülge, siis märkate, et seal mingit tühimikku ei ole. Lõpetasin pärast ülikooli aspirantuuri ja olin seejärel mõnda aega ametis ELKNÜ Keskkomitees. 1983. aastast alates töötasin ajakirjanikuna ajalehes Noorte Hääl ja ajakirjas Aja Pulss. 1988. aasta septembris läksin Vaino Väljase kutsel tööle EKP Keskkomiteesse, kus olin Väljase ja Mikk Titma lähim nõustaja. Edasist Te juba teate.
Mis te arvate, miks on keskerakond aja jooksul samm-sammult libisenud peaaegu samadele positsioonidele nagu olid intrid 17 aastat tagasi. Puudu on veel üksainus samm, üleskutse uuesti saada Venemaa provintsiks, kõik muud seisukohad on juba samad kui intritel.
Siin on jällegi ehe näide postsovetlikust mõtlemisest. Esindatud on enamik selle mõttelaadi tunnustest: sallimatus, pluralismi eitamine, oma-vaenlane eristus. Kust Te, kallis inimene, praegu selliseid eelarvamusi võtate?
Kuidas mõjub poliitikule info, et tema enda erakond teda ei usalda? Kas Sepiku avaldus on ajakirjanduse poolt ülevõimendatud või valesti käsitletud?
Ei tea, kuidas mõjub. Kui peate silmas 29. septembri Postimehes ilmunud Tuuli Kochi ja Priit Rajalo uudislugu “Kultuuriminister Raivo Palmaru kaotab koduerakonnas toetust”, siis see serveeris väljamõeldisi. Erakond pidas vajalikuks mulle juba samal hommikul teatada, et Postimehe lool pole mingit alust. Mul ei ole tänase päevani olnud ühtegi sellesisulist jutuajamist erakonna ühegi liikmega. Ka ei tea ma midagi Seppiku avaldusest. Laest on võetud ka Delfi sõnum, nagu oleks erakond andnud mulle mingi katseaja. Esinesin juba samal päeval vastulausega, mis ilmus küll online’s, kuid mitte paberväljaannetes. Mis teha, sõltumatu ajakirjandus ju.
Kuidas mõjutab internetimeedia kogu meediat? Kas on näha paberlehtede ja muu meedia mõjujõu kaotust?
Ma ei arva, et internetimeedia muid massimeediume eriti asendab. Süsteemiteoreetiliselt tähendab areng alati struktuuri, antud juhul siis meediasüsteemi struktuuris keerukamaks muutumist. See ei tähenda, et uued struktuurielemendid asendavad vanu. Sama oleme ju kogenud ka mujal – televisioon ei asendanud ju kino. Küll aga mõjutab Internet muud meediat. Potentsiaalselt piiramatu juurdepääsu või tegevusraadiuse kaudu loob Internet võimaluse maailmaavalikkuse tekkeks. Ka suureneb sõnumite leviku kiirus pidevalt – muu ajakirjandus peab seda vägagi silmas pidama. Ka muudab Internet kommunikaatori ja retsipiendi senist rollijaotust massisuhtluses.
Internet toimib teiste meediumide suhtes metameediumina, sest viimased on oma kodulehekülgedega Internetis esindatud. Sealt võib leida teavet, mida meediumid ise üksnes kindlal ajal levitavad (nt raadiosaated). Paljud ajalehed esitavad Internetis ka aktuaalset infot sisaldava on-line-pakkumise. Sellel on oma plussid: info on igal ajal kättesaadav, on arhiivitud (või on võimalus arhiivida) ning on ruumiliselt piiramatu. Kuidas see mõjutab meedia tavapäraseid funktsioone, ei ole veel selge, sest Internet on alles kujunemisjärgus.
See, mis mulle Interneti puhul ei meeldi, on tema äristumine – selle lehekülgede lugemine muutub järjest rohkem tasuliseks.
Milline on teie lemmikraamat ja millist raamatut lugesite viimasena.
Üldiselt olen tugevasti üle keskmise lugeja ja meil on kodus tõeline raamatuuputus. Minu tuppa ei mahu need enam ammu ära, ka koridori suur lükandustega kapp on raamatuid pilgeni täis. Mul ei ole ühte lemmikraamatut. Eri aegadel on meeldinud erinevad raamatud. Siiski on neil üks ühisjoon – need on stiilsed ja sisutihedad. On koguni mitu autorit, keda naudin eeskätt stiili pärast – André Maurois, Daniel J. Boorstin (tema triloogiast on parim “The Americans”, ehkki “The Image: or What Happened to the American Dream” on mulle erialaliselt olulisem), kunagi ka Hemingway (“Kellele lüüakse hingekella”, “Vanamees ja meri”) ja Maugham. Kui peaksin nimetama kolm mulle kõige enam meeldinud kirjatööd, siis kõik need on erialaga seotud teadusraamatud – Walter Lippmanni “Public Opinion”, Diana Mutz’i “Impersonal Influence” ja James Carey essekogu “ Communication as Culture”. Osalt just sellest pärit arusaamadest johtub ka minu aeg-ajalt kriitiline hoiak meie meedia suhtes ja seegi, miks olin päri praegust ametit vastu võtma. Praegu jääb lugemiseks suhteliselt vähe aega – põhiliselt üritan end eriala kirjandusega kursis hoida. Viimane raamat, mille kaanest kaaneni läbi lugesin, oli Debora Vaarandi mälestusteraamat “Aastad ja päevad”. Lugesime seda koos abikaasaga suvekodus Tõllustes otsekui peeruvalguse aegadel. Meil oli kahe peale üks raamat, lugesime seda küll kõrvuti, küll kordamööda.
Millest johtub, et seoses uue ringhäälinguseaduse eelnõuga seoses rünnatakse just teid, mitte aga näiteks justiitsministrit, kes on selle eelnõu ettevalmistamisel olnud ühtviisi tegev? Kas kõneleb see eelnõu kriitikute puhul topeltstandardeist või oodati teilt sisuliselt erinevat ja konstruktiivsemat suhtumist avalik-õiguslikku meediasse kui näiteks Rein Langilt?
Jah, see kõneleb topeltstandarditest. Mitmed selle seaduse lahendused ei ole minu isiklikud eelistused. Need on kollektiivsed otsused, mida ma kultuuriministrina esitan. Nimetada neid Palmaru isiklikeks seisukohtadeks ei ole aus. Esitasin oma eelistused mullu oktoobris, see oli eelnõu, mille lõppvariandi kirjutas valmis Euroopa parimaid ringhäälinguõiguse tundjaid dr Werner Rumphorst. Aga see lasti eeskätt ajakirjanduse poolt põhja kui hästi rumal.
Kuidas kommenteerite massiliselt kõlavaid väiteid, et Keskerakond tahab Eesti iseseisvust Venemaale maha mängida, Eestit Venemaa mõju alla (või koguni sõltuvusse) viia, siinsetele venelastele eriõigusi anda jne? On sel tõepõhi all?
Ei ole. See on viis, kuidas üks osa inimesi tegelikkust konstrueerib. Nad üritavad ülilihtsa joonlaua abil keerukas tegelikkuses orienteeruda ja olukorda kuidagi mõista.
Mida märkimisväärset olete kultuuriministrina siiani ära teinud?
Kultuuriministeeriumis on väga hea meeskond ja me oleme üheskoos teinud kõvasti tööd. Ka tulemused on vastavad. Kõike tehtut siinkohal üles lugeda ei ole võimalik. Toon ainult mõne näite. Eestis võeti esimesena Euroopa Liidus vastu liikumisharrastuse riiklik programm. Mullu sügisel Liverpoolis toimunud kultuuriministrite konverentsil otsustati, et kõik riigid asuvad sellist programmi välja töötama. Meie olime tol hetkel juba lõpusirgel. Oleme praegu need, kes teistele kogemusi jagavad. Teise näitena sobiks nimetada Laulu- ja tantsupeo toetussüsteemi loomist. 2007. aastal on selleks riigieelarves juba 23 miljonit. See raha läheb kollektiividele. 2005. aasta alguseks oli Eestil kaks kultuuriatašeed – Brüsselis ja Berliinis. 2007. aasta alguseks on neid viis – lisaks juba nimetatutele veel Londonis, Moskvas ja Pariisis. Muu hulgas oleme tegelnud välisvahendite toomisega meie kultuuri toetuseks. Näiteks võib täna juba enam-vähem kindlalt öelda, et Eesti Rahva Muuseumi ehitust rahastab 500 miljoni krooni ulatuses Euroopa Liit. Need ei ole kaugeltki ainukesed tegemised.
Olete korduvalt võtnud sõna meedia eetika pärast. Palun teie seisukohta, kas ja kuidas peaks ajakirjanik vastutama oma artikliga tekitatud põhjendamatute kannatuste eest? Oleks tänuväärt, kui saaksite küsimusele vastata järgneva kaasuse kontekstis.
31.mail 1999 avaldas ajakiri Luup R. Palmaru artikli "Vägivalla pikk vari", milles asetasite Arne Hiobile kahtluse kahe inimese, Harald Meri ja Valve Kleini tapmises. Nimetatud väited ei ole leidnud kinnitust mõrva uurimisel. Avaliku Sõna Nõukogu taunis oma 15.12.1999 lahendis artiklit , kuna a) artiklis käsitleti vaid üht mõrvaversiooni; b) ajakirjanik eiras süütuse presumptsiooni; c) ajakirjanik väitis alusetult, et A. Hiob on haige. Kokkuvõttes on R. Palmaru oma artikliga põhjustanud A. Hiobile põhjendamatuid kannatusi. Mulle teadaolevalt ei ole ajakirjanik A. Hiobi ees vabandanud.
ASN arutas juhtumit 6 kuud ega jõudnudki lahenduseni. Kõigil hääletamistel jagunesid hääled pooleks. Veel 2. detsembril 1999 otsustati asja edasi arutada. Kuid siis saabus Luubi toimetusse 15. detsembri kuupäeva kandev otsus. Sellel päeval aga ASN-i istungit ei toimunud. ASN-i interneti leheküljel seisis tükk aega, et otsus langetati 2. detsembril. Aga nagu öeldud, sellel päeval otsuseni ei jõutud. ASN-i tollase esimehe Urmas Loidi väitel tehtud otsus telefoniküsitlusega. Kuid paar ASN-i liiget, kellele helistasin, ei teadnud küsitlusest midagi. Loit tegi tookord otsuse ainuisikuliselt, ehkki tal seda õigust ei olnud.
ASN-ile tekitas raskusi see, et kaebuses esitatud etteheided ei leidnud kinnitust. Detailide selgitamine läheks pikale. Ühte kinnitan siiski – kõik tolles Luubi loos esitatud faktid vastavad tegelikkusele (ja see on kontrollitav). ASN ei suutnud tuua ühtegi näidet, et asi nii ei ole. Ja pole ka ime, sest valmis loo vaatasid üle kõik pastori tapmise uurimist juhtinud kriminalistid. Muide, ma ise soovitasin puudutatutel tookord asi kohtusse anda. Paraku seda ei tehtud. Kuigi, jah, oma praeguste teadmiste ja arusaamade juures oleksin mõndagi kirjutanud teisiti. Püüdsin asjast 2000. aasta alguses EPL-is kirjutada, kuid sain Hannes Rummilt vastuse, et toimetusel puudub selle teema vastu huvi.
Kas lugesite eelmise nädala EE-s ilmunud Ilmar Raagi kirjutatud lugu? Jah/ Ei vastus paluks?
Kui "jah", siis puhtalt teie subjektiivne arvamus - kas pigem on õigus teil või Raagil (tegemist on ju selge vastandumisega siiski)? Kui teil siis lühidalt teie vastuargumendid?
Jah, muidugi.
Siin ei ole tegu selge vastandumisega. Raag räägib samast asjast mis mina – sellest, et probleem on kultuuris, selles tähenduse andmise süsteemis, milles märgid, inimeste kõneteod ja teod üldse tähenduse saavad. Ainult me teeme sellest erinevaid järeldusi. Mina näen, et diskursus, mida kasutab 21. sajandi alguse Eesti meedia ja milles auditooriumi jaoks asjad ja sündmused üldse eksisteerivad, on väga tugevasti kantud eelmisest ajast. Olgu lisatud, et erinevalt Raagist ei saa paljud sel teemal ajakirjanduses üles astunud üldse aru, millest käib jutt. Neile näib, et ma räägin meedia ohjamisest, seadustest, pelgalt tasakaalust jms. Jutt on kultuurist ja intelligentse inimesena mõistab Raag seda suurepäraselt. See arusaamine on dialoogi eeldus.
Meie teine erinevus seisneb selles, et me hindame erinevalt meedia mõju. Siin ei ole meie positsioon võrdne, sest olen meedia mõju uurinud, avaldanud sel teemal ka raamatu, esinenud rahvusvahelistel konverentsidel ja teadusajakirjanduses.
Mida teie võtaksite ette ETV poliitikasaadetega?
See, mida ajakirjandus jälgib, on igapäevaelu sündmused. Vaid osa neist on seotud poliitikaga. Ka see teema eeldab asjatundlikke ajakirjanikke. Muide, sellised on juba olemas, sealhulgas televisioonis. Näiteks TV3 toimetaja Sven Soiver, kellel on diplom haldusjuhtimise erialal ja kes lisaerialadena on õppinud reklaami ja meediat ning õpib praegu magistriõppes. Usun, et sellest mehest kujuneb korralik tegija.
Praegu juhtub mõnikord, et mitte ükski stuudiovestluses osaleja ei valda tegelikult teemat. Kõik tegelevad pisibluffiga, üritades üksteisele ja vaatajatele tõestada, et saavad aru, millest jutt. Sama eduga võiksid nad arutada ottomootori gaasijaotusmehhanismi iseärasusi.
Mida teha, sellest juba rääkisin. Lisan, et petlikke kujutlusi on võimalik luua siis, kui asju tajutakse mingist kindlast vaatekohast. Kulissid tunduvad usutavad, kui neid vaadatakse saalist. Ent niipea, kui dekoratsioone saab näha ka külje pealt või tagantpoolt, kaob esialgne mulje. Walter Lippmann, kes oli Esimese maailmasõja ajal sõjaväepropagandist, kirjutas, et propaganda puhul piiratakse juurdepääsu objektile ja vaataja näeb ainult seda, mida talle tahetakse näidata. Ta kirjutas ka “hingelistest silmaklappidest”. Sel juhul ei ole juurdepääs piiratud, kuid vastuvõtjal ja vahendajal on kindlad stereotüübid ja ta ei soovigi asja mingi teise nurga alt näha. See on see, mida me aeg-ajalt näeme meie ajakirjanduses.
Minu meelest muutuvad jutusaated, ka poliitikaelu teemadel huvitavaks siis, kui esindatud on erinevad seisukohad. Mis segab kutsumast saadetesse erinevate seisukohtade esindajad – nii neid, kes on poolt, kui ka neid , kes on vastu? Samuti puudutatuid?
Kuidas kommenteerite erakondade esimeeste väitluse ajal toimunud telefonihääletuse tulemusi nüüd peale presidendivalimisi?
Pean nii sedasorti telefoniküsitlusi kui ka nende interpreteerimist vaatajate eelistustena ebaprofessionaalsuse märgiks/ ilminguks. Vähemalt ühe “Presidendivalimiste debati” telefoniküsitluse tulemusi esitati hiljem uudistes tõepoolest kui vaatajate eelistusi. Säärase küsitluse tulemused on eksitavad, sest need ei tugine statistiliste valikumeetoditega määratud valimile. Nii saadud küsitlustulem ei ole representatiivne ega peegelda sihtkogumi arvamusi, olgu kogumiks siis Eesti elanikud või konkreetse saate vaatajad. Ka jätab säärane “küsitlus” ohtralt ruumi pettusele, sest igaüks võib saatesse helistada rohkem kui üks kord.
Pealegi ei peeta ETV telefoniküsitluste puhul kinni iga uurimise puhul olulisest nõudest, et uurija peab alati olema valmis tegema kättesaadavaks tehnilist informatsiooni, mis on vajalik ükskõik milliste avaldatud tulemuste kehtivuse hindamiseks. ETV telefoniküsitluse andmed aga on salastatud Eesti Televisiooni ja Elioni vahel sõlmitud lepinguga.
Teisisõnu: Eesti Televisiooni vestlussaadetes kasutatav küsitlusmeetod ei ole kooskõlas üldtunnustatud teaduslike põhimõtetega ja sellise küsitluse tulemus ei ole usaldusväärne. Inimeste soovide ja eelistuste arvestamiseks peavad nii poliitikud kui ka meedia teadma, millised need soovid on. Kuid selline teadmine saab tekkida ainult usaldusväärseid uurimistehnikaid kasutades.
Sõnastage eesti kultuurielu paar teravamat probleemi.
Kultuuri institutsionaalse struktuuri praegune rahastamise süsteem ei ole jätkusuutlik.
Vaja on muuta nii kultuuripoliitiliste otsuste tegemise kui ka kultuuri rahastamise süsteemi.
Nõukogude aja pärand. Kujutlus, et riigi tasku on põhjatu, terve rida lootusetuid hooneid, kohati veel ka üleminekuaja management – ebaefektiivsus, raiskamine, segased skeemid. Samas on peale kasvanud suur seltskond nüüdisaegseid kultuurijuhte – Aivar Mäe, Anneli Unt, Andres Siitan, Jaan-Eik Tulve ja paljud teised (vabandagu kõik need, keda ma ei nimetanud). Mitmed neist ei ole ainult managerid, vaid ka kultuuri tipptegijad. Näiteks Jaan-Eik Tulve. Tema Vox Clamantis on fantastiline.
Eesti kultuuripoliitika (nagu enamik muid poliitikaid ja kogu valitsemissüsteem tervikuna) on liialt tsentraliseeritud. Siingi on tegu nõukogude aja pärandiga.
Kuidas Te keskerakondlasena reastaksite meie välissuhtluses prioriteedid: kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse, koostöö USA-ga, koostöö Venemaaga, suveräänne poliitika? Või on loetelus midagi, mis ei peaks kuuluma prioriteetide hulka?
Kõik need komponendid on olulised. Siin ei ole seda või teist valikut. Minu arusaamas peab Eesti olema usaldusväärne partner kõigile. Me võime saada rikkaks, järgides Hong-Kongi (enne Hiina RV-le üleandmist) või Singapuri eeskuju. Meie edu võti on olla kõigile oluline ja usaldusväärne vahendaja. Me ei saa seda olla kellestki sõltudes. Usun, et hästiarenenud, suveräänne ja usaldusväärne Eesti on kõigi huvides.
Kas kultuur ja poliitika peaks olema Eestis tihedamalt seotud ja kas see aitaks kaasa kultuurielu finantseerimisele?
Ei pea. Loomingu kõige olulisem eeldus on vabadus. Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlikud režiimid varisesid kokku mitte ainult sellepärast, et olid kapitalistlikega võrreldes majanduslikult vähem efektiivsed, vaid ka seepärast, et piirasid mõttevabadust ja loovust.
Tänud, et leidsite aega Postimees Online'i lugejate küsimustele vastata?
Tänan kõiki küsijaid ja loodan, et suutsin kasvõi pisutki teie uudishimu rahuldada. Ja veel – palun suhtuge alati kriitiliselt sellesse, mida te loete ja näete. Ka sellesse intervjuusse. Kui tahate teada tõde, siis lugege korrutustabelit.
|
