Jumala eest, tigedus ei aita
(90)
15.10.2005 00:01
Mart Kadastik
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Lendasin mõned päevad tagasi Oslost Tallinna. Mu kõrval
istus noor sarmikas naine, kes süvenenult luges Postimeest. Olen lennukis alati
jälginud, kuidas inimesed lehti lehitsevad. Armutult. Lugu, mis ei meeldi,
teenib ühe pilgu ja surmaotsuse.
«Kas teile ei tundu, et lehes on liiga palju poliitikat?» ei suutnud ma küsimast loobuda. «Ei. Ka poliitika on vajalik,» ütles noor naine. Hetk hiljem selgus mu eelarvamustega veel vähem kokku sobiv tõsiasi: ta on usklik. Nii noort ja nii usklikku naist ei olnud ma eales nii lähedalt näinud. «On tõesti mõnus elada, kui sinu jaoks on olemas Jumal,» rääkis naine. «Ma suhtlen temaga, ta tuleb mulle iga päevaga lähemale. See on puhas rõõm.” Palusin vabandust, et külastan kirikut vaid kord aastas. Ja teatasin tähtsalt, et leidub kümneid põhjendusi, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. «Minult ei saa teda keegi ära võtta,» sõnas naine tasakaalukalt. «Aga ma mõistan teid. Ka mulle saabus valgus alles kaks aastat tagasi.» Pidin endale tunnistama, et naise meelerahu muutis mu ateistlikud argumendid abituks. Eriti pärast seda, kui ta oli jutustanud ühest juhtumist rahvast täis bussis. «Keegi vanem naine hakkas sõimlema,» meenutas mu vestluskaaslane. «See oli nii inetu, et mul hakkas temast kahju. Kui muserdatud peab küll olema selle inimese elu, kes niiviisi karjub! Väljusin bussist koos ärritunud naisega, ehkki mu peatuseni oli veel aega, kõndisin tükk maad tema kannul ja palvetasin tema eest.» Kuulasin pealpool pilvi seda kristlikku juttu ja mulle meenus, kuidas olin hiljuti kurjustanud mööblitegijaga, kes oli mu kummuti kogemata vale värviga katnud. Või noominud prügivedajat, kes oli jätnud mu konteineri tühjendamata. Mida me näitame oma tigedusega? Eelkõige omaenda nõrkusi ja probleeme. «Kõik on teinud pattu,» jätkas noor naine. «Võib mõista meest, kes on petnud oma abikaasat, sest naine võib-olla ei hoolinud mehest piisavalt. Mõistmist väärivad ka poliitikud. Me ei tea, kui raske on töötada lakkamatute süüdistuste all.» Liiderdajatele ja sulidele ei saa ju üksnes kaasa tunda? «Me ei tea, miks inimesed teevad igasugu tegusid. Kui teaksime kõike, peaksime ise Jumala asemele asuma.» Kas mõistmine ongi alatute ohjeldamise ainus abinõu? «Põrgu on ka,» ütles noor naine. «Aga kõigepealt tulevad valimised.» Olimegi maa peal tagasi, tänu jumalale elusate ja tervetena. Enamgi veel: tundsin end elusamana kui tund aega tagasi lennukisse sisenedes.
|
