Teadmata, kes on essee autor ja kogumiku toimetaja, helistab ajakirjanik inimesele, keda ta arvab teemade ringiga seotud olevat ning kes ongi kirjutanud kogumikku ühe teise essee.

Saanud telefoniintervjuus kinnituse, et maakleri tegelaskuju kujutatakse essees pigem negatiivsena, avaldab ajakirjanik kaebekirja põhiallikana kasutades sensatsioonilise loo, mille pealkiri väidab, et esseekogu autorid soovitavad maakleriteenused keelustada.

Uudis levib erinevatesse meediakanalitesse ning suur osa kriitikuid, võrgukommentaatoritest rääkimata, asub esseekogu arvustama üksnes selle kohta ilmunud leheartiklite põhjal.

Kirjanduskriitika vallas saab niisugune juhtum esineda vaid absurdse väljamõeldisena. Teaduskriitika osas võib analoogiline stsenaarium paraku teoks saada, nagu näitab hiljutine nn Lumivalgekese juhtum.

Suur moonutus

Üks ja sama lause võib erinevates kontekstides kanda erinevaid tähendusi ja täita erinevaid funktsioone. Loogika eristab selgesti eeldusi, näiteid ja järeldusi. Korrektses, terviklikus teaduslikus argumentatsioonis ei ole võimalik neid üksteisega segi ajada.

Moonutatud argumentatsioonis, näiteks pahatahtlikus kaebekirjas, võivad kontekstist välja rebitud näited omandada järelduse jõu või teha võimalikuks hoopis teistsugused järeldused. Esialgset konteksti mittetundvat inimest on kerge sel moel eksiteele viia, mistõttu ka kogenud kalamees võib ise konksu alla neelata.

Lumivalgekese juhtumi puhul on moonutuse ulatus väga suur.

Konteksti jõud

Lumivalgeke kui näide, mida kogumiku «Soorollid õppekirjanduses» artikli autor Siret Trull nimetab tagasihoidlikult «pakutavate stereotüüpide poolest üheks negatiivsemaks looks», moondus Kai Kalamehe artikli pealkirjas jõuliselt üldistavaks järelduseks «Uuring soovitab õpikuist Lumivalgekese välja jätta» (EPL 6.09). Seda vaatamata asjaolule, et siinkirjutaja niisugust väidet Päevalehele antud intervjuus ei kinnitanud.

Tehtud järeldusviga on võrdväärne juhtumiga, kus õpetaja toob nõrgemate õpilaste näiteks Jüri ja Mari ning koolileht kirjutab, et õpetaja soovitab nimetatud õpilased koolist välja heita.

Kui info konkreetse juhtumi kohta on puudulik, asub inimese teadvus täitma lünki nii üldlevinud kui isiklike arusaamade ning konteksti poolt võimaldatavate seoste abil. See mehhanism toimib nii teksti loomisel kui vastuvõtul.

Teaduse kohta leidub eestlaste kollektiivses teadvuses mitmeid «käibetõdesid» - teaduse tegemine on enamasti maksumaksja raha raiskamine, sotsiaal- ja humanitaarteadused pole tõsiseltvõetavad, kõik sotsiaalteadlased on vasakpoolsed, soorollide uurimisega tegelevad ainult naised jne, millele teadusuudiste tõlgendajad pahatihti tuginevad.

Kas raharaiskamine?

Esimese Lumivalgekese-uudise avaldamise ajal ei olnud selle autor Kai Kalamees oma silmaga kogumikku «Soorollid õppekirjanduses» näinud. Seega oli info uurimuses osalenute kohta puudulik ning uudise konstrueerimisel tuli toetuda eeldusele, et niisuguse teemaga tegelevad ainult noored naisteadlased.

Uudisele lisatud pildi allkirjas võimendatuna jättis see «fakt» tükiks ajaks avalikkuse eest varju tõsiasja, et uurimuse juht ja kogumiku toimetaja on tunnustatud pedagoogikaprofessor Jaan Mikk.

Kahetsusväärne on seegi, et uudise kontekstis esines siinkirjutaja sotsioloogiadoktorina, mis võimaldas kommentaatoritel järeldada, justkui antaks Tartu Ülikoolis doktorikraade «Lumivalgekeste uurimise» eest. Järeldus on tõest valgusaasta kaugusel - vastavalt TÜ doktoritöödele esitatavatele nõuetele põhineb ka minu väitekiri rahvusvahelistes teadusajakirjades ilmunud või avaldamiseks vastuvõetud artiklitel. Lumivalgekesest ei ole ma kunagi kirjutatud.

Levinud arusaama kohaselt viiakse Eestis kõik teadusuuringud läbi maksumaksja raha eest ning nendele kuluvad kolossaalsed summad.

Avalikkuseni jõuab vähe infot selle kohta, et üha rohkem teadusraha tuleb tegelikult Euroopa programmidest, rahvusvahelistest koostööprojektidest ja erasektori finantseeritavatest fondidest.

Filantroop George Sorose eraalgatusel ja -kapitalil põhinevat Avatud Eesti Fondi peetakse sageli ekslikult Eesti riigi poolt finantseeritavaks.

Nagu näitab Mare Müürsepa sapine kommentaar Kanal 2 uue menusaate koduleheküljel, on riigi- ja erasektori toetusraha eristamisel raskusi ka sedavõrd haritud inimesel nagu TPÜ lektor, «ärapanijatest» rääkimata.

Maksumaksja rahustamiseks võin öelda, et uurimus «Soorollid õppekirjanduses» viidi läbi Avatud Eesti Fondi tellimisel ja rahastamisel. Alla 100 000-kroonise eelarvega projekti raames tegid kuudepikkust uurimistööd 17 inimest, lisaks tasuti summast kogumiku trükkimisse- ja muud kulud. Kuna kogumiku sihtrühmaks on eelkõige õpikute koostajad, kirjastused ja õpetajad, on enamiku artiklite stiil taotluslikult pigem populaarteaduslik.

Lumivalgekese-sündroom

Teaduse populariseerimisel kasutatakse sageli lennukaid metafoore, mis võimaldavad vähemtuntut või abstraktset tuntuga võrrelda ja seeläbi arusaadavamaks muuta. Kujukad metafoorid püüavad tähelepanu ja hõlbustavad avalikkuses vaidlusi teaduspoliitiliste või sotsiaalsete probleemide üle.

Paraku kätkevad metafoorid endas ohtu, et kirjeldatav aines lihtsustub, mis võimaldab idee vastastel kogu probleemi naeruvääristada. Pealegi kipuvad metafoorid väljuma esialgsest kontekstist ning muutuma hoopis teistsuguste argumentide osaks. Meenutagem kas või seda, mis juhtus neoliberalistlikus diskursuses Esimese ja Teise Eesti metafooriga.

Lumivalgekese juhtumi kontekstis omandasid metafoorse staatuse ka Pipi ja Lumivalgeke. Kogumiku ühes artiklis marginaalsete näidetena esinevad tegelaskujud hakkasid ühtäkki sümboliseerima tervet artiklite kogumikku, erinevaid naisetüüpe ning õpikute uurimist soorollide vaatevinklist.

Lumivalgekese sümboliline jõud oli nii suur, et esimesele Eesti Päevalehes ilmunud uudisele järgneval nädalal kavandas Eesti Ekspressi toimetus iroonilist persoonilugu Lumivalgekesest.

Lugu tegema asunud ajakirjanik ei leidnud Lumivalgekese näidet 280-leheküljelisest soorollide kogumikust üles ning palus siinkirjutajal sellele osutada.

Saanud aru, et EPLi uudise näol on tegemist kontekstist välja rebitud infokillu ülevõimendamisega, käitus EE professionaalselt, loobudes Lumivalgekesest kui persoonist ning avaldades küllaltki objektiivse ülevaate soorollide kogumikust (EE 11.09).

Lumivalgekese kui potentsiaalse metafoori kaheteralisust tajusin ka oma esimeses Eesti Päevalehele antud kommentaaris, milles ütlesin, et antud näite puhul võib olla tegemist väikese ülepingutamisega, mis aitab ehk õpikute probleemile tähelepanu juhtida.

Kindlasti ei tähendanud see seda, nagu oleks uurimuse läbiviijad tulemusi meelega vürtsitanud, saavutamaks iga hinna eest suuremat meediatähelepanu, nagu hiljem on arvatud (PM 11.09).

Pidagem silmas, et Lumivalgekese uudise konstrueeris ajakirjanik lugeja kaebekirja põhjal ligemale aasta pärast kogumiku ilmumist, ilma et uurimuse läbiviijad oleks seda vähimalgi määral soovinud. Lumivalgekese näidet analüüsinud Siret Trull tegi suurima vea selles, et ei lisanud paranoilisema lugeja jaoks selgesõnalist hoiatust, et negatiivsena esitatud näites ei tule näha soovitust vastav tegelaskuju õpikuist välja jätta.

Teadlaste ootused

Viimase aja avalikes diskursustes võib üha enam kohata rohkem või vähem paatoslikke üleskutseid innovaatilisusele ja teaduspõhisusele. Samal ajal esineb iroonilis-üleolevat suhtumist teadusuuringutesse kui mõttetusse raharaiskamisse ning ebamääraseid püüdeid kaitsta tavakodanikke teadlaste kui «võimupositsioonilt» kõnelejate eest. Kõige selle kõrval võib leida üsna vähe aktuaalseid ja huvitavaid käsitlusi Eesti teadlaste töödest.

Meediateadlasena ootaksin Eesti ajakirjanduselt rohkem nii positiivseid teadusuudiseid kui objektiivset teaduskriitikat. Viimane saab põhineda üksnes teaduspublikatsioonide lugemisel või sõltumatul eksperthinnangul.

Oleks kurb, kui Eesti teaduse meediakäsitlustes pääseks domineerima pahasoovlikkust ja ignorantsust ühendav Lumivalgekese-sündroom.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.48