Kui algajad saatejuhid, keda Marite juba kolm aastat põhitööna eetrikõlblikuks koolitab, üritavad tihti kaamera ees mängida kedagi teist, oskab Marite igas olukorras jääda iseendaks. Alati. Ta on hämmastavalt otsekohene ja väärikas naine, kes ei viitsi keerutada.

Kuidas ise oma pedagoogioskusi hindad?

No mis pedagoog... Pesuehtne praktik. Võib-olla on mul selles vallas miskit õnnestunudki, sest viimasel ajal astub nii mõnigi lausa enne salvestust või muud avalikku esinemist mu toast läbi, et maha rahuneda või veel viimsel hetkel mingit nõu saada. «Et tuge saada,» nagu üks kolleeg neil päevil ütles. Naljakas – kui koolis käisin, mängisin tihtipeale kodus õpetajat, kritseldasin kriidiga midagi ahjuseinale vastavalt «õppeainele» ja matkisin millegipärast neid õpetajaid, keda ei armastanud.

On mõnus omaette kabinetis istuda?

Armas aeg, kas see on siis mingi mõnu?! Tegelikult olen ju suure osa oma endises AK-elus harjunud töötama suures uudistetoas, kus käis pidev sugugi mitte kõige vaiksem melu ja üsna veider oli, kui tuppa vaikus tekkis. Aga omaette tuba on mul puhtpraktilistel kaalutlustel – minu töös on palju neljasilmajuttu, on vaja vaadata videosalvestusi ja saateid, ka filme, millele peale lugeda jms.

Nüüd koputatakse aupaklikult uksele, kui sinu juurde tullakse?

Mu uksele ei ole sugugi vaja koputada, sest tihtipeale on see isegi natuke praokil. Kui aga parasjagu kellegagi nelja silma all tööd teen, siis, jah, on uks kinni ja koputamine ei tee paha. Ja ega juhendatav ei taha kah, et teised tema kohta käivat analüüsi kuuleksid.

Millised on saatejuhtide põhilised vead?

Alguses juhtuvad mõningad vead sarnased olema eriti neil, kel pole mingit kaamerakogemust. Tihtipeale tahavad nad olla kellegi moodi või siis on loonud mingi ettekujutuse oma esinemisest. Piisab aga, kui nad näevad oma ettekujutatud esinemist videost, et hakata aduma: elu kaamerate ees käib ikka täiesti teistmoodi.

Lisaks ebakindlus?

Muidugi ka ebakindlus. Algul on neil tegelikult mure iseenda pärast ja mõte, et näe, tuttavad vaatavad ja stuudiorahvas vaatab ja keegi veel vaatab. Nad ju alguses ei adu päris tõsiselt sedagi, et väljaöeldud sõnadel on tohutu jõud ja et oma sõnade eest peab vastutama. Tegelikult on ka proffidel tihtipeale närv sees, kuid vahe on selles, et nad teavad, mida karta.

Erakordselt isepäine

Oled ere isiksus ja intervjuudes alati rõhutanud, et käskimisele sa ei allu.

Isepäine ma, jah, olen. Sõnn ikkagi! Aga mis tähendab, et käskimisele ei allu? Lihtsalt ma ei salli käskivat kõneviisi! Ei kellegi suust. Kõiki asju saab briljantselt ajada, ilma et peaks käskima. Kui mulle öeldakse, et sa PEAD , siis – EI PEA! Ma VÕIN seda teha. Mul tekib lausa trots ning noorema ja ägedamana ma lihtsalt eirasin käske, kuigi mulle ei valmistanud mingit raskust see korraldus täita.

See lõi välja juba lapsena?

No kes seda enam mäletab, millal ma ema mingile korraldusele vastu hakkasin. Teismelisena on ju ikka nii, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja ja teha ikka omamoodi ehk siis risti vastupidi. Olgu sellel siis pärast mis tahes tagajärjed.

Ilmselt olid koolis aktiivne sõnakunstnik?

Kui sa mõtled seda, et koolis oli vaja n-ö vabatahtlikult-sunniviisiliselt osaleda näiteringis, laulda kooris, mängida kooliorkestris – muuseas, minu rida olid eriti löökpillid –, lisaks luuletusi lugeda ja käsitööringis käia, siis tõepoolest sai küll ja küll esinetud. Aktiivsust küll! Sekka ka sõnakunst ja tantsimine. Kuid nagu sa arvata võid, minusugusel vanemate tahe ja mu enda tahe alati kokku ei klappinud. Ja oli vaja kõiki nippe appi võttes tekitada olukordi, et peale jääks ikka minu oma.

Näiteks üks seik – mu ujumistreener ei olnud kärkimisega kitsi ja me üldiselt ei armastanud teda. Seepärast viilisin sellest trennist igal võimalikul juhul. Et vanemad teada ei saaks, leotasin kodus kraani all oma ujumistrikood ja riputasin siis hästi nähtavale kohale kuivama, et oleks justkui trennis käidud. Aga see nähtav koht kuivatamiseks oli ükskord kiiruga üsna ebaloogilises kohas. Ja saladus tuli välja. Võid arvata, mis järgnes.

Hiljem mind enam ei sunnitud ja sain ise otsustada vaba aja tegemisi. Selgus, et otsustasin pea samade harrastuste kasuks, mida eelistasid ka mu vanemad. Vabatahtlikult.

«Mhmh» ja «Ah soo!»

Kirjelda õhtuid raadio juures, mil unistasid diktoriks saada.

Unistust just konkreetselt diktoriks saada ei osanud ma tol ajal küll sõnastada, sest olin liiga väike. Enne kooliminekut elasime Narva maanteel selles majas, kus praegu on Narva kohvik. Hilisõhtuti, kui mina juba magasin, armastasid vanemad üle tee Foorumi kinno minna. Et ma juhuslikult ärgates nutma ei puhkeks, siis jäeti kõrgele kapi otsa seltsiks raadio mängima. Ma olin sellega harjunud.

Mulle hirmsasti imponeeris ja kohati ka hirmutas see kapi otsas olev kast, milles minu ettekujutuses olid pisitillukesed inimesed sees ja nad rääkisid ja mängisid pilli. Mina neid ei näinud, aga nemad mind nägid. Kui jube see mulle ka ei tundunud, tahtsin ikkagi sinna kasti saada ja samamoodi rääkida ja mängida ja olla niimoodi salajas.

Milles seisnes konkurss, tänu millele raadiosse said?

Tegelikult oli see toimetajate konkurss. Olin 17 ja oma arust enneolematult julge. Konkurss oli kolmevooruline, inimesi umbes sada. Minule anti ülesanne intervjueerida meest, kes nimetas end «Päevakaja» peatoimetajaks. Mõtlemisaega ei antud ja alustama pidin kohe. Arvasin, et olin erilise vaimukuse piiril, kui küsisin, kuidas «Päevakajasse» tööle saada. Mul vedas – peatoimetajaks nimetatu rääkis ja rääkis ja rääkis, kuni tal kästi lõpetada. Ma siis tänasin hirmus pikalt ja kaua. Aga mind ei katkestatud. Nüüd arvan, et mu testimine käiski selle lohiseva tänamise ajal. Lõpuks jäingi sõelale ainult mina.

Ja milliseid vigu nad avastasid?

Mul hakkas hääl nasaalseks muutuma. Vatti sain ka tekstianalüüsis ja lauseloogikas ja kõikvõimalikes teisteski nüanssides. Õigekeelsuses oldi eriti karmid.

Diktsiooniga probleeme polnud?

Ei mäleta, et oleks olnud.

Aga su isa oli ju valgevenelane?

Mis siis?! Sa mõtled, et hääldus pidi kannatama? Et ei oska korralikult eesti ega vene keelt? Ma rääkisin siis mõlemas keeles aktsendivabalt. Probleeme polnud. Lugesin mõlemas keeles ilukirjandust ja kodus rääkisime paralleelselt kahes keeles. Mina muidugi ikka isepäiselt, et kui üks räägib vene keeles, siis mina pidin ilmtingimata eesti keeles vastama, ja kui üks räägib eesti keeles, siis kus sa sellega, et ma samamoodi vastan – ikka risti vastupidi. Nüüd on mu vene keel ikka lausa käest ära.

Mhmh.

Muuseas, mõmiseda intervjuude ajal «mhmh» teles ja raadios ei tohi... «Mhmh, mhmh,» lisaks kiljatus «Ah soo!», ja siis veel noogutad peaga takka, suures plaanis... Pea käib üles-alla nagu vedru otsas!

Kuidas siis õige on?

Lihtsalt vaatad otsa.

Tuimalt?

Mis tähendab tuimalt? Sa ju ometi kuulad oma vestluspartnerit. Ega siis pendeldav pea ainus märguanne ole, et jutt on arusaadav.

Naeratada võib?

Mine põrgusse!

Niivõrd – kuivõrd. Oleneb saate olemusest.

(Paus.)

Ära nüüd suud sellepärast kinni pane!

Sai letialust kraami

Sinu kohta on öeldud, et oled olnud aastaid Eesti naiste moejoone kujundaja?

Seda ma küll ei usu. See, et ajakiri Stiil mind ükskord stiilsemaks naiseks nimetas, oli mulle ehmatus. Ent praegu on tegelikult üsna meeldiv mõelda, et mu elus on olnud ka selline seik.

Kust sa oma eetririided hankisid?

Kõik diktorid nägid kurja vaeva, et igapäevatööks eetrirõivaid komplekteerida. Küll õmblesid telemaja õmblejad (nemad olid telelevastuste jaoks olemas), moemaja aitas, vahetevahel oli ka häid aegu, mil Eesti nimekad moekunstnikud olid meiega ametis. Loomulikult ostsime ise ja mina näiteks ka õmblesin. Aga ükskõik mismoodi rõivas selga tuli, eelkõige pidi see sobima ekraanile ja alles siis eraellu, sest kaadris imekenana näiv riietusese võib mõjuda tavaelus ilmetu ja igavana. Minu viimastel eetriaastatel aga anti üks kindel summa ja selle summa ulatuses püüdsin oma eetrigarderoobi täiendada.

Telemajas õmmeldud kostüümid said endale?

Nad ju olidki minu käes, sest telespetsiifikast lähtuvalt määrdusid mõningad kohad grimmist ja meigist üsna kiiresti ja kes see

telemajas siis pidi neid kasima. Ise kandsin ja ise hoolitsesin. Mahakandmise ajal muidugi jäid nad mulle niikuinii, kuid paljusid enam ei tahtnudki. Nii mõnedki omaõmmeldud rõivad leidsid kasutust telelavastustes. Alles hiljaaegu nägin ühes korduslavastuses omavalmistatud kleiti kangast, mille kunagi Saksamaalt olin toonud.

Milliseid hüvesid said veel diktorina kasutada?

Veel? Kas iseendale eetrirõivaste õmblemine oli siis hüve? Küsid, et kas tuntus aitas kaasa millegi muretsemisele. Jah, ei saa salata. Üldlevinud arvamuse kohaselt on tuntusel vaid suured plussid. Pean kurvastusega nentima, et täpselt sama palju on ka miinuseid.

Sulle pakuti poodides letialust kraami?

Tihtipeale.

Ilmselt oli müüjate eesmärgiks uhkeldada sinu kui tuttavaga oma sõbrannade ees?

Võis juhtuda, et oli ka nii. Aga võib-olla hoopiski nii, et müüja rääkis oma tuttavatele, et näe, see hull käis täna jälle meie poes ja ma sain talle järjekordselt midagi kaela määrida.

Aeg käiku vahetada

Mis sulle viimasel ajal enim rahuldust pakub?

Et terve oma elu olen teinud just seda tööd, mida olen ihanud. Paariaastasena soovitu viis mind kaheksaks aastaks raadiosse, sealt edasi tuli kutse ETVsse, ja otse loomulikult on mul hea meel, et mu tööd on hinnatud ja on peetud vajalikuks mu oskusi teistelegi edasi anda. Ma tunnen rõõmu, et mul on kindel ja püsiv sõpruskond ja erakordselt palju heasoovlikke tuttavaid. Üllatusega vaatan, et mu emal jätkub energiat ja tahtmist töölgi käia! Aga suurim rõõm viimasel ajal on see, et mu abikaasal on pärast südamelõikust palju parem tervis, kui see mõni aeg tagasi oli. Ja seda naudime nüüd täiel rinnal.

Mis siis õieti juhtus?

Juhtus see, et minu Tallinnast äraoleku ajal aitasid täiesti võõrad inimesed mu mehe, kes kokku vajus, arstide hoole alla. Meie eriline tänu kuulub ka hädaabikeskuse abivalmis dispetšerile, kes minu teisest linnast helistamise peale organiseeris telefoniühenduse, et ma saaksin isiklikult tänada seda inimest, tänu kellele sai võimalikuks kiire abi. Tean, et seal oli teisigi abistajaid, kuid ma ei tea, kes need olid. Juhul, kui te juhtute praegu neid ridu lugema, siis – tänusõnad veel kord! Aitäh, et julgesite eelmise aasta suvelõpus Meriväljal bussipeatuse lähedal aidata!

Seejärel möödusid pikad päevad haiglas?

No päris nii see ei olnud. Haiglas on ikkagi raviarst ja õed need A ja O, minu kohalolekust oli vaid moraalne abi. Kuigi olime kindlad, et kõik läheb hästi ja lõikus õnnestub, oli ikkagi väga raske oma mõtetes valmis olla selleks, et saatus võib tahta hoopis teisiti. Ja kõige raskem oli enne südamelõikust meil mõlemal omavahel ka otsekoheselt sellest rääkida, et kuidas ma peaksin edasi talitama, kui... Raske jutuajamine.

Pani see juhtum sind kuidagi teisiti ellu suhtuma?

Just. Ellusuhtumine pole ehk päris õige sõna. Elusse suhtumine oleks vist õigem öelda. Hakkad mõtlema kuidagi tagurpidi ja vastassuunas. Ma tabasin, et mõned senini nii tähtsad asjad ei olnud enam mõtlemistki väärt. Siin ilmas ei ole kõik nii, nagu me esimese hooga näeme ja siis räägime ja laseme siis prauhti! oma emotsioonidel välja voolata. Vale puha!

Aga ma pole ju esimene, kellel sedalaadi mõtted peast läbi käivad.

Mida sa silmas pead?

Et senine vähemtähtis võib muutuda tähtsaks ja vastupidi.

See puudutab näiteks su koduaeda?

Jah, sealgi prioriteedid muutusid. Lisaks sellele, et tegime ümberkorraldusi oma mõtetes ja olude sunnil ka praktilises elus, osutus vajalikuks sealgi üht-teist muuta. Imelik küll, isegi aias vahetasid tähtsad ja vähemtähtsad mõisted oma kohad.

Tegelikult pärast mu ämma surma möödunud aasta kevadel – ta oli väga hea ämm – tundsin, et midagi on teisiti. Aias nimelt. Mõned tema lemmiklilled, keda – just keda! – ta raudselt iga päev vaatamas käis ja kellega rääkis, ei õitsenud enam. Aga nad olid pikki aastaid ju õitsenud! Veel sel kevadel süüdistasin ennast, et ehk olin hooletu nende suhtes, kuid tegelikult olen nüüd veendunud, et nii nagu inimene jõuab varem või hiljem mingile olulisele arusaamisele, nii on ehk ka looduses, ja nii toimisid ka ämma lemmikud mu aias. Igatahes näen ja vaatan oma aeda nüüd hoopis teisiti.

Kuidas endaks jääda

Kuivõrd toetavad sind raskel ajal sõbrad?

Ilma nendeta ei ole minu elu üldse mõeldav. Mõnega saame kokku tihemini, mõnega harvemini, kuid see on ring inimesi, kelle juurde võib minna igal ajal ja kelle rinna najal võib julgelt end tühjaks nutta. Nad ei reeda sind kunagi.

Sa küsid kindlasti näidet. Oli kord üks skandaal Marite Kallasmaga, kui esinesin tahtmatult ühe ravimi reklaamis. Ma ei teadnud sellest enne, kui hommikul helistas koju mu boss ja päris minult aru. Siis selgus, et minu suhu oli pandud minu intervjuus kasutatud lausete baasil selline «oivaline» reklaam, et hakka või uskuma. Tunni-poolteise pärast helistasid sõbrannad ja ütlesid vastuvaidlemist mittesallival toonil, et tulgu ma kohe kokkulepitud kohta. Läksime baari, sealsetel töötajatel just see leht käes ning minu pilt troonib koos pealkirjaga esilehel. Vaatasid lehte, siis mind, et ahhaa, näe, selle päeva põlualune, keda iga nurga peal suurtel reklaampindadel näeb, on kohal...

Pean ütlema, et need kallid sõbrannad korraldasid minu vastiku enesetunde leevendamiseks nii vahva olemise, et lustisid pilkudega ka sealse baari töötajad. Aga seda pean ma küll ütlema, et need ülisuured tohutut reklaamipinda täitvad fotod, mis ilutsesid valgustatuna üle terve linna, olid üsna õnnestunult valitud. Kahju, et mul seda pilti pole.

Sinu üheks juhtmõtteks on alati olnud, et elama peab spontaanselt?

Muidugi kehtib see minu puhul! Kuidas siis veel! Minu puhul ei tule kõne allagi, et mul oleks mingi rutiinne plaan. Hetk ise ütleb mulle, millal midagi teen.

Juhid ise autot?

Ei juhi.

Millega siis tööl käid?

(Ülimalt üllatunult.) Bussiga! Olen kogu aeg bussiga tööl käinud.

Sõites keerad näo kindlasti kramplikult akna poole?

(Hämmastunult.) Kust sul selline arvamus on tekkinud?! Kas sina teeksid nii?

Võib-olla küll, kui oleksin sama tuntud kui sina.

Vaat siis tule minu juurde tundi, ma õpetan, kuidas mitte välja teha ja kuidas jääda igas olukorras iseendaks.

Õpeta kohe!

Ei õpeta. See on neljasilmajutt.

Mina olen ka bussis mina ise, ma ei mängi. Mina olengi mina. Meeldib see või ei meeldi. IaI