Siouxsie
Mantaray (W14) Võimas kammbäkk Gooti esileediks nimetatud Siouxsie Sioux’ juhitud Londoni punkringkonnist kerkinud Siouxsie And The Banshees tegutses 1976–1996 ja andis selle aja sees välja kümme albumit, millest kaheksa on briljantsed, vaid 1979. aasta «Join Hands» ja bändi luigelauluks jäänud «Rapture» on suva jauramine. Siouxsie & ko tegid eriliseks sellised polaarsused: sügavad meloodiad/ kerge andmine, keerukad kompositsioonid/lihtsad arranžeeringud, dramaatiline meeleolu/ mõnus pohhuism. Selline suuruse ja lihtinimlikkuse koosmõju teeb Sioxsiest diiva ka täna, 50-aastasena, oma esimesel sooloalbumil, neli aastat pärast viimast salvestist grupiga The Creatures, kus olid ka Budgie ja Steve Severin Bansheesest. Seekord on Sioxsie muusikud ja produtsendid Steve Evans (Robert Plant) ja Charlie Jones (Goldfrapp). Nii vananetakse väärikalt, jäädes moodsaks.Valner Valme
**** Sammy Hagar & The Wabos
Livin’ It Up! (Cabo Wabo)
Kutt, kellele Elvis kärbsed pähe ajas Kui Sammy oli alles väikene mees, üks tirin temal tirises rinna sees. Kui Sammy aga sirgus suuremaks, keerati tirin äkitsi vaiksemaks – Elvis Pelvis Presley isiklikult pidas tarviliseks väikest Hagarit tõsiselt manitseda, et too mitte oma isa jälgedes käima ei hakkaks! Hagar seenior käis nimelt poksiringis. Raha eest teisi peksmas ja ise kolki saamas. Sammy-poiss oli unistanud sama ägedast elust, aga onkel Pelvise mahitusel mõtles ümber. Otsustas (sama tervistkahjustava, aga mitte vähem huvitava) rokkari kutse kasuks. Teadagi, mis edasi tuli. Ansambel Montrose, siis soolokarjäär, vahepeal veel suts Van Halenit, siis uuesti üksi-üritamine. Ikka kitarri ja mikrofoniga. «Livin’ It Up!» on selle mehe – majanduslikult kindlustatud, vananeva, valge, värvitud juustega, möirahäälse – lõtv ajaviitemuusikaplaat. Pubirokk ja hard rock, bugi ja leige raadiopopp. Tiit Kusnets
**
Lifehouse
Who We Are (Geffern Records) Raadiosõbralik kommertsjura Tunnistan, et paljud asjad tänapäeva noorte elus jäävad mulle arusaamatuks. Ei mõista ma poisse ja tüdrukuid, kes õpivad ärijuhtimist, selle asemel et teha midagi huvitavamat. Ei mõista, miks lähevad lapsed superstaarisaatesse, et leida produtsent, kes hakkab neist produkti kujundama. Kui ei teaks, et asjad pole päris nii, nagu paistab, võiks arvata, et keskaegne ettekujutus noortest kui väikestest täiskasvanutest ongi tõeks saanud. Tüüpiline näide: Lifehouse. Ameerika popgrupp, kes näeb kurja vaeva, et teha peavoolu poprokki. Andetud, aga usinad tüübid, kellega võrreldes isegi Bryan Adams ei tundu nii hirmus. Sihukesed jõuavad kaugele, võib-olla koguni Raadio Uuno hommikuprogrammi. Mart Juur
** Rilo Kiley
Under The Blacklight (Warner) Pärast-lahkuminekut-pop USA lääneranniku bänd Rilo Kiley teeb imeilusat kantrimaiguga indipoppi. Sellele helgusele tulnuks pärast esimest albumit peaaegu lõpp. Grupi tuumikpaar, solist Jenny Lewis ja kitarrist Blake Sennett läksid lahku. Aga et nende sõprus oli kestnud kauem kui armastus, nad mõlemad olid lapstähtedest näitlejad, suutsid nad sõpradena jätkata ja teha selle täiskasvanuma ja küpsema albumi kui kunagi varem. Mõnes mõttes on see hea, «Breakin’ Up» on ootamatult äge soul-disko, üldiselt aga on juures nukrust ja tarkust: sõnad on vanemakssaamisest, südamemurdmisest jne, lood on tõsiselt läbi komponeeritud, teisest küljest jääb puudu kas või eelmise albumi «More Adventurous» (2004) naivistlikust armsusest. Valner Valme
*** Kago
Kago (Seksound) Magamistoatrubaduur Viljandist Neid häälestamata pillidega täristavaid trubaduure, kes köögis diktofoniga omatehtut lindistavad, on viimaste aastate jooksul ilmunud nagu seeni pärast vihma. Plusspoolele saab neist kanda aga väheseid. Kago ehk Lauri Sommer on üks nendest, kelle ebakõlane ja ülekasvanud muusika mulle meeldib. Tema seniilmunud albumeid («Piimash» ja «Köngerjönks») on nüüd võimalik ühe käega katsuda, sest lood on leidnud tee ühiste kaante vahele. Kohati kimbatusse ajav, kuid rahulikul ja püsival kursil kulgev muusika peegeldab eelkõige tumedaid emotsioone, mida tunnevad eksinud inimesed, kelle elus valitseb vastuolu. Kohati tundub, et Kago vaatab sust läbi, kuskile kaugemale ja tema sõnum sind ei puuduta, kuid juba järgmisel hetkel võib ta just sulle silma vaadata. Jürgen Tamme
**** Queensryche
Mindcrime At The Moore (Rhino) Progressiivne rokkooper kahes osas Ei leia end just sageli Queensryche’ile mõtlemas, pealegi sai tollal, kui «Operation: Mindcrime» välja tuli, hoopis teistsugust muusikat kuulatud. Aga need paar sentimeetrit, mis bändi olulistele albumitele plaadiriiulis kuuluvad, on Queensryche igatahes auga välja teeninud ja mullune «Mindcrime II» haakis progemetal’i uue tõusulainega päris hästi. Ameerika-tuuri ajal Seattle`is salvestatud kontsertplaat pakub suurejoonelist etendust, koos rohkearvuliste lauljate, näitlejate ning külalisesineja Ronnie James Dioga kannavad veteranid ette oma peateose mõlemad peatükid. Erinevus albumiversioonist pole nimetamisväärne, kitarri- ja trummisoolod on muidugi pikemad ning tehnilisemad ja Geoff Tate`i vokaal kõlab laivis veel kehvemini kui tavaliselt, mistõttu tuleks elamuse saamiseks eelistada ainulaadset audiovisuaalset kogemust, mida pakub üks kaugel Jaapanimaal leiutatud iseäralik infokandja, mil nimeks DVD on. Mart Juur
*** |
