Eesti nimekate ja kuulsate parim jäljendaja naudib seda, mida enamik teisi vihkab – rutiini. Huvitav, mis üllatusi tal veel varuks on?

Ennast Eesti esiparodistiks mänginud-rääkinud Henrik Normann (35) startis selle nädala algul omanimelise «Normanni show’ga». Kevadeks peab ekraanile jõudma ühtekokku 30 saadet.

«Bennyhillilik dramaturgia niimoodi statistidega sketši mängida kehtib igal pool,» kinnitab ta. «Ei ole mõtet selle vastu seista ja öelda, et olen geniaalsem, avastan midagi muud. Tarkadelt tuleb õppida, et oma kangelaste ja väljaütlemistega paremini ja värvikamalt hakkama saada. Üksinda enda vastu mängida võtab palju aega. Ei ole tarkus raisata aega ja energiat selle peale.»

Lõppeva nädala algul leidis Normann oma tihedas graafikus tunnikese, et vastata teiselt töölt kolmandale tormamise vahel Arteri küsimustele, sest jutte tema elu ja tervise kärisemise kohta, mis seal salata, on liigelnud vastukäivaid ja igasuguseid.

Ja loomulikult saab järgnevast teada, mis on need teine ja kolmas töö.

Ühes sketšis parodeerite Juhan Paadamit, kes euroebaedu järel kolm korda pahvatab, et läbikukkumise põhjusi tuleb küsida minult – et Pullerits teab. Mulle meeldis. On mõni parodeeritu protestinud ka, et talle ei meeldi see, mis temaga teete?

Olen ühe sõnumi saanud. Joel Steinfeldti käest. Kui tegime reklaamitreilereid möödunud aasta materjalidest, siis ta võttis julguse kokku ja saatis mulle sõnumi, et kui ma ei taha oma okses lämbuda, siis, palun, lõpeta minu mõnitamine.

Kuidas teised teie stamptegelased, nagu Jaak Joala, Andrus Ansip ja Raivo Palmaru, on reageerinud?

Siit-sealt olen kuulnud, et on positiivselt vastu võetud. Ega mõttetuid inimesi saagi parodeerida ja järele teha, neis ei ole mingit iva. Meil on palju tuntud inimesi, aga nad ei ole parodeerimist väärt. Nendes ei ole isikupära, mida välja tuua.

Möödunud hooajal mängisin «Täiesti salajases» üle 160 rolli. Praegu on tõtt-öelda kujunenud olukord, kus nimekiri on otsas. Ega neid tüüpe eriti juurde tule, keda järele teha. Neid tuleb nii palju, kui palju rahva poolt armastust jagatakse.

On ka mõni selline tegelane, kellele hammas pole peale hakanud?

Tükk aega oli tegu [Toomas Hendrik] Ilvese rolliga, sest ta oli vähe esinenud. Me kõik teame tema kikilipsu ja et võib-olla mõnel puhul on ta häälduses aktsenti. Aga see ei ole niisama lihtne. Mäletan, et kui Ilvest tegema hakkasin, siis kruvisin Urmas Oti intervjuud temaga nädalate kaupa. Sealt sain lõpuks nahka. Aga kohe ei tulnud ta mängides välja. Kolme-nelja korral järel äkki tabasin ära selle, mis on temas see, mis pakub äratundmisrõõmu. See ongi kõige tähtsam – äratundmisrõõm. Tihti tulevad inimesed ütlema, et kummaline, nad pole mingit nüanssi inimeses näinudki, aga kui mina seda rõhutasin, tundsid nad ära, et tegu on just tolle inimesega. See tõestas veel kord, et inimeses tuleb üks või kaks asja üles leida. Ei saa niisama ümber kehastuda. Võid ju osta Ronald Reagani kummimaski ja öelda, et oled Reagan. Aga selles ei ole võlu. Võlu on pigem selles, et mingi nüanss ära tabada.

Kust te parodeerimisoskus tuleb?

Ei tea. See on nagu mingi projekt. Arvan, et neid näitlejaid on küll, kes võiksid seda teha, kui nad selle endale ülesandeks võtaksid.

Mäletan, et tegime Madis Millinguga Mart Laari, kui ta oli Edgar Savisaare pilti lasknud. Mängisime raadios dialoogi, nagu oleksime Laarile helistanud. Võib-olla sealt hakkas kruvima julgus proovida ka kedagi teist ja kolmandat järele teha.

Olete õppinud pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist, aga lavakunstikateedris koolitust saanud pole. Miks te Panso-kooli ei pürginud?

Meil oli pedas tore kursus, paljud tulid sinna mõttega, et minna edasi lavakasse proovima. Kursuse juhendajaks oli Rudolf Allabert, Aksel Küngas ja paljud teised õppejõud võtsid meid võimsalt rangide vahele.

Lõpuks matsid kõik lavaka-mõtte maha. Saime selgeks, et me õpetajad ei õpetanud kehvemini kui mujal.

Alanud sügisel juhite lisaks «Normanni show’le» ka Raadio Uuno hommikuprogrammi «Totaalne ärkamine». Milleks koormust juurde rabada?

Olen varem ka raadios töötanud, alates juba Top-raadiost. Paljud asjad, mis olen teinud oma telesaadetes, olen raadios läbi proovinud. Raadio on hea kasvulava.

Tõusen kell 5.45, tulen seitsmeks stuudiosse. Õhtul vaatan teles uudised ära ja lähen tuttu.

Mis rauad veel parajasti tules on?

Vana Baskini teatris lavastab Mark Rozovski Moskvast Fjodor Dostojevski jutustuse järgi «Krokodilli». Mul on seal sakslase roll – olen see, kellele krokodill kuulub.

Miks nii mitmel rindel rügate?

Suvel ei teinud ma suurt midagi peale «Kolme lillekese juubeli» tuuri, mõned nibinad-nabinad veel ja oligi kõik. Käisin puhkamas. Kogusin jõudu.

Ütlen nii: hea elu tüütab rohkem ja kiiremini ära kui s***. Ja tegevusetus on ajudele koormavam kui palju teha.

Ja tüütus heast elust sunnibki ühest hooajast teise muudkui ringiratast laskma?

Rahulolematus võib-olla. No ikka ei ole veel nii hea, võiks ikka parem olla. Või tuleb uus mõte?... Soov rakendada? Rakendusiha. Ma ei ole sellist väljendit kuulnudki Rakendusiha! Ma tahan ära rakendada selle, mis mul on, ma ei taha ringi käia, et mul on tore mõte, ma räägin sellest suure suuga, et kui saaks, siis teeks. Palun väga, mulle anti võimalus – ole mees, tee siis, ära karda! Mõned pelgavad ja ei tee, sest kardavad ebaõnnestumisi. Ja neil jääb elu elamata: asjad tegemata, kogemused ja aplaus saamata, honorarid saamata, mõnus puhkus sellest väsimusest saamata. Sellepärast, et nad ei julge; et kui nad teeks, siis tahaks, et see oleks viimase peal. Aga seda ei ole võimalik. Ma ei usu sellesse.

See eeldab teatud enesekriitikat, kui tahate pidevalt paremaks saada, kas on nii?

Muidugi.

Sel hetkel, kui sul läheb meelest ära see, mida sa kingid teistele, ja jääb meelde ainult see, mida sulle kingiti – vaat siis olen rahul. Nii kaua, kuni olen sunnitud mõtlema, mida kinkisin, siis veel ei ole okei.

Olete pidanud suure töötamise eest ka lõivu maksma, nagu krussis närvid ja unetud ööd. On need hädad nüüdseks möödanik?

Ahh, see on nii kauge jutt. See ei ole üldse tähelepanuväärne. See pressiti kontekstist natuke valesti välja, võib-olla otsiti pealkirja. Olin üleväsinud, nii et ööd ja päevad läksid sassi, und enam ei saanud – seda kogeb iga inimene –, aga unerohi aitas kõik ruttu stabiilseks viia. Arvati, et issand, mul on mingid probleemid.

Oleksin võinud köhast rääkida. Mul on nohu ja köhaga olnud suuremaid probleeme, aga sellest on igav rääkida.

Olete elus tagasi ka tõmmanud, et mitte nii palju enam pingutada nagu varem?

Otseselt mitte. Olen ühe asja selgeks teinud: ma armastan rutiini. Ja need inimesed, kes ütlevad, et nad vihkavad rutiini, mõelgu selle peale, mida nad räägivad. Mina armastan rutiini. Ma olen rutiini fänn.

Sest siis on elu kindel ja pole ootamatusi, kas seepärast?

Just! Töös ei ole ootamatusi vaja. Mulle meeldib, kui puhkus on täis üllatusi, kui sõpradega veedetud aeg on täis üllatusi, meeletusi, vimkasid, ükskõik mida. Aga ma ei taha, et seda on töös. Tahan, et töö kulgeks suuremate üllatusteta.

Mulle rutiin meeldib. Selle, et rutiini pole, olen elimineerinud. Eriti sellest sügisest: igasugune muu joga, mis rikub ära mu rutiinse töö, mis rikub ära mu vaba aja, jääb ära. Mul on raadio, mul on televisioon, teater – kogu lugu.

Kust te eluks fanni ja energiat hangite?

Istun ATV selga ja lähen lapsepõlvesõbra Herki Kaljusmaaga – ta on onkoloog – metsa sõitma. Loomulikult on mul veel sõpru ja tuttavaid, kellega toredat ette võtta.

Inimesed unistavad eri asjadest. Mõni unistab majast. Kui ta on nõus panema terve elu selle peale, siis saan sellest aru. Aga kui ta paneb nii, et see maja võtab temalt elu, siis küsin, kas sa midagi muud ka peale maja või merevaatega korteri tahaksid. Kas sa millestki muust ka unistad?

Mina unistan, et saaks ATVga muda sisse rappa. Ja meeldib, kui sajab veel paduvihma, nii et trussikud on märjad. Siis lähen pärast sauna, pesen end puhtaks, panen valge ülikonna selga ja lähen oma rutiini. See on väärtus omaette.

Sõbrad on samuti suur väärtus – kellega rääkida ka halbadest asjadest, mitte üksteist kiita.

Kas meeletu elutempo sõpru vähemaks ei võta?

Mulle meeldib see, et kui helistad sõbrale, siis ta ei ütle, et mul on kiire, räägime pärast, vaid ta ütleb, et sinu jaoks on mul alati aega, räägi. Tihti on see sõnakõlks, et mul ei ole aega, räägime pärast – ja siis loetakse Õhtulehte edasi.

See on küll vana teema, aga pean küsima, sest paljud tahavad teada, kas Maie ja Valdur...

ei ole surnud. Varem või hiljem tulevad nad tagasi.

Varem väitsite, et Maiet-Valdurit tehes polnud teil Madis Millinguga enam kusagile edasi minna. Kas nüüd on tekkinud mõtteid, kuidas nende liini edasi arendada?

Arvan, et see on nagu biitlitega: iga päev ikka ei jaksa «Yesterdayd» kuulata. Kui mõni asi tuli välja ja inimestele väga meeldis, siis nüüd aitab. Paneme plaadi riiulisse ja kui läheb natuke aega mööda, tahaks jälle seda lugu kuulata. Peab natuke puhkama, et sellest jälle värskust tunda.

Kui matemaatiliselt arvutada, siis oleme ju tööl rohkem kui abikaasaga kodus, ja ometi ütleme uhkelt, et küll meie kooselu sujub hästi. Ma võiks öelda, et kolleegidega kooselu sujub päris hästi ja natuke sinna sekka ka abielu.

Kuivõrd hakkas populaarsus, mis Maie ja Valduriga tuli, lõpuks väsitama?

Läilaks läks, endale ja lõpuks ka teistele. Liiga palju, liiga palju Peab olema salat, praad ja magustoit, mitte magustoit, magustoit ja veel kord magustoit.

Oli Maie ja Valduri saaga teie loometee tipp?

See oli hästi loogilise kujunemisega lugu, mistõttu mulle väga meeldis.

Et see päädis mängufilmiga, siis jah [oli tipp]. Kui võtame Eesti konteksti ja meie võimalused, siis igal juhul.

On teil mõni asi ebaõnnestunud ka?

Oi, neid on palju. Nendest kirjutame raamatu.

Suure Vankri kultuuripreemia oli vist üks, mis ei saanud tiibu külge ega jalgu alla?

Ei saanud jah.

Ainuke pluss oli see, et tänu sellele muutusid asjad glamuursemaks, ka asisemaks. See andis auhindamisele väikse tõuke, tuletas meelde, et aitäh-ütlemine, mis on nii lihtne, läheb sageli meelest.

Sellist [auhindade] mudelit ei kanna Eesti välja, nagu me ei kanna välja moemaailma tippkauplusi.

Võime neid terve tänava teha, aga arvan, et nad lähevad kolinal kinni. Aga ma vähemalt proovisin.

Kuhu te selle varandusega lähete, mille olete suutnud karjääri jooksul kokku ajada?

Varandusega?! Mul ei ole varandust palju. Mul on üks väike krundikene ja seal on väike majakene. Kulutan kogu aeg raha ära. Mul on põhimõte, et mida rohkem sa kulutad, seda rohkem uuele rahale ruumi teed. Seda ei ole mõtet koguda.

Ei ole vaja nii hull olla, et täna teeme kõik sirgeks, aga ei ole mõtet ka mõelda, et seda [raha] läheb mul viie aasta pärast vaja – võib-olla meil ei ole homset päevagi. Tean inimesi, kes on ühel hetkel raske haigusega silmitsi seistes valmis andma kõik, mis neil on, ja see ei aita mitte midagi. Järelikult enne, kui see võib juhtuda, peame elust lõbu tundma.

Mul on kahju mõnest oma sõbrast, kes on väga rikkad, aga ma kardan, et nad katkevad enne ära, kui saavad rikkuse vilju maitsta.

Teie eramu Sakus koos uhke basseiniga ei ole selline, mille nimel olete end ära katkestanud?

Seal on tore olla. Teen sauna, siis jooksen nurga taha ja hüppan karsumdi! sisse. See on lõbu. Seal saab oma söögid tehtud ja telekas vaadatud ja ära magatud ja laps saab kasvada ja muru saab niita ja saab asjatada ja õiendada metsa servas – see mulle meeldib. Olen harjunud oma majas elama. Olen Nõmmel sündinud, seal pidin muru niitma ja puid lõhkuma ja teen seda siiamaani. Olen Tallinnas elanud ka Lasnamäel ja Mustamäel, kui hakkasime Triinuga koos elama.

Mida veel elult tahaksite?

Kõike võiks olla rohkem. Tarkust võiks olla rohkem. Tervis võiks jääda sama heaks, kui praegu on. Siis pole hullu.

Läksin Tartu Ülikooli avatud ülikooli filosoofiat õppima, sel laupäeval on esimene loeng. Muidu inimene loeb liiga süsteemitult. Mul oli näiteks tort liiga lagunenud: üks viil ja teine vill, üks on sefiiritort ja teine on kohupiimaläga ja ma ei saa midagi aru, mis moodi nad kokku sobivad. Siis mõtlesin, et õpin natuke juurde – nii palju, kui jaksan. Kui enam ei jaksa, mis seal ikka. Ega õpitu mööda külgi maha jookse. Vähemalt saan midagi teada.

Olete te tüüpiline tänapäeva isa, kellel on vähe aega lapsega tegelda?

Olime pojaga kahekesi üheksa päeva Itaalias, sõitsime ringi. Tal oli hea meel, kui pärast jälle ema nägi, sest isa nii tegeles temaga. (Naerab.)

Ega asjad tee midagi paremaks, et isa tuleb koju ja kompenseerib [vähese ühisaja] mõne asjaga. Koosolemise rõõm on kõige olulisem. Kui poeg oli suvel maal, siis tundsin isegi puudust, et kus ta on.

Kuidas abikaasa Triinu teie mitmel rindel rügamisega lepib?

Täiesti okei, mis seal ikka. Tal on omad tööd ja tegemised. Ta lõpetas [eraülikooli] Akadeemia Nord ja tegeleb Euroopa Liidu projektidega.

Äkki läheb ära Euroopasse?

Ei lähe ta kuskile. Ma ei luba tal minna. Aga me ei ole sel teemal rääkinud.

Väga paljud räägivad, et üldse ei viitsi hakata Eestis mingit äri ega karjääri tegema, et lähevad kohe välismaale. Ma ütlen, et minge. Minge ja helistage mulle, aga ärge raha küsige, et lennukiga tagasi saada.

Olete Eesti patrioot?

Ma ei tea patriotismist suurt midagi, mind ei ole sellega ähvardatud. (Naerab.) Aga mul on ikka lipp mastis, suvel oli iga päev. Kõik küsisid, et mis mul on. Ütlesin, et mul on iga päev pidu. Me nii tahtsime ju lippu lehvitada, kas me siis nüüd ei või? Räägime, mismoodi me seda peidus hoidsime, maha matsime, aga nüüd, kui lehvitada võime, siis meil puudub lehvitamise kogemus, harjumus ja kultuur.

Ükskord tõmbasin ka Ameerika lipu üles, et vaadata, mis tunne on. Ilus lipp, aga kuidagi võõras.

Võrreldes kooli- ja klassikaaslastega – on teil elus teistest paremini läinud?

Ma ei oska mõõta. Ei saa vaadata rikkuse ja maja järgi, kas inimene on õnnelik. Mõnel on nii suured koormised peal, et nad uluvad toas oma õnne otsas.

Mis on õige eesti mehe mõõt?

(Mõtleb pikalt.) Paindlik peab olema. Jäigad asjad murduvad. Meil on ühiskonnas palju selliseid mehi, kes ajavad liiga jäigalt oma asju. Paindlikkus aitab paremini hakkama saada iseenda, sõprade, ühiskonna, tööga.

Peab armastama stressi. Stress on positiivne, see sunnib hommikul tõusma ja tööle minema ja midagi tegema.

Oma elu ja aega peaks natuke planeerima. Parem s*** plaan kui plaanitu tegevus.

Ja tuletage meelde, millest keskkooli või ülikooli ajal unistasite, ärge häbenege. Need on asjad, mis hoiavad meid tervena. Muidu jäigastume ja siis murdume.

Mida enda juures enim armastate?

Armastan seda, et mul on palju inimesi, kellega rääkida, lõbusalt ja ka asjalikult koos olla. Palju toredaid inimesi ümberringi – see on väärtus. Maja ehteks on ka sõbrad, mitte sina selle ees, käed puusas.

Mis on teis sellist, mille eest teisi hoiataksite, et ärge nii tehke või nii olge nagu mina?

Lugege lehti!

Ja lugege piiblit, seal on kümme käsku, mida ei tohiks teha.

Näete oma tulevikus ette mingisuguseid kõrvalekaldeid traditsiooniliselt rajalt?

Karjäärile tulevad järsud pöörded tihti kasuks. Aga praegu küll neid ette ei näe. Võib-olla hakata mõne asja kallal tõsisemalt nokitsema. Mõne mängufilmi tahaks teha. Aga need on asjad, mis võtavad aega.

Mis arvate, kas jääme teid mäletama koomuskimehe, parodisti või kellegi kolmandana?

Arvan, et kes kuidas. Tegelikult, neid koomuskeid ja nalju välja mõeldes, uskuge mind, võtab päris tõsiseks, ja mitte ainult minu, vaid ka teiste meeskonnaliikmete näod. Sest rusikaga lüües ei saa. Ja Statoil ei müü. Midagi ei ole teha. Siis, kui lõpuks plahvatab või tuleb, on endal ka hea meel.

Arvamus

Triin Normann,

abikaasa

«Mulle on isiklikult kõige rohkem meeldinud tema loomarollid «Täiesti salajases». Maie rolli on ta nii pikalt teinud, et see on oma aja ära elanud. Kodu on Maie atribuutikat täis – kleidid ja kingad, parukat küll ei ole.

Henrik saab päris hästi oma töökoormusega hakkama. Suved on enamasti vabad olnud. Tuuride ajaks on ta küll pidanud end kokku võtma. Aga ta oskab end hästi maandada, käib ATVga sõitmas.

Kodus meeldib talle muru niita. Ja reisida ta armastab. Nüüd läks veel õppima. Mulle tundub, et filosoofia talle meeldib. Kui kahekesi istume, siis sageli arutame elu filosoofilisi küsimusi. Arvan, et talle on need õpingud väga huvitavad, ja ehk saan ka mina sealt kõrvalt mõne killu külge.»

Herki Kaljusmaa,

onkoloog, sõber

«Oleme Henrikuga lapsepõlvesõbrad, tunneme teineteist juba algklassidest peale. Nüüd käime sageli koos ATVdega sõitmas.

Henrik on päris hea sõitja, ta on osalenud kahel Favora võistlusel ja saanud sealt ka karikad. Nii et üks asi on tal seelikuga raha teenida, aga ATVdel on ta samuti mehe eest väljas. Ta sõidab 650-kuupsentimeetrise mootoriga Kawasaki ATVga, mis oli sellelt firmalt veel mõni aasta tagasi kõige võimsam pill.

Ükskord juhtus küll ebameeldiv intsident. Kopp oli karjääris kaevanud nii suure augu, et isegi veoauto oleks sinna sisse mahtunud. Henrik sõitis ees ja mina tema järel ning ühel hetkel kadus ta auku. Lendasime mõlemad sealt seinast alla, aga läks õnnelikult. Mina isiklikult tundsin küll surmahirmu.

Henrik on minu arvates hästi andekas inimene ja küllalt tark inimene, aga veidi pehme. Selles suhtes, et kui inimesel on plusse ja miinuseid, on kõik tasakaalus. Praegu iseloomustab teda superstaari elu koos selle juurde käiva hiilguse ja viletsusega.»

Henrik Normann (35)

Alanud hooajal «Normanni show» (TV 3) nimikangelane, Raadio Uuno «Totaalse ärkaja» saatejuht, osaleb Vana Baskini teatris lavastuvas näidendis «Krokodill».

Kuulsust kogunud koos Madis Millinguga telesarja «Vanad ja kobedad» tegijana ning mitmes telesaates (näiteks eelmise hooaja «Täiesti salajane») parodeerijana, osalenud paljudel menukatel suvetuuridel (näiteks «Maie ja Valduri kutsumata külalised», «Maie ja Valdur saavad poja», viimati sel suvel «Kolme lillekese juubel») ning filmis «Vanad ja kobedad saavad jalad alla».

Lõpetanud Tallinna 10. keskkooli (nüüdne Nõmme gümnaasium).

Õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis näitejuhtimist (lõpetamata).

Sellest sügisest asus Tartu Ülikooli avatud ülikoolis õppima filosoofiat.

Poeg Frederik saab oktoobris üheksa ja õpib Saku gümnaasiumis 2. klassis.

Abikaasa Triin on erialalt psühholoog ja töötab konsultatsioonifirmas BDA Estonia konsultandina.