Kuigi käimasolev presidendivalimine praegu veel mahub demokraatia raamesse, on ilmnenud mõndagi piiripealset, mis sunnib sõna võtma. Eesti peaks olema küps, et revideerida praegu esitletavat presidendi rollimudelit ning viia see kooskõlla põhiseaduse ideestikuga ning tänapäeva Euroopa arusaamade ja tavadega. Eestis on parlamentaarne demokraatia, kus võim lasub rahva valitud parlamendi ja selle legitimeeritud valitsuse käes.Presidendi roll Eesti mudelis ei ole keskne, vaid pigem teisene. Institutsioonile osaks langev tähelepanu ja pinge on selgelt ülevõimendatud ning ebaproportsionaalne tema tegeliku põhiseadusejärgse võimurolliga. On aeg loobuda ka presidendi kui «rahvuse isa» «suure juhi» või «ühendaja» jms aegunud ning ajalukku vajunud käsitlusest. Tänapäeva demokraatlikus Euroopas on see anakronism. President ei ole tootem. Nüüdsest valimiskogemusest Siin ei saa jälle mööda põhiseaduse sättest ja mõttest. Tuletan meelde, et põhiseadus on kogu rahva (mitte mõne erakonna või koalitsiooni või nende juhtide) kehtestatud normistik. Hästitoimiva demokraatia üheks keskseks eelduseks on põhiseadust austada ja heas usus selle järgi toimida. Põhiseaduse paragrahvi 79 esimene lõige seab üheselt ja selgelt presidendivalimise riigikogu ülesandeks. Mis on ka igati loogiline ja kooskõlas põhiseaduses fikseeritud parlamentaarse riigimudeliga. Presidendi valimine riigikogus on nimetatud esimesena, seega põhivariandina. Valimiste jõudmist valimiskokku on nimetatud teisena. Kontekstiliselt loetuna on see selgelt varu- või hädavariant. Seega valimiste ignoreerimine riigikogus on toimimine põhiseaduse mõtte vastu. Kui arvestada põhiseaduse kehtestamist kogu rahva poolt, siis toimimist ka kogu rahva tahte vastu. Väita, et riigikogus valimistel ei saanud osaleda, sest seal oli ebademokraatlikult ainult üks kandidaat üles seatud, on räige demagoogia, sest puudusid igasugused takistused oma kandidaat või kandidaadid üles seada. Põhiseaduse paragrahvi 61 lõige kaks kohaselt antud riigikogu liikme ametivanne «jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale» kohustab olema põhiseadusega kooskõlas, mitte leidma teid sellest mööda minna. Väita, et põhiseadus ei keela jätta hääletamata, on sama kui väita, et põhiseadus ei keela ka tappa või varastada. Tõesti, põhiseadus sätestab üksnes igaühe õiguse elule ning ütleb, et omand on kaitstud. See on valik aususe ja hea usu, riigimehelikkuse ning õigusliku nihilismi ja politikaanse mõtteviisi vahel. Süümest President on väitnud, et «tema tegevuse seostamine Johannes Hindi represseerimisega on täiesti alusetu» ning et ta «ei ole osalenud kellegi tagakiusamises ega kahjustanud muul moel kaaskodanike huve» (PM 05.09.). Eesti põhiseaduse rakendamise seadus nägi ette süümevande andmise selles, et ametitaotleja ei « ole osalenud kodanike jälitamisel ega represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse eest». See määrang hõlmas süümevande andmise korra seaduse kohaselt « kõik tahtlikud teod, mis on viinud või kaasa aidanud süüdimõistva kohtuotsuse langetamisele ». Kas ministrite nõukogu aseesimehe (Arnold Rüütel) korraldus KGB-le rakendada abinõusid ja tagada kord Desintegraatoris, millele järgnes fabritseeritud uurimine ja süüdimõistmine ning represseerimine, on koostöö või mitte, on see tagakiusamine või muul moel kaaskodanike huvide kahjustamine või mitte, või lihtsalt salgamine, jääb siinkohal lugejate ja valijameeste otsustada. Selgituseks – ka kõikvõimas KGB allus parteilisele juhtimisele ning vajas oma tegevuseks tsiviilvõimude korraldust või vähemalt rohelist tuld. Hindamise kergendamiseks toon võrdluse Saksamaalt. Ühinemisjärgse Saksamaa kohtud mõistsid mitme teise endise tegelase kõrval süüdi ka Egon Krenzi ning karistasid teda kuueaastase vabadusekaotusega, sest ta oli kaudselt vastutav nn piiripõgenike tulistamises ja hukkumises. Krenz oli Saksa Demokraatliku Vabariigi tippjuht, keskkomitee ja selle poliitbüroo ning kaitsenõukogu liige. Muidugi ei käinud Krenz ise piiril ülejooksjaid küttimas. Ei, ta osales piirire˛iimi (Grenzregime) väljatöötamise/heakskiitmise organeis ja andis korralduse neist nõuetest kinni pidada ehk piiril kord tagada. Ühinenud Saksamaa kohtute kindel seisukoht, mis sai kinnituse ka Strasbourgis, oli, et oma ametikohast tulenevalt teadis Krenz ja pidi teadma, millised on sellise korraldusliini tagajärjed. Seega tema süüdimõistmine ja vastutusele võtmine demokraatliku Saksamaa kohtutes oli seadusega kooskõlas ja õigustatud. Kui lähtuda presidendi kummastavast väitest, et Nõukogude ja Lääne ühiskonnad olevat toiminud samadel (!?) alustel (esitatud küll nn teadustegevuse kontrolli kontekstis), siis jääb küsida, mis peaks olema kõnealuse käitumise hinnang ja tagajärjed praeguses demokraatlikus Eestis? Näib, et meil see isegi ei riiva süümevannet, rääkimata rikkumisest ega kutsu esile ka tõsisemat poleemikat, seisukohavõttu või protesti. Psühhoterrorist
> Loe edasi |
