Aeg-ajalt oli kuulda Haraldi nuuksatusi. Iga nuuksatus pani Kalle võpatama. Talle tundus arusaamatuna, et oli suutnud mõne tunni eest seda inimest põlata. Miski polnud tegelikult ju muutunud – ta uskus siiani, et Harald püüdis probleemi lahendada valest otsast; siiani oli võimalik, et too Joosep polnud kogu videolindi jamaga kuidagi seotud, hoolimata kahest omavahel sarnasest A-tähest. Kalle tahtnuks midagi öelda, midagi julgustavat, trots oli kadunud, haihtunud, pihustunud. Kalle tundis, et punasest autost väljunud vihased mehed ning silikaattellistest müür olid vaid lahjaks sissejuhatuseks isa nuuksetele, tema püüetele leida minevikust tõde, justkui oleks see helkiv lant hämuses vees. Nüüd tundis Kalle, et Harald oli siiski püüdnud asjale silma vaadata. Mis siis sellest, et see asi oli läikiv, lambilülitit meenutav nimetahvel. Nüüd polnud enam vahet, et ta pidas isa kibestunud inimeseks, kes ei suutnud andestada elule ei abikaasa surma ega enda kiiret mandumist tuntud telemehest mereäärse küla ilmetuks elanikuks. Kuid ometi ei osanud Kalle midagi öelda. Midagi raskemeelset takistas teda. Ta oleks tahtnud midagi üles tunnistada, öelda midagi varem ütlemata jäänut. Korraga aga purtsatas Valle: «Teate, mida?» Möödalibisevaid puid vaatav Harald ei liigutanud. Nuukseid polnud enam kosta. «Ma pole teile ju veel rääkinud,» ütles Valle. «Täitsa lõpp. Te ei biliivi seda neva.» «Noh, mida siis?» küsis Ingara. «Ma nägin Ell Eis Bruce Willist,» ütles Valle. «Ta sihtis mind oma ganniga.» Kalle oli lausa tänulik, et keegi nende seltskonda ergutada püüdis. «Millega?» küsis Eeva. «Oma relvaga, noh. Ta oli meil staarkülaline.» Kuna Eeva asjale pihta ei saanud, kukkus Valle seletama, mida DA KILLAZ endast kujutab. Kalle pani tähele, kuidas Eeva muiet maha surub. Mida ta muigab kogu aeg, mõtles Kalle. Muidugi ajab Valle loba, vaevalt keegi nii kuulus inimene oma aega nendele lapsemängudele raiskab, aga ikkagi. Nördimust aga ei tulnud. Talle tundus, et Eeva on ainus rahulik inimene nende hulgas. Võib-olla Margus ka. Margus, kes polnud Kalle meelest üldse oma isa moodi. «Kas sa arvad, et Bruce Willise näoga inimesi rohkem maailmast ei leiagi?» küsis ta Vallelt. «Äh, ma ootasin, millal sa sedasi äskid,» vastas Valle lõbusalt. «Aga ma tean, mida ma nägin.» Korraks jõudis Valle teadvusse, et tegelikult ei tea ning et vahet polegi. Samal hetkel tabas Kallet sobiv mälestus. «Mäletate, kui me käisime aasta tagasi prügi koristamas? Siis, kui oli suur streik?» «Mina ei mäleta. Või oota, mäletan jah. Ui, selline prügiuputus,» ütles Ingara. «Ohoo,» hüüatas Valle ja peaaegu hüppas oma istmel. «See oli diip, ohoi!» «Millest te räägite?» küsis Ingara. Kalle selgitas, kuidas nad olid avastanud, et mingid mehed tekitavad lähedasse metsa prügihunnikuid. Need olid seal kõrvuti sipelgapesadega, rääkis Kalle. Üle ühe, lisas Valle naerdes, sipelgapesa ja prügihunnik, siis jälle sipelgapesa ja siis jälle prügihunnik. Tundus, et nad ei tihanud otse pesade peale oma sitta kallata. Nojah, ma mäletan veel, et helistasime vallavanemale, kes ütles, et ta käed on seotud, jätkas Kalle. Mai äss, pruuskas Valle, käed seotud! «Ja siis me läksime ja koristasime nii palju prügi kui jaksasime,» ütles Kalle. «Kes teie?» «Mina ja sina...» venitas Kalle. «Naabrimees oli ka. Isa.» Kalle heitis pilgu Haraldi poole. Tundus, et isa oli ümbritseva unustanud. «Ja-jaa, õuldmään ja siis see pannkoogi-tädi, mis ta nüüd oli, ütle nüüd...» «Leida,» kostis Harald nagu hauast. «Jess, Leida, ja siis see ilus tüdruk sealt kaugemalt, seal, kus see endine raudtee otsa lõpeb... fakk, tundub, et ma stardin dampoffima oma memorit!» «Sa mõtled Ilmaääret?» küsis Kalle ettevaatlikult. «Vot-vot-vot,» vastas Valle. «Mis selle tipski nimi oligi? See oli ju kuulus tipski. Šeikis otse telekas oma buutit.» «See oli aastate eest,» vastas Kalle napilt. «Ta nimi oli Aive.» Ta vaatas vilksamisi Eeva otsa ning sai kohe aru, et oli teinud vea. Eeva nägi ta pilku. «Ja-jah, täitsa kreisi, ma ei mäleta selle šõu nime, kus ta osales.» «Kirik või tapamaja,» kostis Kalle. «Sul on briljant memori,» vastas Valle rõõmsalt. «Aga miks sa sellest prügiasjast üldse tookima hakkasid?» Kalle hingas kergendatult. «Noh,» vastas ta. «Mulle see meeldis.» «Mis?» küsis Valle. «Kõik,» ütles Kalle. Et me olime koos ja tegime koos. Nii tore oli vaadata, kuidas me midagi korda saatsime, lisas ta mõttes. Korraga ütles Harald: «See oli tore jah. Tõesti.» Kalle tundis, et ta peab nüüd midagi kohe ütlema, kohe jätkama, et ta ei tohi lasta vaikusel salongi uuesti vallutada. «Teate,» ütles ta rabinal. «Meil kõigil juhtub ju midagi. On ju. Mina näiteks... Ma käisin kasiinos.» Harald ajas end sirgu. Ingara hüüatas «Misasja?» Valle vangutas lõbusalt pead. Eeva libistas käega üle Kalle higise selja. «Jah, ma mängisin seal oma puhkuseraha maha. Ja osa palgast veel takkapihta,» ütles Kalle ja ohkas sügavalt. «See oli küll dammäss,» lausus Valle. «Tüüpiline,» ütles Ingara. «See on nagu...» Korraga keeras Valle rooli järsult vasakule. Harald lõi põlve vastu armatuuri ning Margus kukkus otsaesisega vastu aknaklaasi. «Misasja?» kuulsid nad hingeldavat küsimust ning siis vajutas Valle pidurile. Järgmises osas püütakse ootamatult leitust kiiresti vabaneda – ning kas keegi saab seda meie tegelastele ette heita? |
