Andrei Nekrassovi tulek Pärnu filmifestivalile polnud kuni viimase minutini selge – Mark Soosaar teatas veel eelmisel nädalal saladuslikul häälel, et kõik on 50:50 ja et suurem reklaam võiks siin suisa karuteene teha.
Teadagi – Nekrassovi filmidesse, mille ta tegi Nõukogude eksspiooni Aleksander Litvinenko traagilisest saatusest ja millest üht on näidanud BBC ning teine on linastunud Cannes’is, pole Venemaa võimud suhtunud erilise entusiasmiga. Põhjus on selge: need linateosed näitavad halastamatult, kuhu viivad jõhkra kuriteo niidid ja et Venemaa ühiskond on demokraatiast ja arvamusvabadusest veel kaugel.
Mäletatavasti ümbritses samasugune salapära ka Nekrassovi ilmumist Cannes’i – see tehti teatavaks alles mõni päev enne festivali lõppu. Lavastaja tunnistab, et teda on ähvardatud ja, nagu võisime lugeda Soome pressist, on tema sealsesse kodusse sisse murtud ja tema arhiivis soritud. See kõik Nekrassovit ei takista –ta kuulutab oma tõde sirgel seljal ja kõlaval häälel. Ja Pärnu festival koos temaga.
