Kirjanduse, trükiajakirjanduse ja kommentaariumi vahelisse halli tsooni on juba mõnda aega end sisse seadnud nähtus, mida bloginduseks kutsutakse.

Bloginduses on esindatud blogikirjanikud, neid arvustavad blogiajakirjanikud, blogikirjandusteadlased, kes analüüsivad blogikirjandust ja selle suhet tavakirjandusega. Ei puudu ka blogimeediakriitikud, kes blogiajakirjanikke arvustades teatud enesepuhastusprotsessi võimalikuks teevad.

Sellise üsna hästi toimiva reflektsiooniahela puhul, millest ei puudu ka oma püsiv lugejaskond, kes selle meedialiigi võimalikuks teeb, võib esmapilgul tunduda üllatav blogikirjanduse ekspansioon väljapoole, «päris» maailma. Raamatuks on Eestis saanud juba vähemalt kolm blogipäevikut: Rein Purpuri nime taha peituva blogija «Eestlaste pöörane rännak Euroopas», Daki varjunime all kirjutaja «daki.elab.siin» ja Epp Petrone «Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003–2006».

Nähtuse sündides armastatakse seda seniolnule vastandada, ja sageli armastab ka nähtus ise. Kui raamat on sõna otseses mõttes autori monoloog, siis blogi on otsene dialoog lugejatega; kui raamatu maht on piiratud, siis blogi võivad piirata vaid selle koduserveri tehnilised võimalused. Kuid peamise erinevusena on sageli nimetatud seda, et kui raamatu väljaandmine on kallis ja privilegeeritute eesõigus, siis blogi võib kirjutada igaüks.

Omaette huvitav on bloginduse suhe tõega. Kui trükitud (aja)kirjanduses saab tõe või aktsepteeritava seisukoha pähe esitada oma mõtteid väiksem hulk kui neidsamu mõtteid lugeda, siis tähendab see paratamatult seisukohtade piiratust. Blogindus teeb selle võimalikuks kõigil neil, kellele lugejad on selleks legitiimsuse andnud.

Ühiskonna arengu seisukohalt pöördeliseks osutunud ideed on sageli sündinud mitte ametlikest, vaid alternatiivsetest allikatest ja alternatiivseid kanaleid pidi.

Epp Petrone raamatusse süvenedes saab ka internetikaugele lugejale lähedasemaks mõte, et blogi-Eestil on päris-Eesti tulevikuloos oma sõna kaasa rääkida. Sõna, mida arvesse võtta tasub.