Kirjanik Kaur Kender ühines mõni nädal tagasi nende väheste tuntud inimestega, kes isiklikku veebipäevikut ehk blogi peavad. Kender alustas hoogsalt: rääkis avameelselt suitsetamise mahajätmisest, kirjandusest ja muust ilmaelust ning sattus ühiskondlikult aktiivse inimesena üsna pea poliitika peale.

«Meil on linnapea. Anti-Midas. Kõik, mida ta puudutab, muutub s***ks,» kirjutas Kender Tõnis Paltsu, oma endise kliendi kohta. Sissekanne püsis Kenderi veebipäevikus rahulikult mitmeid päevi, siis avastas selle SL Õhtuleht, avaldas uudisena ning samal päeval, kui artikkel ilmus, sulges Kaur Kender oma blogi.

Mina ei tea, kas kirjanik Kenderil sai paarist nädalast päevikupidamisest isu täis juhuslikult samal päeval, kui emotsionaalne sõnavõtt 60 000 eksemplaris ära trükiti, või aitas keegi tal seda otsust teha, aga igatahes tõstatab see huvitava küsimuse blogide mõjukusest Eestis.

Omavahel end «blogosfääriks» nimetav subkultuur on mõningatest prominentsetest tegelastest hoolimata üsna isoleeritud – ega peale Hansapanga varjatud reklaamikampaania paljastamise ei tulegi meelde ühtegi juhtumit, kus blogid oleks Eesti meediat mingil moel mõjutanud.

Meie blogosfäär kirjeldab juhtumeid USAs, kus just blogide tõttu on mitu vigu teinud ajakirjanikku pidanud oma töökohast loobuma, tsiteerib mõjukate meediategelaste kiitvaid arvamusi ajaveebinduse (Peeter Marveti propageeritav eestindus blogidele) kohta ning leiab üksmeelselt, et «meil Eestis asi veel nii kõrgesti arenenud ei ole,» eeldades, et viga just kitsarinnalises meedias.

Isiklik päevik on iseasi, aga kuidas saab loota tõsiseltvõetavusele ja mõjukusele, kui kirjutada ühel päeval kirglikult valitsuse istungi otsuste kohta ja järgmisel päeval kiidelda samas oma uue vinge telefoni/fotoaparaadiga. Samapalju teevad ühiskonnakriitilised blogijad muid vigu, näiteks vohav paljusõnalisus ja üleolev kõnepruuk. Võib-olla on see paradoks, aga niisuguse meediakriitika tegemiseks, mida meedia kuulda võtaks, peab hakkama käituma rohkem ajakirjanduse enda reeglite järgi.

Tõnis Paltsu enda veebipäevik koosnes alguses pea eranditult linnavalitsuse kiitvatest pressiteadetest, kuid tundub, et Palts on vea parandanud ja praegune päevik kannatab juba vaatamist.

Tippu on muidugi pikk tee minna, näiteks tuntud Briti leiboristi Tom Watsoni eneseirooniat on lausa nauditav lugeda: «Sel nädalal peab simuleerimise lõpetama ja lõpuks tõesti tööle hakkama,» kirjutas ta näiteks juuni lõpus parlamenditöö kohta.

Mul oleks siiralt hea meel, kui blogid saaksid hakkama aktiivsema ühiskonna- ja meediakriitikaga, see mõjuks meie meediaturul värskendavalt. Kaugeleulatuvad fantaasiad blogidest kui ajakirjanduse südametunnistest või «valvekoera valvekoerast» ei ole täitunud ei siin- ega sealpool ookeani, aga alustada tasub ka vähemaga. Praegu võib enamiku eesti blogide kohta ütelda samuti, kui Paltsu nõunik Jaano-Martin Ots ütles Kenderi kohta: «Loomingulistel inimestel on ikka õigus isiklikule arvamusele. Las ta kirjutab.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0