Kinoliidu uus juht kardab vaikivat ajastut
15.05.2008 00:01
Tiit Tuumalu, Postimees
Äsja Eesti Kinoliidu uueks esimeheks nimetatud Peeter Brambat asub
ametisse rahutul ajal – «Magnus» on just ära keelatud ja loomerahva
seas kõlavad üleskutsed asuda barrikaadidele. |
| |
|
 |
Peeter Brambat on ise filmimees.
Foto: Toomas Huik |
|
|
|
|
Peeter Brambat, millist vastukaja on «Magnuse» juhtum tekitanud kineastide seas ja kas kinoliit kavatseb sellele ka mingil viisil reageerida?
Puhkenud on diskussioon – mis on väga hea. Mõni ägedam kutsub üles barrikaadidele, enamik on hämmingus ja mõned on kohtuotsuse suhtes toetavad, nagu ka teie lehest lugeda võib. Suur osa pole «Magnust» siiski näinud – film on olnud algusest peale keelu all. Aga küll nad jõuavad – tolmu on juba nii palju üles keerutatud, et peagi hakkab see kulutulena levima internetis ja piraatkandjatel, ja see pole ammu enam hageja ega ka Eesti riigi hüvanguks.
Leian, et meie kohtusüsteem on langetanud valed otsused – püütud on nõukaaegsete meetoditega midagi ära keelata, aga tänapäeva infomaailmas on see lootusetu üritus. See vaid kütab kirgi.
Mis puudutab seda, kas me kavatseme kuidagi reageerida, siis... Veel eilegi olime juhatuse liikmetega telefonitsi ühenduses – sest enamik on üle Eesti võtetega hõivatud – ja otsustasime, et laseme suuremal tolmul hajuda ja saadame siis välja sõnumi, millel oleks juba sisuline ja analüüsiv, mitte loll-ise-oled-loll tähendus.
Küsimus ei ole selles, kas «Magnus» on hea või halb film. Küsimus on, kas demokraatlikus ühiskonnas saab kunstiteost ära keelata ja millise signaali see sellisest ühiskonnast välja saadab.
Võib ka küsida, kes või mis siis ikkagi vangi pandi. Oli see Kadri Kõusaare fantaasia? Või hoopis nende inimeste tunded, kes arvasid, et on filmist puudutatud? Kas seitsme aasta pärast on siis asi filtreerunud? Et siis on kõik korras?
Milline on teie seisukoht – kas «Magnus» sekkub kellegi eraellu või mitte?
Iga film sekkub kellegi ellu. Kui me hakkame hindama kunstiteost selle kriteeriumi järgi, siis Andres Maimik peaks juba ammu kusagil Magadanis elama ja Sulev Keedus kohe talle järele saadetama. Sellise mõõdupuu järgi lihtsalt ei saa mõõta.
Minu arvates peaks Eesti ühiskond seda filmi nägema – see paneb mitme asja üle järele mõtlema, aga miks mitte ka ennast muutma. Selles mõttes, kuidas me suhtume oma lastesse. See, kes on kelle prototüüp, ei huvita vaatajat üldse.
Millised tagajärjed võiksid sellisel kohtuotsusel olla Eesti filmitegijate jaoks?
Ma küsiks hoopis nii, kuidas me selle otsuse valguses väljapoole paistame? Pakun, et võrdlemisi totralt.
Vaevalt et ametnike otsus paneb kellelegi peale loomingulise tsensuuri – ma ei usu seda ealeski. Ei usu ka seda, et tekiks mingi teiste mõõtmetega uus eetiline ruum. Y või X telg, et see veniks või lüheneks, mis iganes. Ääretult kahetsusväärne juhtum.
Kas see võiks anda eeskuju võimalikele hagejatele?
Kindlasti – ka selles on asja kurbloolisus.
Tahaks siiski loota, et ehk õnnestub teemale punkt panna nii, et määratletakse filmi kui kunstiteose staatus. Et jumala eest ei algaks mingi vaikimise ajastu, et ei tekiks tsensuuri.
Millised ülesanded või väljakutsed ees ootavad?
Eeskuju mõttes oleme piilunud teatriliidu kui ametiühinguorganisatsiooni poole. Mulle tundub, et ka kinoliidust peaks saama loomeinimese jaoks selline kaitseorganisatsioon. Meie filmitootmine on muutunud juba sõna otseses mõttes tootmiseks, kus tootjatel on oma huvid, loomeinimestel omad. Loomerahva seljast ei tohi lasta koorida seitset nahka
Ühtlasi tahaksime Tallinna linnaga tõsiselt läbi rääkida, et arendada kinomaja välja tõeliseks arthouse-kinoks, rekonstrueerida saal ja muretseda korralik tehnika.
Ma arvan, et Tallinna jaoks, kes saab 2011 Euroopa kultuuripealinnaks, oleks see uhkuse asi.
Lõpetuseks, miks kinoliidu juhid ainult kaks aastat ametis püsivad?
Kaks aastat on piisav aeg, et ajud põllule jooksutada – ütlen isikliku kogemuse järgi.
Kinoliidu juht
• Filmirežissöör Peeter Brambat on lõpetanud muusikaakadeemia ja õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Aastatel 1980–1996 töötas ta ETVs režissööri assistendina ning muusika- ja kunstisaadete režissöörina. 1994. aastal asutas ta stuudio AD Oculos Film. Oli kinoliidu esimees ka aastail 2004–2006.
|
|
|
|
|
