| Ühel nendest külitab keegi Sari Siikander Marilyn Monroena ja USA popikooni elust pajatava muusikali loojate pildikesed: Eppu Nuotio, Tiina Brännare. Lavatehniliselt poolelt Jani Uljas ja kostüümikunstnik Matti Seppänen. Olen kohati imestanud tänapäeval peaaegu suveräänse looja imago saavutanud DJ-de kultuse üle – tüübid, kes mängivad veel kolmandate inimeste loodud muusikat esitavate pillimeeste plaate, ajavad pidudel kõhu punni ja jalad harki ning esitavad korraldajale kopsaka arve, justkui oleksidki nad ise kõigi nende meelierutavate helivõngete autorid… Kahtlus hinges Korraks sigines tollal sarnane kahtlus interpreteerijate suhtes hinge ka Tampereen Työväen Teatteri reklaamsedelit silmitsedes. «Marilyn. Musikaali. (Eppu-Nuotio-Tiina Brännare)». Seda suuremast uudishimust kantuna sai tänavu Viljandisse teatrisse tuldud – vaatama ühe möödunud sajandi müüdi soome tõlgenduse eesti lavaseadet Hilje Mureliga peaosas. Viiekümnendate aastate jänkide kino ja estraadimuusika jäi meile küll raudse eesriide taguseks saginaks, sestap kannab Marilyni fenomeni ja elunatukest kirjeldav muusikal kohati ka rahvavalgustuse lisaväärtust. Ühe esimese maailmamõõtu seksisümboli võluvaimad poosid ja legendaarseimad laulud on mulgi metropoli lavalaudadel äratuntavad ja olemas. Kesklava ekraanile sünkroonpilti edastav kaamera lavanurgal kannab etendusse televisiooni otsesaate meeleolu. Kohati muutub ekraanil toimuv lausa iseseisvaks pildireaks, mis annab muusika taustal hargnevale loole ajalookroonika mõõdet. Tantsuosa muljetavaldav Kui palju oli Brännare-Nuotio lavatekstiga koreograafilisi soovitusi kaasas, pole allakirjutanule teada, igatahes on Ugala etenduse muusikanumbrite tantsuosa muljetavaldav. Oleg Titovi kohati lausa akrobaatilisi elemente sisaldav seade mõjub tervikuna ja katab ju siiski draamanäitleja Mureli kohatist ebakindlust laulunumbrites. Samuti on meistrikätt tunda muusikaližanris nii olulistel lavaruumi muutumiste seadetel. Me ei jõua märgata ega haarata, kuidas saab televisioonistuudiost äkki magamistuba, haiglakoridor või -kabinet ning presidendi vastuvõtusaal. Ugala tehnilisi võimalusi tundva tiimi Vaus-Komissarovi käe all see lava liigub, muutub ja uueneb sujuvalt ja lakkamatult, muutes profi teostuse vastuargumendiks alatihti tehniliste võimaluste piiratuse üle virisevatele lavastuskunstnikele. Kuulsuse taak Meid pühendatakse Marilyn Monroe näitel meelelahutusäri eesriidetagustesse, artistide üksiolek ja ühe siia sattunud tüdruku pidetus saab etenduse kulgedes selgelt traagilise mõõtme. Taagaks muutub juba eluajal seksisümboli müüt, mis järjest kasvades tüdruku lähisuhteid muudab ja temaga suhelda soovijaile oma pitseri paneb. Mingil hetkel muutub arusaamatuks, kas Priit Võigemasti pesapallur Joe DiMaggio, Aarne Soro Arthur Miller ja Ott Aardami Frank Sinatra on vaimustatud enese kui silmapaistva isiku kooslusest selle sümbolkujuga või tõepoolest sellest Norma Jeanist, kellele produtsentide soovitusel Marilyn Monroe nimeks on pandud. Võigemasti mängitud pesapallur pääsebki neist enim mõjule, mõjudes oma sportlaslikus otsekohesuses isegi soojalt. Selline kuulsuse käsitlus annab meie kaasaegses edukultuses Marilyni loole lisatähendusi. Dramaturgias sisalduv sümbolkuju isiklik traagika võimaldaks seda siiski rohkem rolli teise plaani jätta kui Mureli mängitud versioonis. Samas seab muusikaližanr oma meelelahutuslikus loomuses iseomased reeglid ka sõnumi edastamisel, ei loodeta vihjetele ega pooltoonidele. Õhtu Viljandis viiekümnendate USA menulugude saatel kujunes igati sümpaatseks ajaviiteks ning annab iseenesest seletuse autorite tohutul kogemusel põhinevale menule. Samuti on publik oma poolthääle sellele etendusele juba andnud. Teadagi, kuidas… |
