Alles see oli’dest meenub mulle eelkõige unustamatu – ilmselt sellepärast meeles ongi, et unustamatu – Shanghai animafestival. Aasta oli... jah, aasta oli, aga mis aasta, seda ei mäleta – olen ju veel vanem kui Unt.

Igal juhul olid meiega – kes olid need meie? – kaasas lapsgeeniused-animasangarid Unt ja Volmer. Nendest Riho oli nii noor, et tal polnud veel kunagi isegi pikki pükse olnud. Nii ta oligi seal oma lühikeste pükstega – hiinlaste suureks rõõmuks.

Ilmselt mõjus festivali loominguline õhkkond Rihole sedavõrd mehistavalt, et tagasiteel Beijingis – siis öeldi lihtsalt Peking – tegi Riho otsuse: tuleb osta pikad püksid! Ehtsad hiina piraatteksad. Samal ajal kui meie, vanemad ja mandunumad kolleegid, andusime kulinaarsetele naudingutele, sukeldus Riho kohaliku musta turu hämaratesse sfääridesse.

Meie aga sõime pelmeene. Peab mainima, et animaatoreid on alati iseloomustanud teatud ühtehoidmine, ka hoolitsus nooremate ja väetimate kolleegide eest. Nii ka nüüd. Kuna Riho hiina keele oskus oli toona peaaegu olematu, jätsime meie ühe pelmeeni söömata. Et tuleb Riho ja näitab ette, mida ta süüa tahab – suuri sõnu tegemata.

Tuligi noor animaator, uued püksid kaenlas (hiljem küll selgus, et hiinlased olid talle ühe säärega jalavarjud sokutanud), võttis kausi üksildase pelmeeniga ja

Ning nüüd järgnebki see, miks ma seda vana lugu meenutan. See, mis avab täielikult – juba siis, kauges minevikus – Riho Undi kui looja olemuse.

Hetk sügavat kõhklust. Dilemma. Ühelt poolt nälg, teiselt poolt kunst.

Loovus võitis. Selgusehetk Riho näol – ta kougib taskust tikutopsi, paneb tikud pelmee-nile jalgadeks ja hakkab seal-

samas, sadade hiinlaste näljaste pilkude all pelmeeni ani-meerima. Tänutäheks rõkkav aplaus ja hiinakeelsed braavohüüded.

Ja veel. Mulle tundub, et see näiliselt tähtsusetu episood on jätnud jälje kogu Riho loomingule. Kas ei kuma kõikide nende kapsapeade, hingsees’ide (sees – täidis!) ja karusüdamete tagant läbi tohutu suur hiina psühhofüüsiline pelmeen, neli Viljandi tuletikuvabriku tikku jalgadeks?

Vaevalt me selle kohta Riholt vastuse saame – ta vaid naeratab tagasihoidlikult. Muide, eriline tagasihoidlikkus ongi Riho kõige iseloomulikum joon. Mõelge ise – tõelisel anima-Hundil oleks täielik õigus end nii ka nimetada. Aga ei!

Selline tagasihoidlikkus on sümpaatne ja nakkav. Tahaksin väga, et minu nimi oleks Karu ja et käesolevale kirjatükile võiksin alla kirjutada – Aru.

Aga ei ole Karu.

Kallis Riho! Palju õnne sünnipäevaks!

Sinu kolleeg Ärn

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0