Võtame näiteks Belgia koreograafi Matteo Molese värske lavastuse «Just», mis on tehtud tantsuteatrile Fine 5. Selle kohta öeldakse, et etendus kujutab endast situatsioone ja seiku meie igapäevaelust.

Et ühiskond seab oma ideaalideks jõudluse, kasumi ja perfektsuse, mille tõttu on inimesi üha loomulikum vaadelda tootliku mehhanismi kasutoovate elementidena. Et me oleme unustamas tähelepanu, mida me peaksime pöörama oma hingele ja teistele inimestele.

Ja siis veel, et «Just» on mänglev liikumine, mis püüab tabada elu – lootust, armastust, sõprust, viha ja kõigi nende keerukust – läbi huumori ja pehme iroonia.

Väga tabavalt öeldud! Kõik ongi nii. Ainult et... Tants on õrn struktuur, nagu luulegi. Tema jõud on füüsilistes, vahetult tajutavates kujundites, mis käivitavad kujutluse, tekitavad üllatuslikuski suunas hargnevaid vabu assotsiatsioone – vastavalt sellele, milline on vaataja isiklik kehaline kogemus.

Suurem kui tegelikult

Pole mõtet teha tantsu – jätame kontseptualismi praegu kõrvale –, mille mõtte võib ära öelda mõne sõnaga. Siis tasubki see juba välja öelda, verbaalselt, ja sellega asi ära lõpetada – nii on võimalik kokku hoida aega ja raha.

Selline konkreetselt millestki-teos, milline «Just» on, eeldaks tugevat isikupärast filtrit, seda, et autor asuks hassokrullilikult öeldes «maailma südames».

Keskpunktis, et luua universum uuesti, ehitada ja mõtestada see ümber enese. Selline on näiteks Katrin Essensoni «Manusega mõtted», meditatsioon üksinduse teemal – me teame algusest peale meetodit, ent jälgime toimuvat siiski huviga, sest autor täidab selle leidlike kujunditega.

Kui 2003. aastal Vanemuisele tehtud «Outboundis» (vt «Turvaline ja mõnus», PM 07.10.2003) sulandus Molese mina vähemalt tantsu enese sisse, siis «Justis» on ta sukeldunud klišeede prügikasti – kõik need tantsuvälised «situatsioonid» ja «seigad», catwalking, nägude tegemine ja stoppkaaderdus, mis mängib loomuliku ja kunstliku vastandusele, ei tohiks enam vaimustust äratada isegi Koolitantsu festivalil mitte.

Neid võib kasutada, aga siis tuleks seda kõike reanimeerida, nihestada kas või – à la Palle Granhøj või ka Jo Strømgren.

Miks Molesele see prügikast meeldib, ma aru ei saa. Samuti ei saa ma aru, miks on ta sundinud end tehniliselt üllatavalt heast küljest näitavaid tantsijaid kehastuma nendeks, kes nad ei ole. Olema suuremad, kui tegelikult ollakse.

See ei ole enam mänglev, see on mängitsev. Vaid Dmitri Kruus – erakordselt jõuline lavaline isiksus – näikse ainsana seda kõike mitte väga tõsiselt võtvat, ta lihtsalt on, või oleks õigem öelda – mängitseb «Justi» enesega?

Vaid hetkiti võime veenduda, et Moles on huvitav koreograaf. Siin on bravuurikat füüsilisust ja peadpööritavaid rullumisi üle põranda. Mänglevalt rõhutatud artistlikkust ja tantsu otse Plastikmani ja Scanneri muusikasse, mis pole sugugi kerge ülesanne. On ka üks võrratu duett, lihtne ja täpne, esitajaiks Dmitri Kruus ja Laura Kvelstein.

Ka Kaja Lindali ja Kaspar Ausi duett «Tallinn-Aegviidu» mängib vaatajale meetodi juba ette kätte. See on sirgjooneline teekond, reis elektrirongis, kus kõrvuti pinkidele sattunud mees ja naine kukuvad regulaarselt «musta auku». Nagu sõidu ajal ikka, kui tukk peale tuleb.

Mustas augus

Argine, too rongisõitu kujutav, on leidlikult stiliseeritud, tajume, kuidas rong liigub nõksatades paigast, kuidas ta kurve võtab, kuidas pead üha sagedamini rinnale kukuvad, kuidas kahe reisija vahel hakkab tekkima mingi kummaline seos. Viimane areneb paralleelselt nii argises kui irreaalses maailmas, nois mustades aukudes, kus ära (loe: tantsimas) käiakse.

Minimalistlik oli juba Lindali «Kiri maalt», siin läheb ta veel kaugemale. Suur osa tantsust koosneb teatavasti mürast, liigutusi on nii palju, et essents kipub sisse ära kaduma. Lindal ja Aus on, vastuoksa, üritanud liigset minema visata, tuumani jõuda. Justkui proovides, kui vähe on vaja selleks, et lava pingega täita.

Mitte alati see ei õnnestu, meeli avavate sürrealismihõnguliste puhtfiguraalsete kompositsioonide ja pingestatud füüsilisuse kõrvale satub ka juhuslikumat – kui liiga palju ära koorida, võib selguda, et järele ei jäägi midagi.

Vaatamata struktuuri suletusele suudab «Tallinn-Aegviidu» siiski üllatada, ta ei illustreeri, ent peamine, tas ei ole pretensiooni olla suurem, kui ta on. Üllatuse valmistab juba Kaja Lindal ise. See, et ta on hea tantsija, oli ammu teada, et ta mõjub veenvalt, kannab välja suure plaani ka ilma tantsuta, pakun, mitte nii väga.

Ühtlasi moodustab «Tallinn-Aegviidu» koos Inga Varese lavakujunduse, Airi Erase valguskunsti ja Märt-Matis Lille originaalse, laivis esitatud muusikaga visuaalselt köitva ja atmosfäärilise terviku, mille kohal lehvib totaalse lavateose hõng.

Tantsulavastused

Matteo Moles «Just»

Tantsuteater Fine 5

Esietendus Kumu auditooriumis 9. mail

Kaja Lindal ja Kaspar Aus

«Tallinn-Aegviidu»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5