| David Cronenberg saatis nad pikalt, kui tal ei lubatud kaasata neid, kellega koos ta tavaliselt töötab. Isegi mahakäinud actionfilmi legend John McTiernan ja operaator Jan de Bont loobusid. Pole siis midagi imestada, et lõpuks jäädi pidama keskpärase Michael Caton-Jonesi («Rob Roy») juurde. Üritab olla tõsine Probleeme valmistas ka sobiva meespeaosatäitja leidmine. Robert Downey jun kukkus ära narkoprobleemide tõttu, Benjamin Bratt polnud Sharon Stone’i meelest piisavalt hea näitleja ning Kurt Russell ja Pierce Brosnan pelgasid alasti-stseene. Nii läks roll lõpuks suhteliselt tundmatule inglise näitlejale David Morrisseyle. Mingil hetkel kaaluti järje tegemist isegi ilma Sharon Stone’ita ja päevakorras olid sellised nimed nagu Demi Moore ja Ashley Judd. Tea, kas mõjus see, et Sharon Stone produtsendid kohtusse andis ja 100 miljonit valuraha nõudis, igatahes jäi roll talle. Praeguseks on «Ürginstinkt 2» juba kinoekraanidel ja tulemust nähes võib julgelt väita, et kogu pingutus on olnud üks tühi töö ja vaimu närimine. Paul Verhoeveni «Ürginstinkt» oli segu sexploitation’ist ja hitchcockilikust thriller’ist, mis ennast sekundikski tõsiselt ei võtnud. «Ürginstinkt 2» üritab aga olla tõsine psühholoogiline põnevusfilm. Ausalt öeldes ei meenugi, millal viimati võrdväärselt igavat filmi näha õnnestus. Midagi hullu peab ju lahti olema, kui isegi seksistseenid mõjuvad üksluiselt. Filmis ei ole ühtegi tegelaskuju, kes ei tunduks võlts. Viiekümnele lähenev Sharon Stone üritab kramplikult seksikas olla, kuid see ei õnnestu. Ükskõik kui palju ta ka vulgaarset juttu ei ajaks või paljast ihu ei vilgutaks, on tulemus ebameeldiv. ILMA MÕISTATUSETA Asi pole selles, et ta halb välja näeks, vaid selles, milliseks on tema tegelaskuju Catherine Tramell kirjutatud. Verhoeveni «Ürginstinktis» oli Catherine müsteerium. Ta andis alust kahtlustada end sarimõrvades, samas olid tal ka inimlikud ja haavatavad küljed, nii et päris kindel ei võinud vaataja siiski olla. Järjeloo Tramellis ei ole aga midagi mõistatuslikku. On vaid häiriv üleolek ja väljakutsuv seksuaalsus, mis tema iga silmas pidades naeruväärselt mõjub. See, kuidas ta inimestega manipuleerib, on nii läbipaistev, et mõjuks usutavana vaid juhul, kui peedistatav oleks arengupeetusega. Midagi põnevat pole selles, kui David Morrissey kehastatud psühholoog Michael Glass juhmi rotina ühest tema jaoks ülesseatud lõksust teise jookseb. Hollywood ei saa pihta Selles tegelaskujus ei ole grammigi seda sarmi, mis oli Michael Douglase kehastatud probleemidepuntras detektiivil Nick Curranil. Tuimuse kõrval, mis valitseb David Morrissey näol valdava osa filmist, hakkab isegi Steven Seagal ilmeka näitlejana tunduma. «Ürginstinkt 2» on järjekordne näide sellest, et Hollywood ei saa kuidagi pihta, kuidas kiiksuga hollandlane Paul Verhoeven teeb trashfilmi nii, et sellest tuleb peaaegu et kunstiteos. «RoboCop 2», «RoboCop 3», «Starship Troopers 2»... Visalt üritavad nad tema menufilmidele järgesid vorpida, kuid tulemus ilma peakoka panuseta on vaid mage lurr.
Uus film kinolevis
«Ürginstinkt»
Režissöör Michael Caton-Jones
Saksa-Hispaania-Inglise-USA 2006
Tallinna kobarkinos
7.
aprillist
|
Järge Paul Verhoeveni filmile «Ürginstinkt» (1992) on
produtsendid Mario Kassar ja Andrew G. Vajna juba üle kümne aasta üritanud.
Verhoeveniga enam kaubale ei saadud. 
Vanemad uudised
