Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tervitab 20. Eesti SS-diviisi noorsõdureid. 1944. aasta. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Kui võidukad sakslased oleksid 1941. aastal lubanud eestlastel taastada Eesti Vabariigi, heisata Pika Hermanni torni oma lipu ja taasluua oma armee, siis oleks Saksamaa saanud endale ilmselt sama veendunud liitlase kui Soome. Tõsi, kui nad seda kõike oleksid lubanud, siis poleks tegu olnud natsliku Saksamaaga.

Paraku oli tegu just nimelt natsliku Saksamaaga, mille liidrid umbusaldasid kõike, mis ei olnud sajaprotsendiliselt saksa. Lubati vaid eesti vabatahtlikel tulla Saksa lipu alla, ja 1940/41. aasta kogemus oli selline, et tervelt 10 000 eesti meest seda tegigi.

Loomine läks visalt

Paraku, mida kauem sõda kestis, seda kaugemale näis nihkuvat sakslaste «lõppvõit». Hädaga sööb vanakurat kärbseid. 1942. aastal võeti vastu otsus vabatahtlikest koosneva Eesti Leegioni loomiseks. Uusi vabatahtlikke kogunes visalt, kuid kogunes siiski. Sellele aidati kaasa värbamissüsteemiga «vabatahtlikult-sunniviisil».

Kogunenud mehed saadeti Poolasse nn Heidelaagrisse (Nõmmelaager), kust nad pärast intensiivset drilli rindele saadeti. Mitte Eesti kaitsele, nagu lubatud, ja mitte Eesti Leegionina, nagu lubatud, vaid diviisi «Wiking» «Narva» pataljonina Ukrainasse.

1943. aastal moodustati siiski juba Eesti brigaad (see läks tulle Neveli all, umbes 100 kilomeetrit Vitebskist põhjas), millest 1944. aastal sai 20. Eesti SS-diviis. Väga paljudele meestele oli üleminek SSi alla ebameeldivaks üllatuseks, kuid teha polnud eriti midagi.

See paljuvaieldud relva-SS Vastab tõele, et Nürnbergi tribunal kuulutas koos SSi kui sellisega selgesõnaliselt kuritegelikuks ka relva-SSi. Kuid sama palju vastab tõele, et USA administratsioon võttis ametlikult seisukoha, et ameeriklased relva-SSis teeninud Balti rahvaste esindajaid oma vaenlasteks ei pea.

Selle ilmekaks tõenduseks on tõik, et arvukalt endisi relva-SS-lasi, eestlasi-lätlasi-leedulasi, valvas hiljem USA valveüksuste koosseisus Nürnbergis natslikke kurjategijaid. Kas oleks seda ülesannet antud «fašistidele»? Sünagoogipõletajaile? Juuditapjaile? Absurd.

Vaenlaste erinevus

1944. aastal oli sõda taas Eesti väravasse jõudnud. Eestlased tahtsid sissetungivale Punaarmeele vastu hakata ja sakslased olid omalt poolt hakanud mõistma, et üksinda nad seda sõda ei võida. Narva alla toodi ka 20. Eesti SS-diviis.

Punaohu teravnedes tõi n-ö Uluotsa mobilisatsioon sellele veel lisaks tervelt seitse piirikaitserügementi. Algasid 1944. aasta kaitselahingud.

Tänapäeval on moes korrutada, et Saksa ja Nõukogude okupatsioonil polnud mingit sisulist vahet, ühed türanniad mõlemad. Jah, türanlikud olid nad tõesti mõlemad, kuid ei saa öelda, et vahet polnud. Kusjuures see vahe oli erinevate rahvaste jaoks erinev.

Nii nagu juutide jaoks oli natsirežiim kaugelt hullem kui kommunistlik, nõnda oli eestlaste-lätlaste-leedulaste jaoks olukord täpselt vastupidine. On väga imelik seda tõsiasja salata või, taga paremaks, neid väikseid rahvaid selle tõsiasja eest otsekui vastutavaks teha.

Seesuguses süüdistuses peitub mingi kapitaalne loogikaviga, stiilis «kohtusime maailma vanima mehe isaga». Ei, peasüüdlane oli ikka too, kes Balti rahvastesse sellise orientatsiooni istutas ja kelle režiim järelikult pidi olema veel õudsem kui «maailma kõige õudsem» ehk Hitleri oma.

Narva joone ja Sinimägede kaitsjad saatsid korda vapruse imesid, aidates muuseas tõhusalt kaasa Soome riigi püsimajäämisele. Et pidada Sinimägede sangarite eneseohverdust «pikantseks avantüüriks» Hitleri huvides (nagu on väidetud), selleks on vaja tõsist identiteedikriisi.

Eesti eest

Et mitte öelda kiiksu. Tegelikult sõditi ikka Eesti nimel, lootuses, et kui piisavalt kaua ja piisavalt visalt rinnet hoida, siis lääneliitlased sunnivad Stalinit Eesti allesjäämisega leppima.

See ei õnnestunud. Punaarmee murdis Eesti kaitse lahti lõunast, tungides 1944. aasta sügisel üle Emajõe. Algas suur taganemine kaarega Võrtsjärve tagant Läti suunas. Väeosad läksid sassi, segunesid, lagunesid.

Paljud mehed jäid Eestisse (isegi mõned sakslased), et metsas edasi võidelda – oodates endiselt, et Lääs midagi ette võtab, appi tuleb ja õiguse jalule seab.

Kuid väga paljud jõudsid ka Saksamaale, kus nüüd juba kõik eesti mehed – kaasa arvatud soomepoisid, lennukiteta jäänud lennuväelased, endised omakaitselased jne – käsutati Neuhammerisse.

Seal formeeriti 20. diviis uuesti, selle nimeks sai nüüd 20. (1. Eesti) SSi relvagrenaderidiviis. Heino Susi ironiseeris: ons nähtud ka relvata grenadere? Tegelikult on nende nimemuutuste taga terve teadus, mille tutvustamine läheks pikale.

Neuhammer asub Ülem-Sileesias, praeguses Poolas ja kannab nüüd nime SwiÄ™toszów. Koht on nii väike, et tavalised kaardid seda ei tunne, parimal juhul lähedalasuvat Å»aganit.

Kuid see keiserliku Saksa armee jaoks loodud enam kui 50 ruutkilomeetri suurune «õppeväljak» on aktiivselt kasutusel tänagi: nüüd baseerub seal üks poolakate (ja ühtlasi NATO) brigaad.

1944. aasta lõpul koondus Neuhammerisse oma 100 000 meest: umbes 15 000 eestlast, lisaks neile aga ka suured ungari ja vene (vlassovlaste) üksused. Neuhammeris saadi taas drilli, mis enamikule eesti rindehuntidest oli vaid paras ajaraiskamine.

Kuid sellegipoolest kujunes välja täiesti tõsiseltvõetav väeosa, mis koosnes kahest rügemendist (üht juhtis kolonelleitnant, hiljem kolonel Alfons Rebane, teist kolonelleitnant Harald Riipalu, lõpus kapten, hiljem major Paul Maitla, kõik Rüütliristi kavalerid). Diviisiülemaks oli austerlasest kindralmajor Augsberger.

1945. aasta jaanuaris, kui Saksamaa lüüasaamine oli juba ilmne, kuid Ordnung toimis sellegipoolest, käsutati 20. diviis rindele. Kõigepealt Breslaust (Wroclawist) kagus asuva Oppelni (poola Opole) alla, kus diviis peaaegu kotti oleks jäänud.

Sulguvast kotisuust napilt välja murdnud, sõnastas Alfons Rebane südametäiega uue sõjalise doktriini: «Parem hea kott kui vilets rinne.» Võib-olla mõlkus tal meeles Kuramaa, kus Saksa väegrupi «Nord» põhijõud tõepoolest sõja lõpuni vastu pidasid. Kuid sellest tasub kõnelda eraldi. Igatahes kanti ka «heas kotis» raskeid ja mõttetuid kaotusi.

Sõja lõppu oodates

Pärast Oppelni alt väljatulekut sai diviis veidi puhkust, kuid käsutati veel otse sõja lõpul, aprilli keskel uuesti maalilises Riesengebrige piirkonnas lahingusse. Riesengebirge («Hiiglasemäed», poola k. Karkonosze, tšehhi k. Krkonoše) asub tänapäeval Poola ja Tšehhi piiril. Need eesti leegionäride viimased lahingud väga ägedad ei olnud. Sõja lõppu oodati päev-päevalt aina kannatamatumalt.

Tekib küsimus, miks Eesti diviis ei alustanud neil päevil uljast soolorünnakut hoopiski läände – ameeriklaste juurde? «Me ei olnud mitte rühm, kompanii ega pataljon, vaid terve diviis, tuhandeid lahingus karastatud mehi oma raudse distsipliiniga, oma suurtükiväe ja muude väeliikidega. Me oleksime läinud punastest tšehhidest läbi nagu nuga sulavõist. Aga puudusid liidrid,» on kirjutanud Kaljo Alaküla, lisades, et Eesti diviisi «juhtisid kolonelipagunitega, aga kapraliajudega sõjahullud», kes veel viimasel hetkel eesti poisse mõttetusse surma saatsid.

Ehk on selle tulest ja veest läbi käinud rindemehe, ulja lahinglenduri hinnang Alfons Rebasele liiga karm. Kuid küsimus, miks üheskoos läbi Tšehhi ei üritatud marssida, jääb.

Võib-olla kalkuleeris Rebane kokku lähikonnas asuvad sakslaste jõud. Võib-olla ta otsustas, et nood ei andesta sellist «reetmist» ka mitte sõja viimasel minutil ja et tulemuseks oleks vaid tapatalgud äsjaste võitluskaaslaste vahel. Kes teab.

Läänesuunda pöörati alles 9. mail, pärast teadet sõja lõpust. Sõjaväelist korda ei jätkunud kauaks. Relvad anti käest, üksused lagunesid, järgnesid «Tšehhi põrgu» õudused.

Paljud mehed tapeti ilma pikemata, paljud sattusid enne tšehhide, siis venelaste kätte vangi, paljud murdsid suuremates või väiksemates gruppides siiski ka läbi ja pääsesid Läände.

Lääs võidutses, Ida-Euroopa vaatas seda okastraataia vahelt pealt. Pool sajandit.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6