Raudteel «Haapsalu tegema» ei tähenda midagi muud kui rongiliikluse lõpetamist. Esmalt kadus toetus reisirongiliiklusele, seejärel raudtee erastati. Metalli head hinda arvestades saatis uus omanik ühel ilusal päeval rööpad vanaraualattu ja liiprid aiakaunistuseks Euroopasse. Hiljuti tabas sama saatus Mõisaküla linna. Samas käib osal raudteelõikudel elav tegevus, riigieelarvest ollakse valmis raha pumpama nii reisijate- kui ka kaubaveoks. Eesti Raudtee äriplaani järgi panustatakse rööbasteesse eelseisval kümnel aastal kaks miljardit krooni. Remonditakse enam kui pool põhitrassist. Reisirongid võiksid siis aeglase loksumise asemel kihutada 120 kilomeetrit tunnis. Ka uusi mugavad vaguneid on rahvale lubatud.Paraku võivad ilusad unistused sellest, kuidas raudsed ruunad vilet andes maa ühest otsast teise kihutavad, pearättides ja lillepärgadega tütarlapsed rongijaamades tervitavad ning kõik see kokku me maale edu ja õitsengut toob, jäädagi unistuseks. Viljandi liinilt kadunud kaubaliiklus viitab otseselt sellele, et kaupa, mis jaksaks raudteetariife kinni maksta, väga palju pakkuda ei ole. Kadunud kaubaliiklus teeb kallimaks ka reisirongiliikluse, sest raudtee ülalpidamise kulud on ühesugused, ainult ronge on vähem. Lisaks Eesti Raudtee rööbastee remondile tuleks Edelaraudtee rööbasteesse matta nelja aastaga ligi 600 miljonit krooni. Transiitkaupade mahud jäävad ka tulevikus kunagistest väiksemaks. Arvatakse, et kümne aasta pärast veab Eesti Raudtee vähem kui kaks kolmandikku kaubakogusest, mis oli teel 2006. aastal. Ega rongiliiklus ole ju mingi asi iseenesest, mis peab toimima ja olemas olema. Uutes oludes, kus inimeste ja kaupade liikumine on muutunud, on paratamatu, et muutuma peavad ka transpordiliigid. Nii tekibki küsimus, kas kogu Eesti Raudtee puhul ei peaks kaaluma Haapsalu vaksali staatust. Ilus ajalooline hoone pakub koos muuseumvagunitega silmarõõmu tehnikaajaloo huvilisele, ei enamat. Meie valitsust kummitab 2,35 miljardit krooni, mis natsionaliseerimisel Eesti Raudtee aktsiate eest maksti. Taasriigistamisel lubati see raha tagasi teenida. Riigiettevõttest Eesti Raudtee pole aga ilmselt lähiajal dividende loota. Kui praegu teha otsus, et raudteed pole meile enam vaja, siis oleks see ühtlasi ka surmaotsus valitsusele, sest kaks poolt kolmest pooldasid natsionaliseerimist. Nii istumegi raudteepoti otsas, mis aina neelab ja neelab raha. Selle tagasiteenimiseks on aga võimalused peaaegu olematud. |
