Langemets – kes enamasti kommenteeriva ja hästi jälgitava arutluse kõrval võtab aeg-ajalt lajatadagi – võib siinkohal muidugi küsida, et mis loom see põlvkondlikkus on, kui ühel ajal või lähestikku sündinud inimesi võib edaspidine ajakulg mõjutada lausa vastandlikult ja nõnda siis ka erinevatele rinnetele või kaevikutesse paisata. Eks see suuresti ilmselt sisetunde asi ole, aga alljärgnevas post festum ehk «pärast pidu» pühendusloos püüan siiski nimetada mõnd tunnust sellele ühendavale raamile.Oleme esimene sõjajärgne põlvkond, kes loodetavasti lõpetabki oma elu rahu ajal, kes ei ole pidanud sunnitult sõdima minema või võitlema Eesti eest. Paljud meist sündisid küüditatute peredes, aga selle põlvkonna sünnitunnistusse on armastuse kõrval kirjutatud ka joobumus rahust. Sest ei Langemetsa ega minu kasvamise aegu polnud rahu siinmail veel seesugune enesestmõistetavus nagu nüüd. Langemetsa ja küllap siinkirjutajagi eluvõitlus seisnes vaimse iseseisvuse saavutamises ja selle säilitamises, mis Nõukogude režiimi aegadel nõudis manööverdamisoskust, läbinägelikkust, absurditaju. Tingimata oli sellel oma hind mugandumise või sisepaguluse näol. Otsivale ja ausale hingele oli see tõsine trauma. Legendidest ümbritsetud (Henriku kroonikas mainitakse Langemetsa lapsepõlvekodu eestlaste esimese parlamendi kogunemiskohana) ja sügava vaimse traditsiooniga (Keyserling, Masing) Raikkülast pärit Langemetsa humanitaarsed huvid ilmnesid juba õpilaspäevil. Aga nende väljaarendamine ja teritamine pidi edasi lükkuma kroonuteenistuse tõttu. Käisin sama rada. Langemetsa kui mingis mõttes hingesugulase avastasingi 1967 või 1968, kui ajakiri Noorus trükkis ära enam-vähem kõrvuti nii tema kui minu luuletused. Langemetsa omades oli luulet rohkem kui minu katsetustes. Mäletan, et tema nime kohates arvasin tegemist olevat kirjaniku varjunimega ( à la Metsanurk või Tammsaare) – nii poeetiline tundus juba luuletaja nimigi olevat («lange mets!», «langev mets»). Langemetsa kui luuletaja kohta ütleksin, et ta on ennekõike luuletav vaim – meditatiivne, filosoofiline, mõtete luulesse sulataja ja luuletusteks vormija (mis ei ole seesama kui mõtlus iseenesest). Kuulakem, mida ta ise luuletajast arvab: «Luuletaja võib olla ka armastaja, sageli ongi, ent ta lembevärsid on alati millestki muust – armastuse kujust, selle üldisest vormist, armastuse sünnist, elust ja saatusest.» (A. Langemets «Lüroeepika», Eesti Keele Sihtasustus, 1998, lk 25). Või luulest: «Luule on tekst, mille saab alati ühesuguse ja muutumatuna äratada ellu. Luule on selles mõttes hävimatute või sellisena kavandatud märkide keel. Hävimatu asi on püha asi.» (Sealsamas, lk 75) Langemets on avaldanud kaks luulekogu, ta on pidanud pause – vähemasti pole avalikkusesse midagi imbunud. Nüüd on ta tunnistanud naasmist luulesse. Ent kolm Langemetsa (luuletaja)isiksust iseloomustavat joont on üle kandunud ta publitsistikasse: kriitiline suhe tegelikkusega, äkiline, mõnikord isegi rämedalt otsesõnu ütlemine ning samas äärmine keeletundlikkus. Viimane on iseäranis ootuspärane, arvestades Langemetsa foneetikuks koolitatust. Keeleteadlase tee katkeski Langemetsal 1980, kui ta oli alla kirjutanud «40 kirjale». Kuid kõik seitsmekümnendad kulusid kirjanduskriitikale, mis oli nii Langemetsale kui ka paljuski siinkirjutajale ühiskonnakriitilise hoiaku ilmutamise tribüüniks. Langemets on tunnistanud, et mitmetest eesti nõukogude kirjanikest oleksid saanud vabades oludes poliitikud. Kirjandus oli poliitilise tungi sublimatsioon, kriitikas elati poliitilist varjuelu. Samas pole Langemets kirjanduskriitikuna teinud kunstilist hinnaalandust kirjandusele selle ideelisuse nimel. Langemetsa kriitika-ideaal tugineb «ainult heale kirjandusmaitsele ja eruditsioonile». (A. Langemets «Post librum», Õllu, 1992, lk 67). Nii ühte kui teist on Langemetsal igatahes jagunud. Langemetsast ei saa üle ega ümber Loomingu toimetajana. 1989. aastal – uue ärkamisaja kulminatsioonis – tõusis tema toimetatud Loomingu tiraaž 35 000ni, mis jääbki ilmselt selle väljaande rekordiks. Oli mullegi too aeg tähetunniks – minu toimetatud Vikerkaar küündis 50 000ni. Taastatud Eesti Vabariik näitas kätte, et Langemetsa varasem kriitiline vaim polnud konjunktuurne. Kolumnisti ja sekkujana on ta jäänud viimasel kümnendil endiselt kriitiliseks optimistiks, nagu ta enda kohta tavatseb öelda. Ta on allergiline nii kuube vahetanud kommunistide kui ka kultuurivaenajatest uute tõusikute suhtes. Kui midagi kaaspõlvlasele – ja ühtlasi siis ka endale – soovida 60+ puhul, siis selle vältimist või vähemalt silmapiirile nihutamist, mille kohta on Langemetsal öelda: «Õige varsti ületab eneseteadmine teadmised ja tüdimus ning kärsitus mõistmise. Tuleb tigedus. Heast tahtest saab kuri jõud.» Elagem veel ja otsigem headust! |
